4. Sofi Oksanen “Kui tuvid kadusid”

OksanenJärjekordne raamat Sofi Oksanenilt. Puhastus mulle lugedes meeldis, hiljem olen hakanud kahtlema. Stalini lehmad mulle väga ei meeldinud, kuigi sealgi oli mõne asjaga siiski naelapead tabatud. Kui tuvid kadusid (olemas ka e-raamatuna) kisub Puhastuse poole: kirjutatud on hästi, aga pärast valdav tunne on masendus, lootusetus, vastikus… Seega: hea raamat, aga omal eesmärgil.

Esiteks soovitan kõigil enne raamatu lugemist tutvuda peatükkidega Eesti ajaloost. Ise kuulun sellesse “õnnetusse” põlvkonda, kelle keskkooliaastatel ajalooõpetus muutus, mistõttu ei õpetatud ei vana ega veel uut, vaid pigem muinasaega. Seega on teadmised äärmisel lünklikud, ent oleks hea, kui seda raamatut lugema asudes ei oleks.

Esiteks Vaivara koonduslaagri ja Klooga vangilaagri kohta:

klooga“17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda.”

Inimeste nimedest oleks siiski tark teada järgmisi nimesid:

Lisaks kõigele oleks äärmiselt tore, kui oleks aimu ka Natsi-Saksamaa ametivõimude struktuurist (kunagi mingil määral isegi oli…). Siis oleks raamatut hõlpsam lugeda. Samas – seda saab lugeda ka ilme nende teadmisteta, tõesti saab. Pigem oleks lisaks vaja väikest tegelaste skemaatilist pilti – kes on kelle tädipoeg, kes on kõik need kolm vana naist Armi talus. Tunduma hakkab, et Edgari ema, Rolandi ema ja nende vanaema.

Oksase Eesti ajalugu käsitlevates romaanides on märkimisväärseks ja ühendavaks jooneks see, et ta kirjutab Madalast Inimesest, madalatest inimestest, sellest, kuidas inimene on inimesele hunt – väga vajalik muidugi, et keegi ka sellest kirjutab, kuna sedalaadi jooned paistavad ju rahva käitumisest tänapäeva ühiskonnaski välja – otsest suuremat häda tegemata. Oksanen kirjeldabki justkui inimhinge anatoomiat – kuidas needki, kel on lootused ja tahtmised, sellises haiges ajastus langevad ega pea vastu. Või need, kel ei olegi selgroogu, jätkavad oma patuteel. Tjah – paljutki on nendest ajastutest, mida Oksanen kirjeldab (Saksa okupatsiooni algusest Nõukogude okupatsioonini ja 1962-65), äratuntav, meeleolude mõttes edasi kanduv, tabatud. Sellegipoolest on iseloomulik, et Oksanen valib ainult selle, negatiivse poole näitamise – sellega tuleb leppida, nentida. Pole mõtet hakata kellelegi tõestama, et kõik ei olnudki nii kole, kõik inimesed ei olnudki nii pahad, kõigil ei läinudki nii halvasti jne. See on teiste raamatute asi, mitte Oksaneni. Lisaks on temal vaja rohkem skemaatilisust, välja joonistuvaid tegelasi, selgemaid ja lihtsamaid sõnumeid lugejale.

Siit aga ka järgmine etteheide – kui Puhastuses oli see pisut ivanoravlik Hans, siis sellesinatse raamatu peategelane Edgar on läbinisti rikutud ja õel inimene. Mõnes mõttes on see justkui karikatuur vastikust selgrootust ülejooksikust ja tallalakkujast, ei mingeid südametunnistuspiinu ega muud sinnakanti… Ja seetõttu peab paika M-i öeldu – tundus nagu mingi omaaegne propagandaraamat. Jah, mingis mõttes tõesti – selle vahega, et ülesehitus ja keel olid teised, paremad. Teisalt on Edgari kirjeldamine kirjanduslikult põnev – Edgar on antud kolmandas isikus, ent teda otseselt käsitlevad osad on siiski ainult ju tema enda vaatenurgast. Me ei näe, kuidas kaaskondlased temasse suhtuvad (vaid päris alguses Juuditi, tema naise, vaatenurk. Ja Rolandi, tema tädipoja vaatenurk). Sest iseenesest on raamatu lõpupoole toimuva madala nuhistaatusega kaasnev töö justkui märk sellest (ja on olnud läbi aastate), et Edgari-sugustele jäetakse poritöö, kuna nad on läbinähtavalt silmakirjalikud – tegemist on aga kuuekümnendatega, ajastu hakkab muutuma. Kelle nimel see töö? Mille nimel? (Indigoaalane ütleb hästi: “Ja just seepärast mulle meeldis raamatu lõpus toimunud pööre. Edgar polnud enam võimu mängukann, labane karjerist. Vaid mingil hetkel pööras hirm teadvuse sassi ja sinust endast saab ohver ning manipuleeritav.  Võim ütleb –  hüppa ja sa ei küsi enam ainult seda “kui kõrgele” vaid ” kas samal ajal plaksutan ka?“.) (Seda, et Edgar ka Rosalie tappis, oli juba algusest saadik arvata. Lisaks ka see, et sellisele negatiivsele mehele pannakse süüks homoseksuaalsus – mis tegelikult äkki oli hoopis midagi muud…. armastus Rosalie vastu, kelle lähedale hoidis tolle sõbrannaga abielludes. Kättemaks Rolandile kõikide naiste näppamise eest tema elust?)

