42. Paolo Nori “Tuubat ei ole” (LR 2012/33-35)

Kui seda raamatut facebookis enne ilmumist tutvustati, tekkis juba väike huvi. Vahvad tsitaadid tundusid. Raamatus ei pidanud ka pettuma. (Olemas ka e-raamatuna)

See raamat paigutub minu “sisemises raamatukogus” kuhugi Andrei Ivanovi ja Sven Regeneri vahele. Mulle meeldis peategelase küünilisus, aga samas ka haavatavus. See oli tegelikult väga armas (kirjanduses igatahes :)). Erinevalt Ivanovist on Noril siiski mingi teatav taotluslik kirjanduslik kompositsioon inglilõikude ja oma pea kohalt kostvate häälte näol. Huvitav on see, et nimed tekivad raamatusse samm-sammult. Mõnes raamatus ei öeldagi minategelase nime, siin öeldakse, aga mitte kohe alguses (Learco). Kaitseinglit nimetatakse saja erineva nimega, ent ka see saab äkki nime (Karmelo). Tuuba on hoopis endine kallim, kelle tegelik nimi tuleb ka poole pealt (Elena). Ja kass – (emase) kassi nimi on Paolo!

Kogu romaani jooksul ei juhtu mitte midagi – see sai tegelikult öeldud juba võrdluses Ivanovi ja Regeneriga. Lihtsalt kirjeldab oma päevi, mõtteid, loeb raha, suhtleb naistega, igatseb Tuubat taga, teeb bändi, ootab kirjastajalt kõnet, ootab sõbralt kõnet, loeb anarhismi kohta, jne. jne. Cool. Tuuba läheb mh tema juurest ära, kuna ta on lohakas. Nii armas on väide peale üksijäämist, et ta ei lase korteril enam nii sassi minna ja koristab regulaarselt: “Koristamisele vaatamata kirjutan ikka edasi.” (lk. 47) Kirjaniku ja tõlkijana napib tal muidugi raha, mistõttu ta käib kahel tunnil päevas laos tööl (kullerifirma, pakivad mingeid kirju): “Laotööga maksan üüri ja arved, tõlgetega maksan pahede, söömise ja kassitoidu eest. Pahed on sigaretid, joomine, aga ma joon väga vähe, raamatud, ajaleht, reisid.” (lk. 46)

Loomingu Raamatukogu tõi facebookis juba palju tsitaate ära (tegelikult ei ole asi otseselt tsitaatides vaid meelestatuses ja üldises meeleolus, väga lohutav raamat kuidagi). Näiteks:

Kui keegi mõne mu tuttava kirjaniku raamatu kohta küsib: kas on ka hea raamat, ütlen ma alati, et see on täielik saast. Rõve raamat. Tuleks peaväljakul ära põletada. Minuga juhtub alati nii: kui tutvun lähemalt raamatuga, millest mulle on head räägitud, olen lõpuks pettunud. Jah, pole paha, ütlen. Aga ei ole seda tuld, mida ma ootasin. Aga kui raamatut läbi ja lõhki põrmustav kriitika äratab minus uudishimu, leian alati, et see polegi nii halb. Mõtlen, et on alles tõbras, see kriitik.

Nii ma ohverdangi end oma kirjanikest sõprade hüvanguks. Ma ei tea, kas nemad teeksid minu jaoks sedasama. Ei usu. Pealegi pole mina ju raamatuid avaldanud. (lk. 8, tõlkinud Heidi Grenzen)

või

Nad ütlevad pidevalt: huvitav. Ütlevad pidevalt: Pasolini. Ütlevad pidevalt: Wim Wenders. Kas sulle meeldib Pasolini, küsitakse. Kas sulle meeldib Wim Wenders?

Pasolini küsimuse peale ei ütle ma midagi [—]. Küsimusele Wendersi kohta vastan, et jah, mulle ta meeldib. Kui nad küsivad mult filmide kohta, ütlen, et neid ma küll näinud ei ole.

