50. Michal Viewegh “Lühikesed muinasjutud väsinud lapsevanematele”

vieweghSellel raamatul on väga tagasihoidlik välimus ja kui ma raamatupoest küsisin, siis läks noormees letist minema ja naases leituga viis minutit hiljem. Kuigi see raamat tuli eesti keeles alles sügisel välja (originaalis 2007) ja võiks olla uudiskirjanduse letis nähtaval kohal 🙂 Kusjuures ma ei suuda autori nime praegugi meelde jätta ega hääldada ammugi mitte.

Tegemist on lõbusa raamatuga, mille põhimõtte võiks kokku võtta eessõna tsiteerides.

Paljud muinasjuttude autorid eeldavad egoistlikult, et üks väsinud lapsevanem loeb oma lastele pärast pikka tööpäeva veel meelsasti ette kuueteistkümne lehekülje pikkuse muinasloo – säärases mõtlemises ei väljendu mitte ainult napp empaatiavõime, vaid sulaselge hoolimatus.

Mul on kolm last. Uskuge, ma mõistan teid.

Mulle on hästi tuttav lootusetuse tunne, mis tekib igal isal, kelle laps otsib välja Anderseni “Lumekuninganna” – vaid kümme minutit enne Meistrite Liiga finaalmängu algust. Mõistan täielikult selle unise ema tundeid, kes terve õhtu jooksul üritab end läbi puurida “Kuldkihara” lõputuina näivatest lausetest, samas kui ta üllatavalt ärgas laps kontrollib rangelt, et ta midagi välja ei jätaks. (tõlk. Kadri Kiviste, lk. 7)

Tegelikult ei ole selles raamatus üldse muinasjutud, nagu võiks arvata. Hoopis ühe pere lugu. Kuidas ema ja isa kohtusid, lapsed said, kuidas ema ja isa tavapäraseid argiprobleeme lahendavad (mh. et lapsed koristaks või kui isa tahab hommikul magada ja lapsed ei lase, või kui isal on pohmakas, või kuidas nad jõulusoove kirja panevad ja kuidas ema ja isa lõpuks pulmad teevad, kuna tütar tahtis, et neil oleks sama perekonnanimi). Lood on tõesti lühikesed, ühel juhul lausa suhteliselt püändita, aga lõbus on asja juures see, et teksti vahele on sinise kirjaga ja kursiivis pikitud tekstilõike või üksikuid sõnu, mis on mõeldud ainult lapsevanematele ja mitte lastele. 🙂

Näiteks võin rääkida ühest loost, mis räägib koristamise vajalikkusest. Sinises kursiivis on enne jutu algust kirjas

Õpetlik lugu igapäevase koristamise vajadusest (koos kaastundepisara väljapressimisega) (lk. 28)

ja lõpus:

(Selle muinasjutu kasvatuslik mõju kestab tavaliselt üks kuni kaks päeva.) (lk. 30)

Raamat lõppeb aga “Psühholoogiliselt olulise muinasjutt ainult lapsevanematele (et meie ärahellitatud lapsed teaksid, et nad ei pea alati kõike saama)”, kus lapsevanemad peale tavapärast väsitavat päeva oma magavaid jõnglasi vaatavad ja tunnevad süümekaid, et nad vahel karjuvad oma laste peale või et neil on lastega igav jms. Kuniks ilmub jõuluingel ja ütleb, et kõik on ok- või midagi sinnapoole. Väga eluline ja inimlik raamat, soovitan.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s