1. Enn Vetemaa “Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus”

naanSeda raamatut nägin raamatukoguriiulil ja võtsin plaani (saadaval ka e-raamatuna). Käisime mõni aasta (2,5!) tagasi teatris vaatamas Sigma TAU-C705-t, mis on sama projekti draamaosa. Materjali oli lihtsalt rohkem ja etendusse valiti siiski mingi konkreetsem ja lühem osa. Kokkuvõtteks ütleksin, et oli siiski… võluv raamat. Ent oodake, kõik tuleb ausalt ära rääkida.

See proosaraamat koosneb mitmest “raamatust”, igaüks neist erinev ja eraldiseisev, kuigi siiski ühe isiku, Gustav Naani ümber. Kui algselt rohkem temast kui isikust ja elulooliselt, siis lõpuks pigem ajastutest, millesse ta kuulus või vastavalt milles ta tundus võõrkehana. Hoiatusena võibki öelda, et raamatuna põnevam on esimene osa, ajastuosad on pigem siiski dokumentalistika – ent huvitavamalt lahti kirjutatud, veidi kirjanduslikkust lisatud, et ei peaks lugema kui kuiva ajalooraamatut.

Vetemaa püüab Naani tõesti äärmiselt inimlikuna näidata – mille eest talle tegelikult kummardus. Sest mõistmine ja inimese kujutamine inimlikuna on alati tervitatavam kui kritiseerimine ja mahategemine – viimast on ju lihtsam teha. Kogu raamatu toon meeldis mulle seetõttu väga. Mingit asjatut lahmimist ei olnud. Ega vabandamist nagu paljudes teistes tänapäeva raamatutes – et olid tobedad ajad, mina ei tea midagi, mina varjasin oma isamaalisi mõtteid, mina mõtlesingi isamaaliselt jms. (Imelik, kuidas paljud neist suudavad täna teha nägu, nagu poleks üksteist tõrvatudki..., lk. 216)

Esimene raamat, Enfant terrible, on proosavariant Sigma TAU etendusest, kuigi laiendatud versioon. See on kõige lihtsamini loetav ja jälgitav osa, ühtlasi kõige inimlikum, kuivõrd iga natukese aja tagant tuleb mängu mõni naine või armastuslugu. Tõesti liigutav oli lugeda armuloo algusest Tatjanaga:

“Tead, Tatjana!” Gustavi hääl on vaikne, pisut vibreeriv. “Minuga on midagi üsna iseäralikku juhtunud… Ma ei kiirustagi täna sellega, mis ju meestele nagu tüüpiline peaks olema, sest ma tean, et kõik juhtub nagunii omal õigel ajal … Aga praegu saan ma aru, et inimese kõige puhtam ja püham soov on olla – palun ära mu üle naera …/…/ jah pühim soov on olla kellelegi lähedal… See on ilusam kui tavaarmastus ja seks, milles kah ju oma võlu, kuid hoopis teine ja argisem. Mulle tundub, et see tunne enne seda on kõige ilusam. Hiljem läheb kõik edasi loomulikku rada, aga algusesse tagasi pöörduda on siis juba võimatu…” (lk. 112)

Algusepoole aga, aruteludes noorte kunstiinimestega, on kuidagi tabav koht just aastavahetuse Tujurikkuja klipiga seoses. Nimelt kritiseerib Naan Kaplinski luuletust “Vercingetorix ütles …” (siin Kaplinski enda jutt sellest luuletusest). Luuletust ennast ära tooma hakata pikendaks mu postitust veelgi, seega ainult raamatu-Naani kommentaarid:

Ja nentis seejärel, et tema arust on eesti luule suurimaks õnnetuseks see, et läbi aegade jorutatakse kurba lugulaulu oma haledast elust ning lõõmavast isamaa-armastusest. Kas see lamentoso ei tekita juba rahvuslikku alaväärsuskompleksi? /—/

“Ah et miks selline luule võib kahjulik olla… Minu meelest teeb kaotajapositisiooni vabatahtlik ülevõtmine rahvast orirahva,” pöördus akadeemik luule juurde tagasi. /—loeb ette—/

“Kullakesed, see on ju peksasaanute ägamine. Ja teie Vercingetorixi-luuletuse sisu on umbes seesama: “Maad, kus me surime, ei saa te meilt võtta! kinnitab too arvernide liider …

Jah, aga öelge mulle, kes teilt seda maaraasukest ikka nii väga ära võtta tahab? Te olete end üsna osavasti mõistnud suurde riiki – noh, kasutame matemaatikatermineid, need head selged, – integreerida, nii et ei võta teilt keegi mitte kui midagi. Moositakse teid ja antakse rahagi rahvuskultuuri edendamiseks, kuigi vahel ka noomitakse … Ainult ühest ei saa ma aru?” /…/

