9. Alexander Genis “Dovlatov ja tema ümbrus” (LR 6-8/2013)

Genis2Esiteks lugesin seda raamatut (olemas ka e-raamatuna) enne eelmist, lõpetasin alles mõni päev tagasi, kirjutamiseks ei ole aga samuti aega olnud. Sellest ei ole nimelt kuigi lihtne kirjutada, kuna tahan pigem hästi palju tsitaate välja kirjutada.

Tegemist siis Dovlatovi kirjeldamisega, tema ümbruse kirjeldamisega – eksiilis, USAs. Autor ütleb kohe algul, et iga biograafia räägib ka temast endast:

“Heades memuaarides,” kirjutas Dovlatov, “on alati veel üks teine süžee (peale autori enda elu).”

Minu teine süžee ongi just autori elu, minu elu. (lk. 7, tõlkinud Toomas Kall)

Mina ei oska muud öelda, kui mämmerdada – küll on tore, et meile veel vene kirjandust vahendatakse, tõlgitakse. Tõlge oli täitsa kobe, kuigi mõne koha peal jäin tükiks ajaks mõtlema (äkki piisavalt toimetamata). Kogu see venelaste jutustamisstiil on nagu teine maailm. Laused on ju kenasti pikad, mitte nagu ingliskeelsetest ja rootsikeelsetest raamatutest tõlgitu, mitte ka nii keerulised nagu saksa keelest tõlgitu. Kellegi kohta ei öelda pahasti nii, et see kõlabki pahasti või hästi nii, et see kõlaks poliitilise korrektsusena. Lugemiselamus missugune. Nalja ka. Üldsegi pean tunnistama, et ma ei suuda Dovlatovi raamatutest (mida mina lugenud olen) suurt midagi peale tooni meenutada, aga Genise raamatut lugedes tekkis tunne, et oleks põnev originaalis ikka lugeda.

Samas kirjutab trakyllmaprokastineerinj2lle suhteliselt kriitiliselt. Kujundage siis kahe arvamuse põhjal oma. Minu lugemiselamus põhinebki pigem sellel, et ma ei olnud ammu midagi sellist lugenud (vene, esseistlik jne). Ja ülemöödunud aasta LR Dovlatovi kohta on mul ka alles pooleli. 🙂

Üks peatükk räägib pikalt erinevatest trükivigadest, kirjavigadest, nende olulisusest või vastavalt – nende puudumise olulisusest. Tõde polegi.

Trükivead ei ole alati kurjast. Ainult need, nagu kirjutas Capek, lõbustavadki lehelugejaid. Näiteks nõukogude ajakirjandust ainult nende pärast loetigi. (lk. 41)

Kord parandasime ära näpuvea Dovlatovi käsikirjas. Sergei vihastas mis hirmus, ja ükski sõnaraamat ei suutnud teda rahustada. Lõpuks kirjutas ta ümber – ühe vea pärast! – kogu lehekülje, ja sundis tegema ajalehte viite: “Trükiviga on juhtunud autori teadmisel.” (lk. 43)

Loomulikult ei saa see raamat üle ega ümbert joomise teemast.

Olen kindel, et Riia gootika päästis mu tervise. Meil oli kombeks juua värskes õhus, kulgedes ühe linnapanoraami juurest teise juurde. Iga klaasitäie jaoks sai valitud eriline rakurss – ütleme vaade aida katuselt Toomkirikule. Mul seostub orelimuusika seniajani puuvilja-marjaveiniga. (lk. 57)

Loomulikult ei puudu Dovlatovi eluloost ka tükike Eestit. Seal on paljutki tsiteerida. Nagu näiteks:

Mitte vabadust ei olnud Eestis rohkem, vaid tervet mõistust, mille tõttu kõige agaram lojaalsus tundus mässumeelsusena. Eesti rajoonikomitee matkib Moskva oma nii püüdlikult, et muutub selle karikatuuriks:

“Esimesel korrusel seisis pronksist Lenin. Teisel oli ka pronksist Lenin, aga väiksem. Kolmandal oli Karl Marx, habe ees nagu leinapärg.

“Huvitav, kes neljandat valvab?” küsis Žbankov muheldes.

Seal oli jälle Lenin, seekord kipsist…”

Mitte kuskil ei tundunud nõukogude võim nii naljakas kui Eestis. Selle arulagedus muutus eriti ilmekaks sääraste eestlaslike vooruste taustal nagu “põhjalikkus ja asjalikkus”, mis asusid värvikasse konflikti nomenklatuursete tavadega. (lk. 60-61)

Eestlastel, nagu ka Dovlatovil, on Hemingwayga muide eriline suhe. Ühte lauset romaanist “Kellel on ja kellel pole” teavad siin kõik peast: “Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast.” Eesti on nii väike maa, et “Revidendi” Dobtšinski kombel on ta tänulik kõigile, kes teavad, et ta olemas on. (lk. 62)

“Kompromissi” jaoks leiutas ta erilise võtte. Kõigepealt tuleb Dovlatovi sõnum “Sovetskaja Estoniast”, seejärel aga novell, mis räägib, kuidas oli tegelikult. Ma ei tea, kui autentsed on ajalehetsitaadid – neid võrdlevad praegu varjatud kahjurõõmuga Tartu filoloogid. (lk.  63)

Loomulikult on juttu ka kirjandusest üldisemalt, vormist, keelest.

