6. Marjaneh Bakhtiari “Kan du säga Schibbolet?”

Ja Gilead vallutas Jordani koolmed Efraimi poole; kui siis mõni Efraimi põgenik ütles: „Lase ma lähen üle!”, küsisid Gileadi mehed temalt: „Kas sa oled efraimlane?” Ja kui ta vastas: „Ei!”, ütlesid nad temale: „Ütle siis: Ŵibbolet!”; ütles ta aga: „Sibbolet”, sellepärast et ta ei osanud õigesti hääldada, võtsid nad ta kinni ja tapsid Jordani koolmete juures. Nõnda langes sel ajal Efraimist nelikümmend kaks tuhat. (Kohtumõistjate raamat 12:5-6)

bakhtiariSellele lõigule Kohtumõistjate raamatust viitabki raamatu pealkiri. See romaan on noore autori teine. Ta pälvis palju tähelepanu juba raamatuga Kalla det vad fan du vill (2005), mistõttu hakati teda 2006. aastal paljudele debattidele kutsuma, mis olid seotud sisserännanute teemadega. Nimelt erinevalt Eestist, kus me räägime muulaste integreerimisest ja mõtleme assimileerimist, kuna me jumala eest ei taha ise sammukest vastu tulla integreerumisel, räägitakse Rootsis pidevalt pigem “paljususest”. 2006. aasta oli lausa “mitmekesisuse” (mångfald) aasta. Mõlemad on ühe asja erinevad äärmused. Marjaneh Bakhtiari leidiski siis 2006. aastal erinevatel debattidel osaledes, kuidas see “paljususe/mitmekesisuse” teema on lausa tööstuseks muutunud, kuidas sellega raha tehakse, kuidas sellega karjääri tehakse ja kui vastuoluline kõik on.

See romaan annabki suhteliselt laia tegelaste galerii ja näitab, kui palju stampe on ühiskondlikus mõtteviisis, kui räägitakse sisserännanutest, paljususest/mitmekesisusest, integratsioonist, segregatsioonist. Ja omal moel on see geniaalne raamat (kuigi ehk mitte kirjanduslikus mõttes, pigem vaatenurkade, situatsioonide ja inimeste mõttes). Lugedes tekkis korduvalt tunne, et küll on tore, et ma siiski ka rootsi keeles raamatuid saan lugeda – ma ei usu, et seda raamatut keegi eesti keelde tõlkida viitsiks, välja anda. Meie inimesed ei tunneks ju neid probleeme äragi.

Niisiis on tegevuse keskmes Abbasi‘de perekond – isa Mehrdad, edukas akadeemilist karjääri teinud sisserännanu (Iraanist) ja tema naine Noushin, kes ei ole suutnud rootsi keelt eriti selgeks saadagi ning on hetkel haiguslehel. Nende kaks tütart – Parisa on paks, 16-aastane ja suhteliselt pinnapealne ning konfliktne tüüp, Baran jällegi 13-aastane, hiphopi-sõber, alati kõrvaklapid peas ja püüab nii palju kui võimalik kõigest kõrvale hoida. Samuti on tegelasteks Mehrdadi ema Shamsi, kes elab küll Rootsis aga ei räägi üldse rootsi keelt, ja tema sõbranna Iran. Sõbranna Iran on madala haridustasemega vanainimene, kes elab oma surnud tütre abikaasa, rootslasest bussijuht Åkega ühes korteris. Viimase kohta on kohe alguses öeldud, et Åkest rumalamat inimest on raske leida – ometi on tema rumaluse juures silmatorkav tema äärmiselt hea süda. Peale naise surma ei ole ta ämma korterist välja visanud, vaid elab külg-külje kõrval koos – kuigi nad ei suuda isegi ühtegi vestlust arendada, kuna Iran ei valda rootsi keelt. Tore on jälgida, kuidas Åke suhtub sisserännanutest bussijuhtidesse, kes muudkui hädaldavat, et nemad on insenerid ja arstid, ega mõista, miks nad ei ole õnnelikud, et nad saavad vähemalt mingitki tööd teha. Siis on tegelasteks ka Mehrdadi antava ühe kursuse sisserännanu taustaga poiss Shahryar ja tüdruk Rana – esimesel on alati raske kujundada oma arvamust, teisel on alati väga kindel oma arvamus. Tegelasi on muidugi veel. Olulised oleks veel Noushini õde Mahsa, õetütar Negar ja ema Touba – nemad elavad Teheranis, Parisa ja Baran on kaks nädalat neil külas.