“Nimelt sellest, miks te aina kaeblete ja ise valitsema ei taha hakata? Ah?!” (lk. 21-23)

Teine raamat (Tegu on kunstiga, härrased!) on seevastu kirjanduslik eksperiment, mis võtab kokku noore kirjaniku soovi uurida Naani tagapõhja, seotust märtsipleenumiga jms, eesmärgiga kirjutada Naanist raamat. Edasi antud aga kolmandas isikus (Joel Siidirätsep), lisaks üles ehitatud kui diskussioon Naani endaga. Arutelud Naaniga, millisena akadeemikut raamatus peaks kujutama, et tegelane oleks kirjanduspärasem. Seab justkui kogu perspektiivi teisipidi – mida uskuda, mida mitte, mis on juurde luuletatud jms. Vetemaa annab üsna täpselt mõista, et tema ise ongi see Joel Siidirätsepa prototüüp. Ütleb, mida tema advokaadid on soovitanud eessõnasse kirjutada, kui soovib, et need teda võimalike intriigide tekkides kaitseksid – sama jutt on kirjas Enne Vetemaa eessõnas, sõna-sõnalt.

Vestluses kirjanikuga räägib raamatu-Naan (ehk Naan II):

Aga Venemaa? Noh, eks iga normaalne inimene armasta näiteks oma isa. Ja armastab ka siis, kui isa pole hoopiski mitte kõige armastusväärsem olen päikese all, on ehk koguni lakard, keda tuleb karta ja kes nüpeldab poega teinekord põhjuseta. Ent katsugu mõni pätt isa, kas või purjus isa, tänaval rünnata, kohe on poeg kartmatult isale abiks. /…/ Veri on paksem kui vesi! Mõistusevastaselt! Teisiti käituvat poega loeksime me ise ebanormaalseks.

Kurioosne tundub paljudele, et Eestimaa suhtes tunnen samu tundeid nagu teiegi. Kuid väike, aga oluline erisus on meil siiski: ma armastan Eestit ka Nõukogude Liidu koosseisus. Seda ei taheta mõista. Kuis küll ei taibata, et ei tohi samastada maid ja nende valitsusi! See, just see, on kõige eeldus.

Jah, Joel: mul on olemas mõlemad – kodumaa ja isamaa, ning mis teha, et nad kokku ei lange. Just sellepärast tuli mul oma elu säilitamiseks välja mõelda midagi aksiomaatika jaoks, mille järgi tuleb Nõukogude Liidus elada. See oli paratamatu.” (lk. 207-208)

Kolmas osa (Paljastagem lõplikult, seltsimehed!) räägibki märtsipleenumist ja sellele vahetult eelnenud ning järgnenud ajast, põhiliselt kultuurimaastikul. Kitsamalt kirjandusmaastikul. Siin on suhteliselt täpselt ära toodud väljavõtteid protokollidest ja stenogrammidest. Jah, Naan on olnud osake märtsipleenumi algusest ja lõpust, ka üks kohalviibija kirjanike liidu (toonase Kirjanduse Valitsuse) koosolekul (kas see toetub pärisfaktile või on lisatud, kuna raamat peaks siiski rääkima Naanist, ei tea). Kuivalt protokolle ja sõnavõtte lugeda oleks nüri, mistõttu Vetemaa on mõne tegelase puhul pakkunud tausta, eellugu, lausa välja mõelnud intriige, mille abikaasad ehk on puhunud jms. Faktid on teada, aga kuidas nendeni jõuti, on ju lahtine – midagi kirjanikule täitmiseks ja fantaseerimiseks. Jah, see osa on ju tegelikult mingitpidi veniv küll, aga tänuväärne just oma venimises – lugeja saab täieliku pildi sellest hirmsast teineteise reetmisest, mis 1950ndate alguses valitses. Kus vend ei tundnud venda. Mõnes mõttes on see oluline ka selleks, et vastandub raamatus hiljem 1980ndatel toimunule. Samamoodi on toimunut lastud veidi läbi Naani ja tema (oletatavate? või päris?) repliikide koosolekul (mil arutati Paul Viidingu, Mart Raua, Debora Vaarandi-Juhan Smuuli jt personaalküsimusi).

Raamatu teises osas on kirjanik kasutanud suhteliselt sarnaselt SofiOksaneniga kärbse motiivi. Vestluse ajal kirjaniku ja Naani vahel komberdab mööda ruumi ringi ka kärbes – olgu see siis sümbol erinevatele asjadele, lisaks sellele, et on lisatud kirjanduslikku dimensiooni. Kas üks kass ja tema püütud hiir lipsavad läbi. Ent see kärbsemotiiv (ja lisaks informaatorite võrgustiku teema) kerkib üles ka hiljem, kolmandas osas.