Ma jätkan omalt poolt tsitaatide väljatoomist, kuigi see postitusele midagi vist juurde ei anna. Ummikusseviivatest dialoogidest Tuubaga kirjutab näiteks nii:

Tavaliselt juhtus nii. Tema ütles mulle: ma tahan last. Ma ütlesin: mina ei taha. Tema küsis: miks sa ei taha? Ma ütlesin: lihtsalt. Tema ütles: lihtsalt pole mingi vastus. Mina ütlesin: on ikka küll. Tema ütles: ega ikka ei ole küll. Mina küsisin: mis mõttes see pole mingi vastus? Tema ütles: lihtsalt. Ma ütlesin: lihtsalt pole mingi vastus. Tema ütles: on ikka küll. Ma ütlesin: okei, hakkame otsast peale. Siis jättis ta mu maha. (lk. 11)

Kuidas sa saad siis öelda, et sulle Wim Wenders meeldib?
Wim Wendersi nimi meeldib mulle, ütlen neile. Tal on selline eesnimi, et kui selle ümber pöörad, sada kaheksakümmend kraadi, loed seda ikka samamoodi. ( 😀 lk. 12)

Temagi ei jäta puudutamat kino ja kirjanduse erinevust, kuigi teeb seda muidugi lühidalt ja möödaminnes:

[…] juhtub kinno minnes see, et lähed vaatama filmi revolutsioonist ja tuled välja, nagu oleksidki revolutsiooni teinud. Pärast lähed koju nagu vastne revolutsionäär. Mida vastne revolutsionäär tegema peab? Mitte midagi. Läheb voodisse. Välja puhkama. Pärast on sul nii mõndagi öelda: tõuske üles, teid kasutatakse ära. Te elate sitasti, tõuske üles.

[—]

Kirjandusega on teisiti. Kirjandus äratab su üles. Kirjandus aitab sul endale küsimusi esitada. (lk. 15 – olgu, välja tõin klišeeliku osa, aga tsitaadis endas on kerglus ja mänglevust rohkem).

Mulle oli sümpaatne ka mõtisklus kirjanikest (nagu autor, on ka peategelane õppinud vene filoloogiat). Ma tsiteerin pikemalt, kuigi mulle läks eriti südamesse üksainus lause siit:

Aga teie, noored kirjanikud, teie saate küll kuulsaks, ainult et olge ettevaatlikud. Teie, noored kirjanikud, olge ettevaatlikud, sest liigne noorus võib ohtlik olla, ma ei tea, kas te saate minust aru. Püüd noor olla võib osutuda ohtlikuks, hiljem võib juhtuda, et olete kõigest moodsad. Kui ma tohin teile nõu anda, noored kirjanikud, vaadake ette, et te poleks liiga moodsad. [—] Ma ei ole teid, noori kirjanikke, kunagi näinud, märkmikud taskus, ringi käimas, nagu tegid vanad kirjanikud. Kui teie ees pole arvutit, ei tunne te end vist isegi kirjanikena. Märkmikega ringi käimine on aga hea mõte. Seda ma teile ütlen. Kui lause tuleb sulle külla, pead olema valmis teda vastu võtma. (!!! lk. 44-45)

Lähenedes anarhismi teemale, alustaks tsitaadiga:

Mul oli valida kirjanikuks saamise ja anarhistiks hakkamise vahel. (lk. 80)

Ma olin juba üle kolmekümne, aga mõistsin alles siis, et kui ütled, mida mõtled, ei pruugi inimesed sinuga pärast enam rääkida. (lk. 83)

Lõpetuseks tsitaat hoopis … “positiivsest mõtlemisest“:

Ma ärkan kell viis üles, trallallaa. Käin vannis, trallallaa. Joon kohvi, trallallaa. Söön ühe võileiva, trallallaa. Juustuga, trallallaa. Nojah, on vaja reageerida.

Üks mu sõbranna ütles mulle, et ta käis positiivse mõtlemise kursusel. Ta siis ärkab igal hommikul üles ja ütleb endale: tere hommikust, imetabane olend! Ta ütleb, et see mõjub. Ma siis proovin ise ka. Ainult et trallallaaga. Mulle meeldib see rohkem. Öelda endale “imetabane olend” on minu arvates piinlik. Tollel sõbrannal on peika, keda ta kohtaski positiivse mõtlemise kursusel. Mine tea, milliseid kahekõnesid nad peavad, kui välja lähevad. Tere õhtust, imetabane olend. Kuhu me lähme, imetabane olend? Kinno, imetabane olend. Ja kui nad tülitsevad, kuidas see käib? Mine persse, imetabane olend. Ma ei suuda sind enam taluda, imetabane olend. Minu trallallaa on parem. Painutan jalad rätsepistmesse, trallalla. (lk. 128-129)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to 42. Paolo Nori “Tuubat ei ole” (LR 2012/33-35)

  1. Pingback: Paolo Nori „Tuubat ei ole“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s