Tegelikult ongi väga keeruline kokku võtta, kui palju selle romaani jooksul vastuolusid välja toodi. Kogu raamat algab näiteks sellega, et Parisa tahab kangesti oma vanemate kodumaale Iraani sõita, et seal palju pildistada, et ühes koolitöös hea hinne saada. Käib vanematele peale nagu uni, vanemad (pigem ema) räägivad, et ta ei saa nii ohtlikku kohta lihtsalt minna. Parisat iseloomustab aga erakordne võime ainult iseenda soovidest lähtuda ja mingi nipiga surus ta oma tahtmise läbi. Baran, 13-aastane noorem õde on muidugi äärmiselt ehmunud ja šokis, kui kuuleb, et peab ka kaasa sõitma. Ta on youtube’ist väga palju jubedaid videoid näinud selle kohta, kuidas tüdrukuid autodesse topitakse, kui nad ei käi pearätiga või käivad liiga lühikeste riietega. Lõpuks nad siiski sõidavad – kahekesi. Ja see, kuidas nad Iraani tajuvad, on äärmiselt erinev. Parisa näeb, kui uhketes tingimustest tädi elab (nagu Hollywoodi staarid suures villas), milliste uhkete riietega täditütar Negar ringi käib, kui palju toredaid üritusi kogu aeg toimub jms. Negar ei taha neid küll Teherani vaesematesse piirkondadesse viia, kuna ei mõista, miks peaks kõigile kogu aeg näitama, kui halb neil seal on, selmet näidata, et väga paljudes asjades on nad moodsamad ja kaasaegsemad kui mitmed teised maad. Baran aga näeb teisi asju. Naudib kõige enam väljasõitu, mille korraldas neile hoopis tädi – istusid kõrgel mäe otsas ja vaatasid alla Teherani tuledele. Tänab õnne, et tema saab sõita Normandiasse, mitte ei pea nendest kohtadest ainult unistama. Jms.

Samal ajal Rootsis – mitmekesisuse aasta 2006. Kui Mehrdadi kõrgkoolis kuulutatakse välja “mitmekesisuse maraton”, peab Mehrdad (kelle nime ükski rootslane hääldada ei oska, kõik ütlevad Meddad) seda absoluutseks jaburduseks. Kuidas saab tegeleda riigi arendamisega, kui inimesi hakatakse lahterdama nende päritolu järgi, kuidas saavad sisserännanud ise võidelda selle eest, et neid nähaks sisserännanutena, et neile antaks hääli ja ametikohti kui sisserännanutele, mitte kui tavalistele rootslastele? Tema on ennast ise üles töötanud, rootsi keele selgeks õppinud, elab rikaste linnaosas eramajas, neil on illegaalsest sisserännanust koristaja Kadefa. (Peab tunnistama, et Mehrdadi kuju ei olnud väga veenev, kuna ta ei tundunud nii väga haritlasena ja ühiskonnateadlasena. Aga noh, see pole hetkel väga oluline). Igatahes kõrvaldatakse Mehrdad töölt, et rootslased saaksid rahulikult oma mitmekesisuse maratoni korraldada, debatte organiseerida, paneele korraldada – edukas sisserännanu, kellel on liiatigi veel sellised vaatenurgad, ei sobi sellesse pilti! Teda hüütakse rassistiks – ükski rootslane ei saaks endale selliseid vaatenurkasid lubada.

Nagu kirjanik intervjuus YLE-le ütleb (YLE)- selle mitmekesisusega ei tegeleta siis teisiti, kui et inimesed taandatakse lipukujulisteks (vt. videost – kirjaniku selja taga), nende erinevused tohivad justkui väljenduda ainult erinevas päritolus või juurtes. Kasvõi see 13-aastane Baran – kui ta nägi Teheranis linna vaesemas pooles endanimelist naist, kes käis ukselt uksele ja kerjas leiba, siis mõtles ta ainult hirmunult, et see võinuks olla tema ise – ja tänas mõttes vanemaid, et nad selle valiku tegid. Tema parimaks elamuseks Iraanist jäi retk loodusesse – see on ju vägagi rootslaslik. Baran (ja Parisa) ei ole kunagi ühtegi teist elu näinud, nad on sündinud Rootsis, kasvanud, käinud koos rootslastega koolis… Ometigi peaksid ka nendesugused end siiski eristuma nahavärvi tõttu ja siis saaks Rootsi riik näidata oma tolerantsust….