Ärgu arvatau, nagu oleks niisuguste faktide esitamine nende ridade kirjapanija eralõbu. Vastupidi – neist ta pigem vaikiks. Ent oluline on mõista, et kellegi kuulumine keerulistel aegadel mingisse eriti jäleda mainega organisatsiooni ei tähenda iseendast veel mitte kui midagi. Oluline on põhjus, kuidas ja miks sinna astuti. Teine, veelgi rangem kriteerium on aga see, mida kahtlasele, ei, ütleme otse välja “põrgurajale” sattunud (või paratamatult sinna surutu) on ise korda saatnud. Just see määrab! Üldreegliks võiks pidada siiski seda, et mida kõrgemale poliitikas on tõustud, olgu või tipuni välja, seda vähem saame tõusnu kohta tema kõiki taustu teadmata rakendada tavaeetikat ja lihtloogikat. Meie ladvikus polnud palju neid, kes julgeolekuorganitega üldse seotud poleks olnud. Selline on kõrgema poliitika omapära, et mitte öelda reegel. Aga tehkem vahet lihtnuhi ja kõrge positsiooniga poliitikute olukorra vahel. (Kes ei lepi katlakütja ametiga, mis tõesti ka rahvale palju kasu ei too, peab tegema raskeid valikuid ja võtkem arvesse vanasõna iovi‘de ja bovi‘de erinevatest ülesannetest.) (lk. 320)

Edasi järgnevad lühemad “raamatud”. Neljas raamat (“Karuks istus vangitornis…”) on vahva kirjeldus 1980. aasta 22. septembrist, mil peale olümpiasuve valmistuti Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni vaheliseks jalgpallimatšiks, Eesti Televisiooni 25. juubeliks ja muidugi ka Tallinna vabastamise aastapäevaks. Jutustab Propelleri tähelennust ja nende Die Woche laulust näiteks. Lõpuks märgib:

Ja samal ajal: mida sa, tsensor, siit laulusõnadest kupüürid? Tõmbad teisipäeva maha või? (lk. 394)

Ka Naan satub juhuslikult jalgpallimatšile, ise arutleb füüsika üle:

Nii arutles akadeemik Naangi ülemises tribüünireas, mõneti nagu jumalikus ülalt-alla-vaataja positsioonis olles selle üle, kuidas võiksid rahvahulga liikumise erinevad vormid välja näha valemeisse rüütatuna. Tõesti-tõesti tundus mõistlik appi võtta vendade Bernoullide vedeliku liikumist kirjeldavad seadused. /—/

Voolamised ja voogamised, nentis too füüsikute trio, võivad olla rahulikud ja ühesuunalised ehk laminaarsed, või siis hoopis turbulentsed ehk pöörlevad. /…/ võrrand ideaalse voolavmateeria kohta määratleb täpselt ära ka selle momendi, mil rahulik voolamine läheb ühe hetke jooksul pöörlevaks, keerlevaks, mäslevaks, ohtlikuks turbulentseks voolamiseks. Selleks peab üks vedeliku olekut kokkuvõttev konstant ületama teatud piirväärtuse, mida nimetati vist Reynoldsi arvuks. Turbulentset voolamist – mis on omamoodi võluv protsess nagu igasugune kaos – ei saa esitada diskreetse sageduste perioodiliste liikumiste summana. See ta paeluvaks teebki. /…/

Ja mingi mõiste oli veel hüdraulikas käibel, mida siin piltlikult käsitleda saaks. Kas mitte “hüdrauliline löök”. See on otsekui pommiplahvatus, ühiskonna aspektist vaadatult võiks seda võrrelda ootamatu mässupurskega.

Tolle ootamatu löögi teke oleneb põhiliselt hõõrdumisele kuluva energia kaost ja selle kestvusest. /…/ Kui energiakao ja protsessi kestvuse korrutis ületab teatud piirväärtuse, vaat siis vabaneb kogu järele jäänud energia, massi peidet siseenergia hetkeliselt, spontaanselt, plahvatuslikult ja võib viia ettearvamatute tagajärgedeni /…/ (lk. 399-400)

Põhimõtteliselt kirjeldatakse suhteliselt täpselt, mis juhtus jalgpalliväljakul, hiljem linna peal ja kuidas Naan seda füüsika seaduste kohandamisel inimeste peale veidi ette kartis – just seda, kui kontserdi teine osa ära keelatakse. Samas on selles osas/raamatus juttu ka “40 kirjast” ning kirjast, mis Naan seepeale Eesti kommunistlikule võimule saatis, kuid mis maha vaikiti. Sedagi jälle läbi inimliku aspekti ja vaidluse Inesega, kes on olnud üks 40 kirjale allakirjutanust.

