45. Peter Høeg “Elevanditalitajate lapsed”

HoegSeda raamatut sirvisin raamatupoes ja kirjutasin pealkirja/autori üles, et siis raamatukogus järjekorda võtta ja läbi lugeda, kui minu kord kätte tuli. Tõtt-öelda tundus mulle algul lausa, et ma ei viitsigi ikka lugema hakata, aga võtsin siiski kätte, lugesin läbi ja ei kahetse üldse mitte. Mulle väga meeldis. Samas tuleb jälle hoiatada – tegemist on mingis mõttes jantliku sisuga (kuigi mitte niisugust laadi nagu Jonassoni raamat), lisaks on ilmselgelt läbi erinevate võrdluste ja metafooride vaimutseda püütud. Samas – mulle see naljategemine meeldis ja läks peale. Ainult üks asi, mida võiks ette heita – sõltub nüüd, kas mu enda halvale mälule või kirjanikule – kuivõrd ma lugesin raamatut suhteliselt pikalt, siis iga kord, kui ma raamatu uuesti kätte võtsin, meenusid pooled nimed ainult kuskilt ähmaselt ja kaugelt. Nojah, samas ei takistanud see raamatu nautimist.

Kogu lugu on, võiks öelda, isegi natuke kriminull. Kuivõrd olen välja otsinud väga suure hulga tsitaate, siis annan kirjelduse edasi nende abil (mistõttu üldpilt ja kokkuvõtlikkus muidugi kannatavad). Ühe Taani saare preestri lastel (14-, 16- ja 19-aastane) kaovad vanemad segastel asjaoludel ära (tõmbavad kuhugi mingitel asjaoludel lesta) ja järeltulijad lähevad neid taga otsima. Samas tahetakse neid lapsi lasteasutustesse kinni panna, kuigi ainult nemad aimavad, mida vanemad teha kavatsevad (mis sest, et jõuavad selleni ka üsna raamatu lõpus). Minategelase nimi on Peter (14 aastat vana), kellel on mõni aasta vanem õde Tilte (kes on raamatu keskne tegelane) ja veel veidi vanem vend Hans.

Vanemad on muidugi okei – ka meie omad. Aga kui oleks mingi eksam, mille täiskasvanud peaksid tegema, enne kui neil lubataks lapsi sigitada, siis kui paljud eksamil läbi saaksid, kui päris aus olla? Ja kas pole nii, et needki saaksid vaid hädavaevu läbi? Aga meie isa ja emaga on lood nõnda, et kuigi Tilte väidab, et minu lapsepõlves pole midagi nii hullusti viltu läinud, et kaks aastat noortevanglat ja viis aastat teraapiat seda joonde ei ajaks, ütlen ma siiski, et kui nemad eksamil läbi lastaks, siis üksnes kaastundest. (lk. 33-34, tõlk. Ene Mäe)

Ometi tunduvad need isa ja ema Peteri juttude järgi olema vahvad sellid. Isa on kirikuõpetaja, kes armastab väga süüa teha, ema aga on insener, kes mõtleb välja igasuguseid tehnilisi lahendusi. Muuhulgas on kogu nende kodu täis tehnikat, mis hakkab tööle hääle peale (tuleb laulda erinevaid laule). Isa toiduvalmistamise kohta on kirjas järgmist:

Isa tegi parajasti süüa. Ta ütleb, et niimoodi ta lõõgastub, ehkki tegemine ise näeb välja, nagu kavatseks ta avada lihakombinaadi, kus makstakse palka tükitöö alusel. Ta räägib – ja ise usub oma juttu -, et ta teeb neid sööke, mida ta sai oma lapsepõlvekodus Nordhavnis, Finø põhjarannikul, millest ta räägib nii, nagu oleks see olnud täis päikesepaistet ja rõõmupisaraid ja õnnelikke naeratusi, olgugi et meie, lapsed, jõudsime tema emaga, meie vanaemaga, tutvuda, enne kui too suri – tõenäoliselt keresse kogunenud sapi kätte -, ja me käisime tal külas ja võime seepärast täielikult välistada võimaluse, et ta on kunagi osanud süüa teha. (lk. 34-35)

Kuivõrd minategelane on 14-aastane poiss, siis on põnev tema esitatud vaatenurk. Muuhulgas näiteks (peagi ka meiemail aktuaalne) teema, kas ema võiks poega kallistada:

Pealegi on ema segaduses, kui ta tahab mind puudutada, segadus tuleb sellest, et talle on arusaamatu, et alles hetk tagasi, nagu ta ütleb, olin ma tema titt, aga nüüd olen ma neliteist ja üks naine on mind juba maha jätnud, ma olen esindusmeeskonna parim väravakütt ja mind kahtlustatakse kanepi suitsetamises, aga midagi ei ole tõestatud.

