7. Daniel Vaarik “Praktikaaruanne”

VaarikSellest raamatust (e-raamatuna) hoidsin ennast teadlikult eemale, kuna mul oli mingi imelik eelarvamus. Olin lugenud Memokraadis seda tutvustust ja mulle tundus, et ma ei taha raamatut lugeda. Nüüd siiski tellisin raamatukogust ja lugesin läbi ja pean ütlema, et palju nalja sai ja kokkuvõttes meeldis. Seda enam, et see läheb ju ruttu.

Ometi ei saa kõigile valimatult soovitada (või kes teab).

Nimelt on kogu see lugu väga tuttav – juba algus ja seigad koolist, vabade tundide ajal Püssirohukeldri löövibaaris istumine (viin apelsinimahlaga – kas muud tol ajal üldse olemas oli?), ülikooliaeg ja 1990ndad üldisemalt, Tartu. Esiteks – kõik oli võimalik. Teiseks – kõik oli… võimalik, kuna kõik vanad piirid kadusid ja uusi ei olnud tekkinud. Mingid laamendamised, lärmamised, pidutsemised, ajuvabatsemised, näppamised, raksuskäimised… Ma kartsingi, et seda on pigem piinlik lugeda – aga enamasti ei olnud. (Nagu loterii kirjutab: “Ja mitte et Vaarik end alati parimas valguses näitaks, nii mõnigi kord räägib ta asjadest, millest vaikimine poleks ka probleemiks olnud.”) Hea ajaviiteraamat. Nostalgia, noorus. Kunstilises-kirjanduslikus mõttes ei midagi erilist, aga peaasi, et sai naerda. Pluss veidi sellest “kuidas ajakirjandus p….e läks” – pole parata. Sisust tähtsam on nüüd klikk. Ja kuidas Tartu ülikoolis elatakse vanaviisi ja praegusest ajakirjanduse toimimisest eriti ei räägita. Üks iseloomustav ja sümpaatne lõiguke – kes meist poleks seda tajunud:

Võib-olla tuli Postimehe aeglus ka sellest, et Tartu vaim ongi natuke tohmakas. Kiired mõtted ja säravad metafoorid ei pruugi tartlastel hästi välja tulla, kuid voog, vot see on Tartus ilusam kui mujal Eestis. Ikkagi jõelinn. Inimesed oskavad siin lasta ajal kulgeda, selles aeglaselt triivida.

Tallinn on edasipürgivam, tööstuslikum, uuenduslikum, kosmopoliitsem, ta sirutub Soome suunas välja nagu põgeneda püüdev elavhõbedalaik. Tallinlastele käib Tartu aeglus nii ärvidele, et nad lasevad sealt esimesel võimalusel jalga, ikka jälle Soome lahe äärde võbelema. (lk. 73-74)

PS. Kuigi mind häirib, et keegi ei olnud ära toimetanud Nautilus Pompiliuse nime (Nautilijus!!! lk 91 :D). Samas on InBoili ja Aapo Ilvese tõlge Tiibade laulule – seal on ebatäpsus, millele ma reageerin (minu paksendus, lk. 92):

me oleme kaotanud miskit
ses mõttekas sõjas me sees

Originaal:

Мы все потеряли что-то
На этой безумной войне.

PS. Härra luges ka läbi ja tunnistas, et jah, nalja sai, aga kuidagi snoob jutt ja … lapsik. Et mis päevikute põletamine nt. Täpselt – seda ma mõtlengi – näppamised, vargused, laamendamised jms – tegelikult on see piinlik. Ja sellesse ongi paljud inimesed praeguseni kinni jäänud – lammutame, kritiseerime, kui füüsiliselt enam ei sobi, siis sõnadega. Sest sisse on jäänud tunne, et riik = see ei saa ometi olla meie?

Lingikogu:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s