Teine asi, mida kirjanik intervjuus YLE-le mainib, on see, et mõnes mõttes räägib raamat ka sellest, mida inimene elult ootab (just eriti lapsevanemad Abbasid) – pagevad Rootsi, et anda lastele parem elu vabal maal. Ja sellest, milline on reaalsus. Ja kuidas inimene püüab selle vahemiku siis enese jaoks täita. Noor revolutsiooniliste ideedega ja ettevõtlik Noushin… Rootsi riigis on ta üks imelik sisserännanu, kes ei saa kohalikust keelest aru, kes on haiguslehel ega suuda tegelikult ka paljulubatud vabakondliku liikumisega (iraani naiste kaitseks) hakkama saada. Tegelikult tahab ta ainult oma perele head, tahaks, et neil oleks koos hea. Mehega ongi kenasti, aga lapsed on noored, teises kultuuris kasvanud, aga tema enda temperamendiga… nii ei saa ka tema perekondlikest soovidest õieti asja.

Noushinil on ka üks rootslannast sõbranna, Gudrun. Tundub, et tema on Noushini oma sõbraks valinud just selleks, et ometi end nii vabameelsena ja avatuna tunda – temalgi on üks päris iraanlannast sõber nüüd! Vahel mõtleb Noushin, et mis neil küll ühist on, ent heidab mõtte kiiresti peast – tal on Rootsis sõpra vaja. Hea iroonia on näiteks see, et Gudrun on Noushini tütardele Iraanist koju tagasi tuleku puhul ostnud (kummalegi ühe) raamatu. Üks on Ett öga rött – läheb tükk aega, et Noushinile selgitada, et sellist keelelist konstruktsiooni ei ole olemas ja et just immigrandid räägivad sedasi! Kas see siis pole naljakas? Teisena (hea huumor) Marjaneh Bakhtiari enda esimese raamatu (Kalla det vad fan du vill), kus olla väga lõbus, kuna iraanlannas ema (“Väga sinu moodi, Noushin!”) ei oska kuigivõrd rootsi keelt rääkida ja kui naljakaid situatsioone see loob. Ühesõnaga – nad on vägagi erinevatel lehekülgedel oma mõttemaailmades. Rootslanna ei lase end sellest üldse häirida (rootslannad ongi alati väga eneseteadlikud ja ilmeksimatud), Noushin aga… mõtleb ja valib sõpruse. Parema puudusel.

Inimestevaheliste suhete osas on ka erinevus sees. Kadefa, Abbaside koristaja, on alati arvamusel, et nad võiksid üksteisest vastu samavõrra kenad olla kui oma kassi vastu (muide, nende kassi nimi on… Albin). Mehrdad on peaaegu iga päev oma emaga telefonikontaktis. Noushin ja Mahsa helistavad pidevalt. Rootsis kasvanud tütred aga distantseeruvad oma vanematest igal võimalikul juhul. (Kui ma seda siin kirjutan, siis ma tegelikult ei leia näiteid. Seega see on nõrk punkt hetkel). Barani näiteks paneb imestama asjaolu, et täditütar Negar ei räägi muust, kuidas nad koos sõpradega midagi huvitavat ette võtavad, kuidas nad kuhugi lähevad, et oleks huvitav ja lahe – nagu peaks päevad läbi kogu aeg lahe olema. Võrdleb peas oma nn hiphopbändiga (kuigi neil ühtegi head lugu pähe pole veel tulnud. Bändil on ka nimi – MYSHITFUCKERS) ja mõtleb, et nemad käivad ikka koos ja mõtlevad, kui mõttetu ja igav kõik on…