Niisiis ei tea ema, kas tal on õigus mind kallistada või peaks ta eelnevalt avalduse sisse andma või oleks parem see soov üldse ära unustada, nii et see jääb ära, kui just mina tema peale ei halasta ja tema ümbert kinni ei võta, justkui oleks tema laps ja mina täiskasvanu. (lk. 48-49)

Seevastu on raamatus veel elus nende vanavanaema, kes on äärmiselt väikest kasvu ja riigub vist enamasti ratastooliga. Ühe koha peal, kui mingid tüübid lapsi piiravad, ütleb vanaema nii:

“Minule teeb muret meedia,” ütleb vanavanaema.

See twist tuleb ka meile, lastele, üllatusena. Meil pole aimugi, et vanavanaema meedia olemasolust üldse teadlik on. Ta ei vaata telekat ega loe ajalehti ning on alati vaadanud meie arvuteid ja mobiile sellise pilguga, nagu oleks tema lapsepõlves vahetatud infot ruunikivide ja rohmakalt raiutud kivitahvlite abil, ja tema poolest oleks see väga hästi võinud niimoodi jäädagi. (lk. 146)

Minategelase õe Tilte kohta on palju erinevaid huvitavaid lugusid kirjas. Üks asi, mis õde iseloomustas, oli tema huvi surma vastu (ja kogu muu atribuutika, mis sinna juurde käis). Üks pikem tsitaat selle kohta:

“Nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.”

Selle lõpuga ei olnud ma mitte kunagi rahul.

Isa luges Tiltele ja mulle ja Baskerile [koer, foksterjer] unejuttu. Kui muinasjutt lõppes sõnadega: “Nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni,” tundsin ma alati rahutust, mida ma ei osanud seletada.

Tilte oli see, kes leidis õiged sõnad. Ühel päeval – ta oli kõige rohkem seitsmeaastane ja mina olin viiene – küsis ta: “Mis tähendab “oma elupäevade lõpuni”?”

“Kuni nad ära surid,” vastas isa.

Siis päris Tilte:

“Kas nende surm oli väärikas?”

Isa oli vait. Seejärel ta ütles:

“Selle kohta ei ole siin midagi kirjas.”

Siis küsis Tilte:

“Ja mis siis edasi sai?”

Ma tean küll, kust Tilte selle väärika surma jutu võttis. Seda kuulis ta Bermuda Svartbag Janssonilt, kes oli Finøl nii ämmaemand kui ka surnumatja; niimoodi asjad siin käivadki: kuna saar on nii väike, peavad paljud mitut ametit korraga, nagu näiteks ema, kes on organist ja kirikuteenija ja masinaühistu konsultant.

Tilte oli tihti Bermudaga juttu ajanud ja aidanud ta surnuid kirstu panna. Nii et see väljend oli Bermuda suust kuuldud.

Aga see ei seleta ikkagi kõike. Sest mõtle ometi. Sa istud seitsmeaastase tüdruku juures ja oled talle muinasjutu ette lugenud ja see lause, et nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni, on mõeldud selleks, et lool oleks happy end ja lastel oleks magamamineku ajal hea tuju ja nad vaataksid ringi, näeksid oma pereliikmeid ja oleksid kindlad, et nende isa ja ema ja nad ise ja koer elavad samuti õnnelikult oma elupäevade lõpuni, mis on nii kaugel, et sama hästi võiks öelda “igavesti”. Ja siis küsib seitsmeaastane tüdruk Tilte, kas nende surm oli väärikas.

Kui Tilte niimoodi küsis, sain ma aru, miks need lõpud ei olnud mind kunagi päriselt rahustanud. Ma ei osanud või ei julgenud niimoodi mõelda nagu Tilte. Aga ma justkui tundsin. Et väga võimalik, et nad elavad õnnelikult. Aga mis siis saab, kui lõpp kätte jõuab – elupäevade lõpp?

Siis võib-olla ei ole enam nii tore. (lk. 18-19)

Basker, nende koer, on täieõiguslik raamatu tegelane. Osaleb vestlustes (koera kombel muidugi), tegevuses. Teda iseloomustab Peter kord laeva duširuumis järgmiselt:

[…] mitu virna valgeid rätikuid ja kaks fööni; ma kasutan Baskeri kuivatamiseks mõlemat korraga ja selle peale teeb ta niisuguse näo, nagu oleks lõpuks ometi lahendatud suur teoloogiline küsimus, kus asub paradiis, kui see olemas on, sest kui Basker seisab kahe täisvõimsusel töötava fööni vahel, on paradiis tema meelest siinsamas. (lk. 212)