Tegelikult olid avangardistlikud otsingud Dovlatovile vastumeelt. Ja arusaadav, miks. Keegi on õigesti märkinud, et eksperimentaalseks nimetatakse ebaõnnestunud kirjandust. Õnnestunud kirjandus määratlusi ei vaja. (lk. 68)

Kõige rohkem vihkas Dovlatov sõna “hüpostaas”, kuid võis ka “metafüüsika” pärast lauast ära minna. (lk. 69)

Mulle tundub, et müüdava kirjanduse idee iseenesest Sergeid liiga ei häirinud. Ta rääkis, et enamasti teeb äraostmatus muret neile, keda ära ei osteta. (lk. 69)

Nõukogude kirjanduse võimalikkusest on muidugi omaette peatükk. Raamat lähtub ju tegelikult oma hetkes paguluskirjandusest nii või naa.

Ma olen alati arvanud, et veidrik on ainuke väärikas vili, mille on üles kasvatanud sotsialistlik majandus. Omakirjastuslike ajakirjade autorid, avangardteatrite lavastajad, nonkonformistlikud kunstnikud, leiutajad, luuletajad, manatargad, palverändurid, ikoonikogujad, hetiidi keelest tõlkijad – kõik nad said ilmale tulla ainult sellepärast, et võim varjas neid ükskõikse maailma eest. Muidugi, harilikult võim neid ei armastanud, kuid märkas alati, andes tagakiusamise faktiga nende töödele mõtte ja õigustuse. (lk. 76)

Sellest hoolimata saavutas Lemkus edu. “Perestroika” ajal avaldas ta “Literaturnaja Gazetas” artikli Kristuse kaitseks pealkirjaga “Transmaailmse raadio toimetaja”. Ma ei saanud aru, kas jutt oli planeetidevahelisest või transtsendentsest sidest, kuid mõtlesin kohe, kui läbinägelik oli olnud Dovlatov, kes pidas Lemkust mõistatuslikuks juba siis, kui too oli alles “helistanud ja palunud meenutada Lermontovi isanime”. (lk. 79)

Kirjanduses oli Dovlatovi silmis andestamatu ainult üks patt – umbmäärasus. “Nähtamatus raamatus” märgib ta: “Ma tahtsin juba kirjutada: “See on keeruline inimene…” Kui on keeruline, siis ära kirjutagi.”

Enamik kahjuks kirjutab – pikalt, ilusti ja mitte asjast. Seda lugeda on sama hea kui suhelda jutuka kokutajaga.

[—]

Sisuliselt ei ole kirjanduse antitees mitte vaikimine, vaid ülearused sõnad. (lk. 81-82)

Siis on siin ka ebaõiglusest maailmas.

Asi pole mitte selles, et maailmas pole süüdlasi, asi on selles, et nende üle mitte kohut mõista. Igasugune kohtuotsus pole ebaaus mitte sellepärast, et seadus laseb ühe kaalukausi alla, vaid sellepärast, et tõstab teise üles. (lk. 87)

Sergei ei püüdnud kurjuse hulka maailmas suurendada – ta tahtis tuua sellesse keerukust. (lk. 90)

Natuke oli ka pagulaste ärisoonest juttu. USAs oli siiski turumajandus.

Ärimehel on kunstnikuga tõepoolest palju ühist. Nad mõlemad on ametis sellega, mida Berdjajev nimetas “loomiseks eimillestki”: ei olnud ega olnud – ja järsku on. Vaim muutub mateeriaks, mõte saab lihaks. Midagi oma tajumatuses ülevalt omandab reaalsuse kaaluka raskuse. (lk. 145)

Sergeile meeldis meenutada ühte koosviibimist Leningradis, kus Paramanov oli seletanud unenägusid oma iidoli meetodil. Ei üks ega teine veennud perenaist. “See kõik on jama,” ütles ta. “Mis see Freud siia puutub, kui ma näen unes, kuidas mu mees paneb šampanjapudeli jää-ämbisse?” (lk. 151 :))

Selles on midagi kirjanikule omast: üks pilvelõhkuja on pilvelõhkuja, kaks on aga juba hümn tiraažile. (lk. 158)

Post kui pikatoimelisuse oaas ohtlike kiirenduste maailmas ei nõua spontaanset vastust. (kl. 162)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s