2. Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”

IvanovSelle raamatu (ja e-versioon) hankisin endale juba 2010. aasta sügisel Tallinna Apollost – otsiti, aga ära toodi! Samas ei olnud ikka ette võtnud ja nüüd tundub mulle, et venekeelsena ei oleks ma jaksanud seda läbi lugeda nii või naa.

Mõnes mõttes kirjutab Ivanov ikka samamoodi – oma kogemusest. Kuigi edasiandmise vorm ei ole just “elulookirjanduslik”, siis põhineb see nähtavasti suuresti läbielatul. Justkui osalev vaatlus. Intervjuus EPLile on Ivanov öelnud:

Hoolimata sellest, et romaan sündis mu autobiograafilistest märkmetest, on minu ja romaani peategelase vahel vähe ühist. Isegi kõige tähtsamad romaanis kirjeldatud läbielamised – kuigi nad langevad kokku sündmustega minu elus – toimusid hoopis teisiti kui romaanis. Ma olen iseendale kunstipersoonina ebahuvitav, igav inimene, halbade harjumustega melanhoolik. Elan väga lihtsat elu ja mis kõige tähtsam, mulle ei meeldi mitte mingisugused muutused, olen väga konservatiivne ja võimetu tegema midagi ekstravagantset, pole kedagi kunagi müstifitseerinud, midagi välja mõelnud. Kogu romaanis juhtunu sündis kujutluses. Aga pärast panin ma selle kirja… Kõik inimesed, kes minu elus on ette juhtunud, on igavad, tavalised ja sellepärast kujundan neist kirjutades neid täiendavalt, muudan karikatuurideks. Sedasama tegin ka oma märkmetes, aga tollal ma ei saanud veel aru, et kirjutan romaani. Kirjutasin valmis märkmed, kirjutasin üles sündmused ja tajumise mitte läbi oma silmade, vaid asusin välja mõtlema kirjanduslikku tegelast nii, nagu näitleja tõmbab näole ette maski. Sellest hetkest muutusid märkmed justkui pliiatsijooniseks, mida pole värvikorra alt näha.

See on öeldud küll Peotäie põrmu kohta, aga põhiolemuselt klapib kindlasti ka teiste tema kirjutatud raamatute kohta).

See raamat räägib siis illegaalsete põgenike elust laagritest ja väljaspool seda Taani riigis. Ses suhtes vägagi autentne (kui võrrelda näiteks teema õrnahingelist riivamist Raua Rekonstruktsioonis – hea kvaliteetveini kõrvale, vestluse juurde). See siin on ikka põhimõtteliselt naturalistlik olustik, õõvastav, jube, lootusetu. Minategelane Euge(nie e. Jevgeni) ja India päritolu Hanuman on peategelased, kuigi tegelasi on pidevalt rohkem. Enamasti laagrikaaslased (nepaallane, venelane Mihhail Potapov, muud erinevatest riikidest või rahvustest pärit… enamasti kaabakad). Tegemist on siiski enamjaolt (et mitte öelda läbi ja lõhki) kaabakatega või äärmiselt madalalaubaliste inimestega, ellujäämisstrateegiad, varastamised, kombineerimised, pidev narkootikumide tarbimine ja prostituutide ostmine (kui peaks raha tekkima). Ivanov ei ole seda kõike kõrvalt peene kirjanikupilguga jälginud, vaid olnudki selle osa (st. tema kirjutamisperspektiiv) – depressioonis, ükskõikne, narkouimas, pesemata jne. jne.

Kui kogu tegevus toimub siiski põhiliselt Jyllandil (e. Jüütimaal), siis raamatu pealkiri viitab hoopis teisele saarele Taani riigis, nimelt Lollandile. Hanuman tegi kõike ja elas varemalt Ameerika unistuses, plaaniga põgeneda edasi Argentiina kaudu Ameerikasse (kõige kummalisem tee Ameerikasse jõudmiseks kirjaniku sõnul), mingist hetkest muutub ta siht ja ta unistab hoopis Taani Ibizast ehk Lollandist. Kuigi kogu raamatul on Lollandiga tõesti äärmiselt vähe pistmist, siis see lõpeb siiski unistuse teostamisega – vähemalt asuvad minategelane ja Hanuman lõpuks sinnapoole teele.

