Uku Masing “Kirjad Liile”

MasingSellest raamatust ma enne midagi ei teadnud (kuigi ilmus juba suvel). Nägin raamatukogus ja laenutasin. Ma arvan, et ei loegi seda raamatut päris lõpuni, sestap kirjutan juba siia paar sõna. Tegemist on niisiis Uku (Hugo) Masingu kirjadega Alide Klemetsile aastatel 1928-1934 (110 säilinud kirja), ilma Alide-poolsete säilinud vastusteta.

Nimelt tunnen end neid kirju lugedes kummaliselt kahevahel – osalt on nii armas lugeda kiriromaani (mis sest, et siin on tegemist lausa päriskirjadega), kuidagi vanaaegne ja lummav. Teiseks on siin tegemist armastuskirjadega või äärmiselt usalduslike kirjadega, mis annavad pildi inimesest, inimhingest, on kuidagi ausad. Teisalt on aga veidi patune tunne, kuivõrd olen oma nina toppinud teiste eraasjadesse – loen kirju, mis ei pidanud kunagi minu silmade ette sattuma. Vabanduseks on ju vaid, et neid saab lugeda kui ilukirjandust, mitte kui päriskirju.

Mulle ju meeldis Masingu Rapanui vabastamine ja mõned tema esseed on olnud väga tabavad. Jeremiija nutulaulu kohta lugesin kord põhjalikult tema raamatust Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Kokkuvõtteks on mind tema puhul ikkagi võlunud “lihtsamad” asjad – romaan, luuletused jne. Ja juba ühes esimestest kirjades kirjutab Masing:

Ma olin viie kuue aasta eest “ilukirjaniku” laadi inimene, Jumalalle tänud, et see aeg mööda on, siis nad kiitsid kõik mu “hinge” – nüüd olles oma “selbstherrlicher Herrscher” ei vasta ma muidugi teps mitte enam nende maitsele, “mis on väga hää!” Muidugi on ka mul selles suur süü, sest ma kommenteerin nende esteetitsevaid ja sügavaid olla tahtvaid lauseid Švejki stiilis näidetega; esmalt nad naervad, viimaks taipavad aga siiski, et neid pilgatakse. (lk. 10, kirjut. 1. juulil 1928 – 19-aastasena!!!)

Ma kinnitan, et mina olengi see esteetitsev tüüp, kes tema kirjavahetust loeb ja tegelikult naudib. Vähemalt alguses (olen ca 100 340-st lk ära lugenud). Väga suur osa kirjadest on äärmiselt masendunud inimeselt – inimeselt, kes tunneb, et elu on otsas, tema ei ole midagi väärt või teised inimesed lihtsalt ei mõista teda – ainus väärtus, mis tal on – armastatu, kes teda väärtuslikuks peab.

Olen nii siis ometi viimaks valguselle jõudnud, küll sellepärast, et Sina oled, oi armas armas! Mind ei peaks enam miski asi heidutama – oleme meie; aga kui kõik puud mu ümber kõiguvad kõigis tuulis, siis panevad nad viimaks maa ja ka mu kõikuma. Pean olema tolles sulatusahjus ja nii jääb must viimaks vaid risu. /—/ (lk. 42)

Ta räägib ka tegutsemismotiividest või alaväärsusest (äärmiselt negatiivselt oma emast, õest ja mõnevõrra ka isast, kes kõik olla temas pettunud lihtsad ja labased inimesed).

Ma ei saa ühegi inimese / vast ehk kõige antipaatsema /soovele lõpuks vastu panna, sest mul on häämeel kui mind kusagil vaja on, häämeel, et ma ometi maksimaalne näru pole ja, et ma teisele inimesele võin rõõmu teha. Seda nimetavad inimesed hääduseks, aga õige nimi oleks küll nõrkus / ma ei tahaks seda enda kohta tunnista/ Kas või ei? – Ma ei saa end kusagil kuidagimoodi maksma panna, inimesed ekspluateerivad ja tarvitavad mind nagu mõni võõrsõnade sõnastikku kõige odavamas väljaandes ja nii lõikan ma teistele loorbere. Võib olla oleks see kristlik kui kõik inimesed nii teeksid, õnneks ei tee nad seda, sest kui maailm oleks kristlik, siis poleks siin vaja ei “teaduseid” ega “kunste”. (lk. 74)

Või kirjutab ta nagu oma essees naistest:

Olen inimeste hirmsate juttude järgi fatsiidi teinud: mees teeb, tuubib, vaevab etc. ainult naise pärast, naine aga elab laste pärast. Juba selles on hunnik “traagikat” – naine ei hooli mehest ja lapsed, tehku ema, mis tahes – ei hooli kaua emast ja nii leiab vanaks saades, et elu vaid õnnetus ja vallis lacrimarum. Ja abielu on selleks välja mõeldud, et laste “Dasein” oleks teatud ajaks kindlustatud. – See teadmine on mu alla löönd neist vaevaga püütud “idealistlikest” kõrgusist, mu nii puruks teinud, et ma enam hingata ei saa. Sest sellast korda nimetatakse ja peetakse loodusseaduseks ja selle vastu ei jõudvat inimene midagi. Issand Jumal, kas siis inimene ainult selleks on ilmas, et tal oleks võimalikult palju tõu ja pesuehtsaid lapsi? Siis ei ole ju inimese ja ükskõik millise neljajalgse vahel absoluutselt mingit vahet?! Ja kui see on loodusseadus, et inimene = elajas, siis on parem maha istuda ja surra, sest kaua ei jõua minna vastuvett. (lk. 79-80)

Mulle meeldib raamatu juures veel visuaalne pool. Esiteks on kaante sisekülgedel näha originaalkirja koopiaid – imetlemistvääriv käekiri! Hoolikalt veetud tähed ja sirged read! Rääkimata sellest, et neiu Alidega kohtuti silmakliinikus, kuna mõlemal oli väga kehv nägemine ja raviti lausa opereerides.

Teiseks meeldib mulle vaadata Alide pilte (Masingu pildid ei meeldi mulle väga – ta ei ole näost minu tüüp ja pigem mõtlen tema peale abstraktsemalt). Samas on just Lii pildid sellised imelised, vanaaegsed, selgete piiridega, korralikud – ja naine ise äärmiselt kaunis (eriti kui mitut pilti vaadata, mitte ainult ühte, nt ainult kaanepilti).

Poolelijätmise põhjus on nähtavasti see, et mind hakkab see alatine pessimism natuke ära tüütama. Tundub haletsemisena, kuigi pole minu asi otsustada, mis see tegelikult on. Lugege ka Õhtulehest ja Ekspressist.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s