Rana, kes elab getostunud Rosengårdis (Malmö väga tuntud eeslinn, kuna seal “etnilisi rootslasi” põhimõtteliselt ei olegi. Rootsis aga ei tohi kasutada sõna “etniline rootslane” – Rootsi peaminister kogemata kasutas möödunud aastal ja sellest tuli väga paks pahandus. Seetõttu ma ütlengi – eestlastele sellist raamatut ei tõlgitaks, kuna nad ei saa paradigmalegi pihta). Ta saab ülikooli sisse, aga pettub ja jätab pooleli. Üks sõber soovitab tal riigiraadiosse tööle minna, kuna uue programmi kohaselt edendatakse nüüd mitmekesisust ja tema taust sobiks hästi. Täpselt nii – Rana on ülikooli pooleli jätnud, sisserännanu (kasvanud Rootsis, aga sündinud Liibanonis), elab Rosengårdis, kõik klapib. Rana saabki töö ja ütleb selle kohe üles – teda ärritab väga, et temalt ei nõutagi muud kui et ta oleks teise päritoluga! Antakse endast parim, et rääkida head ja veatut rootsi keelt – ja ainus, mida neilt oodatakse, on see, et nad ei räägiks tavapärast skånskat, vaid väljamaa aktsendiga! (Sama juhtus ta näitlejast vennaga – ta ei sobi, kui ta räägib puhast rootsi keelt, on vaja, et ta räägiks aktsendiga, siis saaks ta mängida talle mõeldud osi…). Rana korraldab alternatiivse ürituse – kui Mångfaldsåret‘it tahetakse avada Triangelnis (tuntud kaubanduskeskus Malmö kesklinnas), siis tema korraldab Schmångfaldsåret‘i (lihtsalt sõnamäng) avaürituse Pildammsparken’is (Triangelni lähedal) – ta mõtleb seda äärmise irooniaga. Lavastab ürituse, kus esinevad groteskselt väljamaapäraselt riietunud “sisserännanud” – kui Aafrikast, siis kõlinad käe küljes ja laiad püksid, kui Mehhikost, siis ladinaameerikalik südametemurdja jne jne. Paneb käima klezmer-stiilis (nimetatud lausa Kusturica filme) mängitud Rootsi hümni ja hüüab erineva päritoluga tegelasi lavale, kes sinna vaevu mahuvad (hästi väike lava, vist peaaegu et ainult laud). Kõik hakkavad tantsima, kuniks ükshaaval laualt maha kukuvad. Kõrvale parodeerib Rana avalikku häält – “paneme veidi trumme juurde, siis on mitmekülgsem, paneme seda ja seda ka, ja albaanid – teie ei mahugi? – no olge siin nurgas, ikkagi pildis, mis siis ikka” jms. Ja teda ajab vaat et ahastama, et rahvas tantsib lõbusalt kaasa ja keegi ei näe asjad tibakenegi irooniat. Üritus läheb mööda – keegi seda enam ei maini, see oli asjata. Sõnum ei jõua kuhugi.

Ja siis vanainimeste teema. Iraani vanainimesed Rootsis ja vanainimene (Touba) Iraanis. Üksindus vs kogukond ja elamine kodus oma tütre hoole all. Touba on nimelt vanadusest dementne (või noh, eks tal mingid hood ka käisid – kuulis kindralit ja Rootsist tulnud lapselapsi pidas kommunistideks – sellepärast, et Baran oli väga Noushini nooruseaja välimusega). Kuidas Noushin igates oma ema näha, kuidas Mahsa palus neil vaikida sellest, mis olukorras Touba tegelikult oli jms. Lõpuks tegi Parisa oma ema jaoks vanaema kohta piltidest mingi seeria, valis välja ilusad ja rahulikud pildid. Ema vaatas, nuttis ja oli rahul – just sellise rahuliku ja väärika vanainimesena ta teda ette kujutaski… Ja Rootsi lapselastes tekitas hull Touba ainult hirmu…. Kurb tegelikult. Iranile sõidab otsa üks tuulelipust mitmekesisuse teemal kõneleja Stockholmist (prototüübistSydsvenskan) – kes põgeneb sündmuskohalt ega julge juhtunust teatada ega seda tunnistada (sellest saaks nähtavasti uue romaani, mis ei jääks Kuritööle&karistusele alla). Shamsigi jääb nukralt naabripoisiga suvalisse bussipeatusesse bussi ootama raamatu lõpus – naabrinaine toob sageli oma väikese poja Maxi Shamsi juurde hoida, mis sest, et neil puudub ühine keel. Vanainimene on alati olemas. Ometi on ka temal kord vaja minna telestuudiosse, kus tema poeg Mehrdad peaks väitlema – aga nemad on oma telefonid kõik välja lülitanud ning Shamsi korraks unustanud. Kui nad siis ühe telefoni jälle sisse lülitavad, on Shamsi telefoni aku läbi. Käekott aga jäi bussi, bussiliinid on vahetunud, peab edasi sõitma, aga teised bussid ei võta vanainimest ega poissi peale, kuna neil ei ole piletit. Ega oska nad ka midagi mõistlikku vastata – üks liiga noor, teine ei oska rootsi keelt. Groteskne olukord.

Tegelikult oleks rääkida kindlasti veel ja veel ja veel. Väikeseid nüansse, vastuolusid. Soovitaks lugeda – vähemalt neil, kes teavad olukorda Rootsis mingilgi määral.

Linke:

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s