44. William Boyd “Harilikud äikesetormid”

Selle raamatu osas olen ma suhteliselt nõutu. Sedasorti raamatud hoiavad teatud põnevusmomenti õhus, aga kokkuvõtteks oled ikkagi pettunud, lugemine on igav, mingeid toredaid elamusi ei pakuta. Tekib küsimus, miks üldse tõlkida… Lugesin eelmise Boydi-raamatu kokkuvõtet ja leidsin, et olin ligikaudu samamoodi arvanud. Tolles raamatus oli aga vähemalt mingi läbiv joon või lugu (kui ma nüüd üldse mäletan enam). Siin aga… väärtus on muidugi fragmentaarsuses, pildikestes Londoni tänavatelt, inimgaleriis. Aga põhiliselt näemegi ainult kaabakaid, proste, narkareid, kurjameid, õnnetuid, surnuid, kodutuid… Ja kui siis lõpetuseks mingi armulugu kokku seotakse, tundub see eriti haledana või kitšina.

Raamat algab sellega, kuidas Adam Kindred ronib Thamesi ääres taksost välja, saabunud just tööintervjuult, suundub kohvikusse. Seal tervitab inimesega kõrvallauast, kes unustab kogemata oma mapi kohvikusse ja Adam viib selle talle järgi. Satub kohale aga hetkel, mil mehele juba nuga kõhtu löödud… Loomulikult jääb tema põhisüüdlaseks. Ülejäänud raamat kirjeldab tema elu inkognito suures Londoni linnas – ohud, soov õigele tapjale jälile jõuda jms.

Ma ei tea. Mina küll ei soovita seda raamatut.

This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s