Ainus osa, mis romaanis minajutustusena läbi jooksis, oli Rolandi jutustus. See andiski võimalusi vahel Edgarit ka kõrvalt näha – episoodiliselt, mida lõpu poole jõudsime. Õnneks ei olnud Roland nüüd läbinisti IvanOrav/Puhastuse Hans. Teda kannustas ka vahel kättemaksuiha, lisaks lasi ta kirel möllata (episoodiliselt, kuid siiski). Lõpuks aga jõi ennast põhja – mis on ka märk sellest, et ka “head” ei pea sellises ajastus vastu. Tuvid – need muutuvad rästikuteks (kord Juuditi kohta kasutatud võrdlus). Sealt siis pealkiri. (Lisaks see, et sakslased tutvustavad tuvide söömise võimalust – esialgu naerdakse sakslaste tuvipüüdjate üle, hiljem keegi kiidab maitsvat retsepti. Või soovitab lausa.)

Mitte vähemtähtis (kirjanduslikust vaatenurgast) on raamatusiseste tekstide mängimine üksteise vastu. Kui Rolandi jutt on ainus, mis on minajutustusena antud, siis ei ole see siiski see päevik, mille Edgar salaja arhiivist näppab. Arhiivist näpatud päevik kirjeldab sündmusi, püüdes nimesid vältida. Kuivalt, kuid siiski omamoodi hea stiiliga (midagi sellist Edgar päevikut lugedes nentis). Teisalt ilmestavad raamatu osade algusi kursiivis tsitaadid fiktiivsest raamatust, mille Edgar on kirjutanud fašistlike kuritegude kohta, kasutades peategelase prototüübina Rolandit. Mistõttu tekstiline ring saab justkui ühendatud.

Samuti on selles raamatus tunded tahaplaanile surutud – justkui ajastuski. Lubamatud armastused, millele ainult viidatakse. (Justnagu Forsyte’ide saaga esimeses osas – raamat räägib armuloost läbi kõigi teiste, mitte aga armunute). Muide, väidan, et raamatu tagakaanel olev tutvustus on esmakordselt täiega puusse, kuna väidab, et romaan “kirjeldab üht eriliselt õnnetut abielu. See on romaan inimeste valikutest, truudusest ja truudusetusest, kohanemisest ja kohanematusest maal, mille saatuseks oli jääda okupantide meelevalda.” Selles raamatus ei kohane keegi. Õnnetut abielu see ju ei kirjelda – see on justkui fakt foonil. Mistõttu jääb segaseks, et ka Juudit on armunud esmalt oma sakslasesse (Hellmuth) ja siis Rolandisse. Truudus? Ei kummalgi juhul tegelikult otseselt – sellest see raamat lihtsalt ei räägi. Pigem õnnetust ajastust, mis ei lubanud ühelgi normaalsel suhtel edasi areneda. Keelatud lood.

Kokkuvõtteks ütlengi nagu lõpuks Puhastuse puhul: raamat on hästi kirjutatud, aga äärmiselt masendav (jah, ilusasti ja hästi…. masendav. Mitte masendavalt masendav. Seal oleks justkui vahe). Hea, et kirjutatud. Ja ilmselgelt Oksanen kirjutada oskab. Lisaks põhjalikele teadmistele ajaloost (jajah, kindlasti on mõni viga, aga pole mõtet hakata näpuga näitama, üldpilt ju klapib) on ta kirjutamise ja fabuleerimisega sina peal. (Asi, mis kohalikel kirjanikel vahel üht jalga lonkab). Kohati lööb mõni kujund on huvitavuse ja täpsusega. Näiteks (Juuditi kohta):

Ta ei tahtnud sakslaste kohta ühtegi halba sõna kuulda, mitte nüüd, kui ta põsenukkidelt oli kadumas vaesematest aegadest lihvitud teravus. (minu kursiiv, tõlk. Jan Kaus, lk 133)

Vihje sellele, et Juudit ei pidanud nondel aegadel nälga kannatama…

Lisan ka selle, et raamatule annab kindlasti juurde Kausi äärmiselt hea tõlge. Tjah, eesti kirjandus (või kirjandus Eesti kohta) on saanud väärikat lisa. Kuigi ma ise seda enam üle lugeda ei tahaks (ja ka ühtegi sellekohast filmi ega teatrietendust ei tahaks vaadata).

BarkovRaamatu sünnilooga on seotud ka prototüübid. Inspireerivaks oli Ivo Juurvee artikkel. Kõige tähtsam ja kirjaniku jaoks inspireerivam Edgar Meos – Oksaneni väitel olid tal sündmused osalt juba peas olemas, aga just see prototüüp pani asjad lõpuks kokku, paika. Teiseks on peategelaseks prototüüpse tekstina Leonid Barkovi raamat 1966. aastast Mõrvarid ei pääse karistusest. mille kokkuvõte Raamatukoi lehel kõlab (ajastukohaselt, pole hakatud tänapäevastama):

Raamatus valgustatakse mõningaid küsimusi eesti kodanlike natsionalistide sidemetest hiterliku režiimiga enne Teise maailmasõja algust, tuuakse päevavalgele nende reeturlikud plaanid ja kavatsused, näidatakse nende kui fašismi käsilaste süngeid kuritegusid, mida nad okupeeritud Nõukogude Eestis toime panid. Erilist tähelepanu pööratakse selles raamatus metsikutes kuritegudes süüdiolevate isikute kohtuliku vastutuse probleemile ja esitatakse fakte, kuidas mõnede kapitalistlike riikide valitsused sõjaroimareid varjavad, ning näidatakse nende kurjategijate kasutamist Nõukogude-vastases õõnestustegevuses.

Panen siia paar linki ka:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s