Viies raamat (Adieu!) algab loomeliitude pleenumiga 1988. aasta aprillis, laseb Naanil kogemata sattuda balti ketti, samas räägib suhteliselt pikalt ka Vaino Väljase elust Venetsueelast Nikaraaguasse kolides. Veidi ka fosforiidisõjast, Gorbatšovist – Naani või Väljase loetud stenogrammide ja protokollide läbi. Kusjuures tegelikult jälle läbi-lõhki kirjanduslikult edasi antud. Lõpetuseks Naani allakäigust (tema kõnekoosolekul on ainult mõned sinna ära eksinud inimesed), üksindusest ja matustest. Naan arutleb noorte inimeste üle, kes ühiskondlikke protsesse juhtima on hakanud. Noorte meeste nelik (Savisaar, Made, Titma, Fjuk) on talle sümpaatsed. Arutleb samas:

Jah, Naan oleks neile noortele meestele selgeks teinud, et nad on astunud valesse paati. Kas nad tõesti usuvad, et meil, kui me oleksime isemajandavad ning Venemaast lahti lõigat, oleks jõudu osta bensiini ja diislikütust Rotterdamist maailmahindadega; rahval on täna radikad kodus ülearugi tulised, ja nad ei tea suurt midagi oma soojaarvetest! Nagu ka üüridest, mis on vaid sümboolsed. Ja mis saaks meist siis, kui kaotame idaturu? Lääne toodetega me ju konkureerida ei jõua. Ja kas inimesed teavad, mis maksab läänes üks vähegi tõsine operatsioon? Proteeside panekki. Mujal on enamikus ülikoolides üüratud õppemaksud, meil makstakse stipendiume. “Suure vennata” – kõlagu see sõna nii irooniliselt kui tahes – me välja ei mängi. (lk. 482)

Teiseks on üks Naani argument, et kui inkorporeeritava rahva lihtinimeste haridustase on inkorporeerijatest kõrgem või samal tasemel, siis ei ole see nii suur oht kultuurile, kui oleks juhul, kui keskmine okupeerija on kõrgema kultuuriga. Mõte selles, et kui oleksime sakslaste alla jäänud, poleks meile võib-olla eestikeelset kooligi järele jäetud – seega kahest okupeerijast parem variant, leiab raamatu-Naan.

“/…/ Klassikalist genotsiidi (nagu sakslastel juutide ja mustlaste vastu) pole Vene võim meie maal paraku siiski läbi viinud. Eestlasi on õppinud pea kõigis Nõukogude Liidu kõrgemates õppeasutustes (Saksamaal poleks midagi sellist kõne allagi tulnud, vaieli ju, kas tšehhid ja slovakid üldse peaksidki lugeda oskama…). Meie pidasime omi laulupidusid, milleks riik, mõneti, jah, vastutahtmist, raha eraldas. Sest Stalini seisukoht oli, et rahvaste eneseväärikus peab talutaval määral säiluma. (Olgu või Hitleri suhtumisele vastukaaluks..) Meil ilmus eestikeelset kirjavara kolossaalsetes tiraažides – eks teate ise -, ja meie kõrgkoolid olid olemuslikult rahvuskeelsed. See, mis ENSVs toimus ei olnud genotsiidipoliitika. Võis esineda suur-vene šovinismi ilminguid, ega need nii haruldased olnudki, jah, kuid rahvastevahelist sõprust püüti hoida. See on elementaartarkus. See ei pruugi osutada erilisele heatahtlikkusele, vaid oli samal ajal ka iga riigi eksistentsi garantii.” (lk. 500)

Mõnes mõtlemapanev on ka raamatu-Naani väide päris lõpus:

Sellise utoopilise plaani tagant kumab veel midagi: kõigi maailmaparandajate, ka marksistide mõnikord, saatuslik eksimus seisab usus, et “ori tahab saada vabaks!” ORI EI TAHA SAADA VABAKS. ORI TAHAB SAADA ORJAPIDAJAKS! Ärge seda unustage! See on üleilmse kehtivusega aksioom.

Rein Kruus nendib õigusega, et meil, ajaloo tõttu orirahval, on tuline soov saada mitte lihtsalt vabaks rahvaks, vaid just härrasrahvaks. Ka meie tahame kedagi diskrimineerida. Kedagi – näiteks vene sugugi mitte väikest vähemust. Neid valimisõigusest ja kodakondsusest ilma jättes. Ka neid, kes tulid kohe uue võimu poole. Kuhu see võib viia? See viib varjatud vihkamiseni igal juhul, kuid võib viia ka sisesõjani. (lk. 501)

Teised kirjutavad:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s