43. Urmas Vadi “Tagasi Eestisse”

Päris hea meelega asusin Vadi uut raamatut lugema. Tema Kirjad tädi Annele meeldis mulle ja eks Trompeti-näidend oli ka kuidagi sümpaatne. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis on tegemist esimese romaaniga autorilt – eelmine raamat oli katsetus, aga koosnes siiski novellidest.

Mida siis öelda? Et osalt see raamat mulle meeldis, oli omajagu head huumorit/irooniat, mitte näkku kirjutatud sümboleid jms. Väikeseid vihjeid. Viimane peatükk ja epiloog rikkusid paljutki ära, need mulle ei meeldinud, seadsid kogu raamatu justkui uude valgusesse, päevapoliitikasse, sellest oleks tahtnud hoiduda. Aga vaadakem sellest siis esialgu mööda. Teiseks oli siin raamatuski kasutatud tänapäeva kirjandusele omast juttu jutus, mis oli suisa kolmekihiline – esiteks kirjanik kui minategelane, siis lapsepõlveaegne sõber Juhan/John kui peategelane, kelle (või kelle isa?) lugu kirjanikul palutakse kirja panna, kolmandaks pagulaskirjaniku Kaupo Männiste käsikiri “Vabaduse sõdur” segatuna mingil määral Kaupo Männiste enda eluga. (Väga põnev muidugi, et Kohila vallas tegutsev KM saab endale kirjandusliku nimekaimu).

John, meievanune humanitaar, näeb välja kui John Lennon,* mingi vastik õnnetus juhtub ta isaga, mispeale John langeb masendusse. Näppab ema teadmata suvilast isa tuhaga urni, läheb Austraaliasse pagulaskirjanike projekti raames ühte vanahärrat otsima, poetab isa tuhka osadena erinevatesse kohtadesse. Lisaks on oluline (vt. kaanekujundust), et kirjanik näeb unes ahve, need on tema õudusunenäod, millest tuleb sageli karjudes ärgata. Ahvid situvad. Mingil hetkel soovitatakse tal ahvidest mitte välja teha ja ta ei teegi. Ahvid järgnevad talle siiski, muretsevad tema pärast, elavad osalt tema enda elu jms. Kõige selle ümber aga tavaline realistlik kirjeldus – esmalt elust Eestis, ümbruskonnast, kolleegidest, naabrimutist, Tartust, kirjandusmuuseumist, seejärel Austraaliast, seal kohatud eestlastest ja teistest tüüpidest. Vahele väikeseid lausrealistlikke detaile nagu “tegemata eksam Talvetile ja Merilaile” või mõne teise Tartu kultuuriinimese nime nimetamine. (Ei osanud kahtlustada, et epiloogis loetletakse üles nii Hermann Simm, kes tagantjärgi muutub lausa osaliselt peategelaseks, Andrus Ansip, Edgar Savisaar kui isegi Harri Kõo!).

Paar sõna pagulaskirjanduse käsikirjast, “Vabaduse sõdurist”. Selle puhul on kuidagi aru saada, et mingite teiste Eesti kirjanduse tekstidega astutakse dialoogi. Kuivõrd ma ise kuigi tugev kogu eesti kirjandust puudutavas ei ole, siis minu enda assotsiatsioonid:

– esiteks meenus ju otsekohe Oksaneni Puhastus, mille kallal kogu eesti kirjanduskriitika suht halastamatult on võtnud. Mõnes mõttes võetakse poos – mingi mõttetu paguluskirjaniku ajaviiteks kirjutatud lugu, äärmuslikult eestimeelne, pahad on nii sakslased kui venelased. Tapmised.

– teiseks meenus Juhan Paju Vanaema mõis. Selle raamatu paiknemist eesti kirjandusruumis ma ausalt öeldes isegi ei adu. Lihtsalt kunagi sai raamatuklubist tellitud ja läbi loetud, järg ka. Vadi justkui suhtuks pisut üleolevalt sellistesse teostesse… ja samas tahab lõpuks justkui mõista anda, et need mingi oma rütmi ja looga siiski puudutavad.

– kolmandaks muidugi viitab lausa ise, et kirjutajaks oleks justkui “keegi teine”, hiljem poetab Kivirähu nime. Seega Mees, kes teadis ussisõnu on käisikirja lõpuosas ju suhteliselt lähedal. Ajatu mees, kes sulab metsaga ühte ja dialoog oravaga viitab ka loomade keele mõistmisele 🙂

No igal juhul on tunda, et selle käsikirja osaga on nagu mingi kompleks – ja miks mitte, sest eks meil kõigil ole ses osas mingi kompleks. Lisaks sisulisele kompleksile siis ka vormiline eesti autor Vadi puhul.

