Selle sarja raamatutega püüan ikka tutvuda, kui vähegi kõnetavad. Selle raamatu (olemas ka e-raamatuna) võtsin vahelugemiseks, kuna tuli raamatukogust järjekorraga kätte. Ma ei ole kindel, kas oskan selle raamatu kohta midagi asjalikku öelda. Alguses tundus, et võiks öelda umbes nii, et teos on kuidagi fragmentaarne ja kirjutatud “nagu peab kirjutama”. Et selline lihtsamat sorti ja sobib (naissoost) gümnaasiumiealistele ja üliõpilastele või nii. Tegevus Inglismaa ja USA/NY. Siis aga jäin kuidagi fragmentaarselt ka lugema (see on raamat, mis tuleks õhtu-paariga läbi lugeda muidu) ja tajusin kuidagi teistmoodi. Hetki. (Ja eks umbes nii oli ehk ka mõeldud?) Sest tegelikult on see raamat väga paljudest inimestest, eelkõige minategelasest Elly’st, aga tema vennast (Joe), venna sõbrast Charliest, Elly lapsepõlvesõbrannast Jenny Pennysy, Elly vanematest, tädi Nancyst, Arthurist, Gingerist, isegi Alanist? Hr Golanist? Jänesest, kes oli jumal. Sümpaatne oli see, et kõik läks tegelikult hästi, läbivat masendust ei olnud, olid sõprused ja hoolimised ja inimesed. Mahavaikimised. Paljusid asju ei öeldagi välja. Mingi õhkkond. Üleloomulikud asjad, mis ei olegi nii üleloomulikud. Seega kokkuvõtteks võib öelda, et mulle tegelikult meeldis, aga soovitada ei julge ega oska.
Muuhulgas on see raamat, milles on juttu 9/11-st ja huvitaval kombel ilmub Moodsa Aja sarjas just järgmisena… Jonatan Safran Foeri Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal 🙂
SEHKENDAMINE 
Pingback: Sarah Winman „Kui jumal oli jänes“ | nõudmiseni