Kontekstist on ehk juba välja tulnud, et peategelased on pärit väikeselt Taani saarelt Finølt (minu arusaamist mööda fiktiivne nimi mõnele Kattegatis leiduvale saarekesele), mis asub keset “Võimaluste merd”. Minategelane selgitab, mil moel saareke mandriinimeste seas ikka populaarne on olnud:

Mandriinimestele on alati meeldinud Finøl abielluda – eriti kopenhaaglastele. Võib-olla sellepärast, et ei ole kuigi kerge seista Blågårdi platsil või Virumis ja tõotada igavesti kokku jääda, kui kõik, mis ringi vaadates silma ette jääb, tõestab, et on haruldane vedamine, kui inimeste lubadused järgmise kolmapäevani kehtivad. (lk. 141)

Samas kehtivad muidugi saarel omad reeglid ja mulle tegi nalja, kuidas Peter rääkis sellest, mismoodi pahad poisid teda lestavargile kaasosaliseks meelitasid.

Saatus tahtis nõnda, et need sõbrad, kellele ma külla läksin ja keda ma ei taha nimetada Finø maffiaks, sest nii Sitsiilia kui ka Ida-Euroopa maffia avastaksid, kui neile tuleks pähe Finøl kanda kinnitada, et siinsete tüüpidega võrreldes on nad Taani Raadio Tütarlastekoor; need sõbrad veensid mind siiski viimast korda kuivatatud lesta varastama. (lk. 179)

Üldjoontes on lapsed oma vanemates hakanud pettuma siis, kui vanemad koostöös ema insenerioskustega isa jutluste ajal erinevaid valgus- ja muid efekte kasutama hakkavad, et suurendada inimeste elamusi jumalateenistustest. Vanim vend, Hans, “püüab olukorda päästa nadu ikka.

“Mõnes mõttes on see ilus,” ütleb ta. “Võib-olla aitab see inimeste usku süvendada.”

“Hansukene,” kostab Tilte, “niigi on piisavalt paha inimestele igal pühapäeval rääkida, et Jumal on olemas ja et elul on mõte, kui sa ei ole selles sada protsenti kindel, mis on võimalik ainult siis, kui sa oled seda ise kogenud, aga isa ei ole, seda on ta ju ise tunnistanud – see on üks asi, ja juba iseenesest paha asi. Aga see, et isa ja ema nüüd näitavad midagi – valget tuvi – ja annavad mõista, et see on ime, see tähendab, et nad solgivad inimeste usaldust Jumala vastu.” (lk. 129)

Sõsarad Finød (Peter ja Tilte) on uurinud kohalikust raamatukogust igasugust kirjandust erinevate usundite ja müstikute kohta. Kuigi ma kirjutan seda alles nüüd, on see üks raamatu põhilisi punaseid telgesid – usundite rikkus, kirjusus, võrdsus – ja nende kõigi ühtviisiline pilamine ning nendest kahtlemine. Iga natukese aja tagant viitab Peter mõnele teadmisele, mis nad on hankinud ning mis seob erinevaid usundeid ja müstikuid. Seetõttu ei ole ka juhuslik ehk see, et sündmus, mille ümber kogu nende vanemate müstiline kadumine keerleb, on seotud ülemaailmse Suure Sinodiga, mis koguneb Taanis Filthøj lossis, kuhu tulevad kokku kõikide maailma usundite esindajad, et uurida, milline on nende ühisosa.

“Suur Sinod käsitleb suurte religioonide seesmist osa. See on maailma ajaloo esimene sellises suurusjärgus katse alustada tõeliselt hullude – müstikute – vahelist dialoogi selle üle, kas on võimalik, et suurte religioonide taga on midagi ühist. Neile on pähe tulnud jabur idee uurida, kas on mõeldav, et erinevatel religioossetel kogemustel võib olla ühine alus. Ja nad on sellesse kaasa tõmmanud aju-uurijad ja psühholoogid. Hõljujad [need, kes on üksiküritajad ega kuulu mingitesse grupeeringutesse] kardavad, et saadakse aru, et religioonid on sügavuti vaadates üksteisele lähedasemad, kui seni arvati. Ja kui nii juhtub, siis kaob fundamentalismi alus ära. Ei ole võimalik pidada ohtlikuks inimest, kes on põhimõtteliselt täpselt samamoodi nupust nikastanud nagu sa ise. Just see ongi sundinud neid mesti lööma.” (lk. 286-287)

Teel ettetulevate takistuste puhul meenutab Peter sageli õpitud tarkusi, milledest üks kõlab umbes nii:

Mina isiklikult olen nii kurb, et see läheneb meeleheitele. Minu ja Tilte ulatusliku religiooniuurimise käigus oleme ikka ja jälle sattunud kõigi suurte õpetajate soovituse peale võtta seda kui vägevat šanssi, kui sul on õnne kogeda kannatusi, ja päris õige suhtumine on selline, et vaat nüüd võtan ma sellest ühe korraliku punnsuutäie, kannatustest ei tohi tilkagi raisku lasta. (lk. 289)

Muuhulgas leiavad raamatu kolm peategelast ehk vennad Peter, Hans ja õde Tilte endale oma armsamad. Kõik kolm erineval moel. Peter räägib oma lahkumineku puhul nii:

[…] minu armastatu jättis mu maha.

