Glattaueri suhtes on mul kahetised arvamused, mistõttu tuli laenutada ka see kolmas raamat (e-raamatuna). Alguses, lugema hakates, tundus, et tegemist on tõelise “feel bad” raamatuga (erinevalt feel good raamatutest). Siis mingil hetkel muutus justkui thrilleriks. Ja lõpplahendus oli kirjanduslik ja väljamõeldud – aga siiski mingis mõttes lepitav?
Algul kohtub peategelane Judith juhuslikult poes Hannesega – mees on loomulikult igas mõttes perfektne, ilus jne. Ja loomulikult Judithist sisse võetud. Peatükid on küll nummerdatud, kuid nende nimed on “faasid”. Seega iga peatükiga jõutakse n.ö. uude faasi, suhteliselt ruttu faasi, mil naine tunnetab, et mees on liiga hoolitsev, liiga perfektne, liiga liiga. Kõik sõbrad-tuttavad hakkavad Hannest kohe armastama – ja kõik justkui lähevad mehe poolele üle, kui Judith tahaks lihtsalt poolehoidu ja kellegi mõistmist, miks mees talle ei sobi. Tekib jälitusmaania. Haigla. Jms.
No ja lõpuks siis selgumine, mõnevõrra rochesterlik teemaarendus, kuigi uudsema lahenduse ja lõpuga. Veidi lihtsakoeline ehk, aga parem kui siiski ilma selle lõputa.
Mis ma oskan öelda – kerge lugemine. Aga ega midagi suurt ei liiguta su sees. Samas – paljud inimesed loevadki muuks, mitte selleks, et raamat sind kuidagi ülendaks või tekitaks ilusaid mõtteid. Seega miks mitte.
Südamelühedaselt kirjutab.
Pingback: Daniel Glattauer ”Igavesti sinu” | nõudmiseni