44. William Boyd “Harilikud äikesetormid”

Selle raamatu osas olen ma suhteliselt nõutu. Sedasorti raamatud hoiavad teatud põnevusmomenti õhus, aga kokkuvõtteks oled ikkagi pettunud, lugemine on igav, mingeid toredaid elamusi ei pakuta. Tekib küsimus, miks üldse tõlkida… Lugesin eelmise Boydi-raamatu kokkuvõtet ja leidsin, et olin ligikaudu samamoodi arvanud. Tolles raamatus oli aga vähemalt mingi läbiv joon või lugu (kui ma nüüd üldse mäletan enam). Siin aga… väärtus on muidugi fragmentaarsuses, pildikestes Londoni tänavatelt, inimgaleriis. Aga põhiliselt näemegi ainult kaabakaid, proste, narkareid, kurjameid, õnnetuid, surnuid, kodutuid… Ja kui siis lõpetuseks mingi armulugu kokku seotakse, tundub see eriti haledana või kitšina.

Raamat algab sellega, kuidas Adam Kindred ronib Thamesi ääres taksost välja, saabunud just tööintervjuult, suundub kohvikusse. Seal tervitab inimesega kõrvallauast, kes unustab kogemata oma mapi kohvikusse ja Adam viib selle talle järgi. Satub kohale aga hetkel, mil mehele juba nuga kõhtu löödud… Loomulikult jääb tema põhisüüdlaseks. Ülejäänud raamat kirjeldab tema elu inkognito suures Londoni linnas – ohud, soov õigele tapjale jälile jõuda jms.

Ma ei tea. Mina küll ei soovita seda raamatut.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s