47. Joel Haahtela “Liblikakoguja”

HaahtelaRaamat jäi poes silma ja panin järjekorda. (Olema ka e-raamatuna). Selgus, et järjekorda õieti ei olnudki, oli 7-päeva laenutus. Tellisin raamatu hilisemaks ja sain siis ka kohe kätte. Järelikult pole kuigi suurt tungi raamatule.

Mulle väga meeldis. Kuulasin just läbi, mis Peeter Helme selle raamatu kohta räägib ja kinnitan, et just samu sõnu kasutaksin ma ise ka. See raamat on lihtsalt aeglaseks nautimiseks. Kuidagi ilus lugeda.

Hoiatus muidugi ka – mingit olulist sisu ju ei ole. Keegi otsib kedagi, midagi, ennast ja muu taoline värk. Seega igaüks teab ise, mida raamatutest otsima läheb, mina olen hoiatanud. Peeter Helme intervjuust autoriga (Ekspressis) korratakse ka, et tema raamatutes alati keegi midagi/kedagi otsib.

Helme ütleb, et soome kirjanduses ei olegi õieti nišši, mille alla Haahtela mahuks. Ometi on minul just tunne, et seda vähest, mida mina soome kirjandusest lugenud olen, ühendavad ilusad looduskirjeldused Soome loodusest – sellised kohad on igas raamatus minu nõrkuseks. Rahulikud ja armsad kohad, mis tunduvad kodused (maakohad, tuttav loodus, tuttav arhitektuur, taimed jms). Ei puudu veidi sellest siitki. Peategelane saab nimelt päranduse kelleltki Henri Ruzickalt, keda ta kunagi näinud ega kohanud pole. Üks osa pärandist on vana maja kuskil kaugel metsa sees:

Keset rohuplatsi oli valge metall-laud ja selle kõrval kaks tooli. […] Ma tundsin näol tuult, oksad kiikusid tuule käes, nende raagus otsad väändusid taeva poole. Ma kuulsin okste naginat, kuulsin kella tiksumist oma randmel, […]

Verandauks oli lahti. Sees oli hämar, okste vahelt kilgendas valgust, see muutis alatasa kuju, nõrgenes ja väreles siis taas ergult. Verandal oli puulaud, selle kõrval tool. Laual olid küünal ja tass, mille põhja oli kuivanud teetilk. Kandikul seisis teekann. (lk. 20-21, tõlk. Hille Lagerspetz).

Olen Peeter Helmega ühel meelel selleski, et tõlge on äärmiselt õnnestunud. Mina originaali ei ole lugenud, aga Helme väidab, et ka originaali stiilile vastab väga hästi.

Peategelane liigub siis veidi Henri (liblikakoguja ja -uurija) radadel. Mingeid erilisi juhtnööre ei ole. Leiab mõned vanad kirjad Anna Prinzilt Dresdeni lähedalt – selgub, et vana naine elab sealsamas veel praegugi. Sõidab külla. Kuuleb nende tolleaegsest elust. Sõidab edasi Itaaliasse Garda järve äärde ühte kindlasse hotelli. Hotelli kelnerilt kuuleb “butterfly man”-i lugu, kes käinud seal “oma ema jälgi” otsimas – ema olla end selles hotellis millalgi mõnedkümned aastad varem ära tapnud. Peategelase väike armulugu tundmatu naisega kuulub siia. Edasi sõidab peategelane Henri jälgedes Kreetale. Kuniks mererannas meenub mingi mälupilt karjega oma lapsepõlvest. Soomes läheb isale külla ja isa räägib, mis toona rannas juhtus – kuidas ema laintesse kadus ja nad ühe võõra mehega järjest sukeldusid, et teda otsida (hoides rannal vaheldumisi väikest poissi, peategelast lapsena). Henri oli see võõras mees. Ka Henri ema oli (nagu öeldud) surma saanud – kuid enne seda pere juurest ära läinud ja abiellunud mingi soomlasega. Seega Henri võis otsida ehk ema jälgi, kolides Soome elama ja mh. hiljem tasahilju peategelase elu kõrvalt jälgides.

Sisu ei ole nii oluline. Tegelikkuses reisib peategelane läbi geograafiliselt suure ala (pool Euroopat) ja kohtab teel erinevaid üksikuid inimesi, kes on midagi kaotanud või otsivad midagi. Samas ei ole see tegelasgalerii ka sugugi kuigi suur. Anna Prinz on väga armas vanadaam, kes tundis kunagi Henrit. Kuivõrd üks koht oli eriti armas selle vana naisega seoses, toon ära tsitaadi:

Anna seisis aias nagu eelmisel päeval, ja tema ümber olid valged linad, mis olid nöörile riputatud. Ta seisis tuules lehvivate linade vahel, ta õõtsus ise ka, ja ma tundsin juba kuagelt puhaste linade lõhna, nägin särke, padjapüüre, käterätte, tema puhtaks pestud elu. Kui ma tema kõrvale astusin, haaras ta ühe padjapüüri äärepitsist ja palus, et ma katsuksin, kui sile see on, nagu lapse nahk. Ja kui ma kangast peos hoidsin, siis tundus see nii õhuke ja olematu, et peaaegu kadus mu sõrmede vahele. Anna ütles, et see on tema vanim padjapüür ja see on tal olnud lapsepõlvest saati, nii kaua kui ta mäletas. See oli nii sile, et mitte miski ei seganud tema und, kui ta magas. Ta ei suutnud mõista, kuidas oli padjapüür läbi aastate säilinud, samal ajal kui nii palju asju oli katki läinud ja kadunud. Muud seletust ei saanud olla, mõtiskles Anna, kui see, et inimene läheb vananedes kergemaks, kergeneb, öösiti hakkab pea kerkima, see puudutab vaid vaevu patja. Tema jutt tegi mulle nalja ja ma mõtlesin õhus hõljuvate vanakeste peale, kes irduvad aeglaselt oma voodist ja lendavad koos tuulega taevasse. Ja võib-olla surm johtuski üksnes akendest, mis olid tuulistel öödel lahti ununenud. ( 🙂 lk. 79-80)

Ja kui ma enne olingi veidi hirmul, et ilusa pealkirja taga võib peituda sama hirmus sisu nagu Liblikapüüdja puhul, siis oli hirm asjata. Ka Raamatukoikoi suhestab need kaks raamatut oma postituse algul, möödaminnes. Erilaid kirjutab Õhtulehe raamatublogis väga tabavalt.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to 47. Joel Haahtela “Liblikakoguja”

  1. Pingback: Joel Haahtela „Liblikakoguja“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s