Nüüd sa võib-olla ütled, et see pole midagi erilist, kolmandik kõikidest inimestest on maha jäetud. Maakera elanikkond koosneb ühest kolmandikust, kes igatseb seda, kes on ta maha jätnud, teisest kolmandikust, kes igatseb seda, keda ta ei ole veel leidnud, ja viimasest kolmandikust, kellel on keegi, keda ta ei oska hinnata, enne kui too ta maha jätab, ja siis satub ta äkki esimesse gruppi. (lk. 42-43)

Tegelikult oleks aeg hakata otsi kokku tõmbama ja rääkida paari sõnaga ka pealkirjast ja selle seostest raamatu sisuga. Nimelt viitab Peter juba algusest saadik mingile uksele, mille nemad Tiltega on avastanud. Algul ei saa päris täpselt aru, kas juttu käib konkreetsest uksest (sest ühe salaukse leiavad nad raamatu keskpaigas tõesti) või ülekantud tähenduses. Eks arvata võib, et nii ühest kui teisest, lausa pisut seotult. Füüsiline salauks avaneb muidugi ka häältuvastuse abil ja lastel pole mingit kahtlust, millise laulu peale – tegemist on ühe lauluga, mida ema noorena laulis, olles laval prožektoritest pimestatud ning kui selgus, et tegemist ei olnudki mingi lauluvõistluse finaaliga, vaid hoopis kirikuinimeste kogunemisega. Laulu nimi on “Üksildase tee” (pealkiri, mis ei ole vähetähtis ka kogu raamatu jooksul).

Salauksed inimestesse võivad aga paljastada inimestes elavad elevandid. Seegi sümbol on minu arvates üsna hoolikalt valitud, viidates nähtavasti ühtaegu teatud religioonidele kui millelegi metsikumale. Võrdluseks on raamatu lõpupoole lausa öeldud (peale seiklusi Kopenhaagenis naasti ju kodusaarele):

[…] Tilte ja mina nõudsime, et kumbki saaks endale pastoraadi õue treileri, ja tahtsime sinna elama kolida. […]

Treilereid oli muidugi vaja selleks, et elevandid meid ära ei tallaks. See oli meile täiesti selgeks saanud. Ema ja isa elevandid ei ole india elevandid, kes suudavad õppida süles istuma, ristsõnu lahendama, esijalgadel seisma ja saba liputama. Ema ja isa elevandid on aafrika elevandid, kes teevad ette hoiatamata pikki rännakuid ja kellega võib talutavalt läbi saada, kuid kes ei ole kunagi päris stabiilsed. Sellepärast tahtsimegi elada treileris, et mitte jalgu jääda, kui nad liikvele lähevad. (lk. 344-345)

Ka Suure Sinodi rahvast vaadates kirjeldab Peter, et ta näeb äkitselt “nende kõigi sees elevante. / Elevandid on ilusad loomad. Aga tülikad. Nõuavad kindlasti palju hoolt. Ja mõtle, kui palju sööta.” (lk 337).

Raamat lõpeb vaat et mantraga, igatahes rituaalse vihma ja rituaalse tantsuga:

Väljas on hakanud vihma sadama, hästi kerget uduvihma. Mul on tunne, et selle vihmaga käib kaasas tänulikkus. Ma ei osa siiski öelda, kas Taani meteoroloogiainstituut niisuguseid mõisteid kasutab. Tunnen ülevoolavat rõõmu. See on nii tugev, et seda ei suru mitte miski maha. (lk. 350)

Päris lõpetuseks mainiks veel, et kuivõrd Peter on saare meeskonna tugev noor jalgpallur, siis kasutab ta oma tegevuses ja võrdlustes alatihti jalgpallimängu taktikalisi käike või metafoore. See on päris lõbus.

MärtRoosna kirjutab Õhtulehe raamatublogis näiteks, et “õpetatakse põgenema vanglast, mida inimene ise endale pidevalt loob. Teoorias on see lihtne. Elu erilistel hetkedel tuleb tõrjuda suult sõnad ja peast mõtted ning süüvida endasse, sest just neil hetkedel on uks avanemas. Võimalus tavareaalsusest välja kiigata. On ju lihtne?”

Kulturkapellet (taani keeles), BjörnBredal Politikenis, Avaldatud mõtted.

Futulandile ei ole pudru-kapsedlikkus meeldinud.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s