Lõpuks see ahvide osa, mis pole sugugi vähetähtis. Eks kõik sõltub igaühe tõlgendusest, kes mida kuskilt välja loeb. Ma ei tea, kuidas kirjanik ise mõtles, aga need kolm ahvi, kes peategelast kõikjal jälitavad, rumalusi teevad, aga tema pärast ka muret tunnevad, viitaks justkui sellegipoolest Kolmele Targale Ahvile (Mizaru, Kikazaru ja Iwazaru) – üks hoiab silmi, teine kõrvu, kolmas suud kinni, et mitte näha, kuulda ega rääkida halba (kuulen, et intervjuus räägib ise ka, kuigi ahvidest, kes ei räägi valet) – kokkuvõtteks et mitte midagi hukka mõista. Iseenesest on nad seal raamatus kuidagi tüütud, ahvid on ju koledad ka veel, eriti veel sittuvad ahvid, kes unenäost pärisilma ümber kolivad. (Erinevalt oravakesest Kaupo Männiste käsikirjas). Ahvidega toimetuleku strateegiaks on peategelasel nendest mitte väljategemine… samas. Seega tõlgenda, kuidas tahad.

Nojah – aga lõpp ei meeldinud mulle sugugi. Grupiteraapia, süüdistused reaalsetele inimestele, olgugi, et Simmi poeg on romaani kohaselt äkitselt kõikjalt kadunud – et tal polegi poega olnud jms.

Vadi on selle loo ka samaaegselt teatrile kirjutanud. Teater mulle väga ei meeldi, seega ei teagi, kuidas suhtuda ja kas vaatama minna 🙂

Märka ja Vaher kirjutavad ka sellest, et igal inimesel raamatus on erinev Eesti, kolm peategelast sümboliseeriks justkui Eesti lipuvärve (“Simm on saanud meie trikoloorilt musta, Männiste valge ja John sinise välja.”). Aga lugege linkidelt ise:

Mõned lingid:

Nüüd aga paar toredat tsitaati (seda esimest mainitakse isegi EPLis):

John vihkas selliseid filme, kus ei olnud teada, kes on halb ja kes on hea, vaid on inimesed, kes ei tea, mida teha. Ta ei saanud aru, miks peab selliseid filme tegema, sest kes neid näha tahavad? Kuigi ema kindlasti tahtis, vahel ta isegi nuttis. Mõnikord nuttis John koos emaga – kui näiteks mustlane Budulai kaotas oma mälu. Aga siis oli ka selge, et Budulai on hea ja suur ja tugev ja õilis, aga need pätid, kes ta vigaseks lõid, olid lihtsalt ühed viimased kaabakad ja närud. Teatud mõttes esitas John ka nüüd kirjandusele, filmile ja teatrile samu nõudmisi. Teda häirisid mingid segased ja hämarad lood, kus morni näoga mees kõnnib läbi pimeda metsa, samal ajal kui tema naine jookseb paljalt lumes ja karjub. Lisaks on kusagil veel vihjeks mõni haige laps, surnud koduloom või maharaiutud sõrmed. (:D, lk. 36)

Meenutab mulle niisama hetki oma elust:

Kui Triinu koridorist tagasi tuppa tuli, käis tema kaelas üks krõks, nii et ta ei saanud enam oma pead keerata. Ja nagu ikka läks Triinu oma kange kaelaga siis kiropraktiku juurde, kes ragistas ta jälle paika. Triinu küsis, millest see kaelajama tal tekib. Kiropraktik noogutas ja lausus, et see tuleb ütlematajätmistest. (lk. 79)

Vestlusest Austraalias kohatud noorte tüdrukutega, kui nood küsivad, mida John Austraalias teeb. Nali seisneb selles, et ta poetab sinna-tänna oma isa tuhka:

“Ega ma siis ainult seda ei tee, ma õpin ka surfamist.” Nüüd paistis John endale vurlena, Evelinidele aga palju lahedamana. “Ja siis on mul veel kohustusi.”

“Siis on küll sul väga mõnus elu, kui sa saad tulla Austraaliasse ja siin romaani toimetada. ” John tundis, kuidas ta on nagu äraandja.

“Mis kohustusi?” pinnis Evelin.

“Ma vean siin pakke laiali.”

Üks tüdrukutest laksutas oma rohelisi ripsmeid:

“Diiler?”

“Mingis mõttes küll,” jäi ka John salapäraseks. (lk. 155)

(Olgu öeldud, et ahvid tutvustavad seda tuhka ka kohalikele narkaritele, kes saavad nii kangest eesti kraamist suisa hallutsinatoorsed unenäod Johni isast.)

* 1990ndate algul oli kuskil mingi tegelane, kes nimetas end Filo Lennoniks – või mäletan ma valesti? Teiseks Gena, kes nägigi välja nagu John Lennon.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s