Raamat on 405 lehekülge pikk ja selle aja jooksul ei juhtu tõesti mitte midagi sellist, mille puhul võiks täheldada pinevuse tõusu ja langust, sündmuste arenemist, tegelaste kujunemist – nad on kõik kogu aeg tegevuses, vahel tuleb mingi idee, mida teostada (nt. ostaks õige auto, käiks öösiti kaubanduskeskustes juures “parim enne” ületanud ja ära visatud kaupu peale laadimas ja järgmises kohas/laagris maha müümas, tee peal võtaks põllu peal seisvatest traktoritest diislit, et edasi liikuda; ajaks mingile vanamehele-kohvikupidajale udu, et peaks muutma koha Chez Guevara nimeliseks homobaariks, joonistaks Che Guevara pildi ukse kohale js… vanamehe tervis aga halveneb ja siis hoitakse tema eest salajas, et idee ei läinud siiski läbi ja mingit muutust ei tule ning samal ajal muudkui kasseeritakse talt raha ja räägitakse, kuidas projekt valmib. Kuniks vanamees sureb ja Hanuman teeb ettepaneku, et soe tuleb maha keerata, et laibahaisu ei tunneks… st. inimlikkuse totaalne kadumine). Ühesõnaga – sedalaadi kirjeldusi ikka sadade lehekülgede kaupa. (Õnneks vaid) Lühidalt ka lastest, kes laagri tingimustes kasvavad. Nagu Tavainimene kirjutab:

Algus oli põnev lugeda, teine pool kippus korduma ja venima. Filmikriitik ütleks, et peategelases ei toimunud arengut. Võib-olla ütleks kriitik ka seda, et pole selge, kes on peategelane. Tegelikult, seda oleks vist öelnud juba produtsent enne tootmisfaasi jõudmist. Õnneks raamatuid siiski veel ei produtseerita, nii et ma parem ei õienda. Ju oligi sõnum see, et mingit arengut ei olegi ega saagi olla.

Ma leian, et selle raamatu võiks vabalt taani keelde ära tõlkida (või rootsi keelde?). Saksa keeles juba on – retsensioon 1 ja 2. Väga suur osa põgenikke ei ole selline lumpen muidugi, aga – väga suur osa ka on. Seetõttu oleks lausa vaja, et ka rootsi lugeja puutuks sellise asjaga kokku, enne kui mitmekümnetuhandepealise põgenikelaari jälle vastu võtab. (Kohati on aga muidugi tunne, et ka Eestis võiksid sisulised toimetajad eksisteerida – see tähendaks küll, et kirjanik teeks soovituste järgi mõned kohad ümber, aga tekstid oleks ehk kompaktsemad? Hanumani raamatu puhul oli minu arvates ja 200-st leheküljest juba täiega küll).

  • Pikk ja põnev intervjuu autoriga Ekspressis.
  • Raamatusõltlane.
  • Kultuuriuudistes (mulle meeldib, et Ivanov on täiesti teadlik, mis allusioone ta oma tekstis on kasutanud, milliste tuntud kirjandusteostega saaks paralleele leida, vene autori lugemustaust erineb ka enamasti eesti omade taustast – mitte kõiges, aga üldpildis justkui. Ivanov ju eesti keelt eriti ei loe, pigem vene, inglise ja taani keeles).
  • Uudistes. (Kotjuh kinnitab ka, et Ivanovil on suur lugemus – ja mis kõige toredam – see ei pärsi tema enda kirjutamistööd)
Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2. Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile” on saanud 2 vastust

  1. Pingback-viide: Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile” | raamatutega

  2. Pingback-viide: Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile” | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s