Kaunitar ja koletis

Käisime täna preiliga tantsuetendust vaatamas. Mu rõõm oli suur, et mul on selline seltsiline – muidu jääksid minust kõik tantsuetendused vaatamata. Sõnalavastuste suhtes olen aga üha enam ja enam skeptiline, kuna mulle on hakanud tunduma, et mulle teater siiski enamjaolt ei meeldi. (Halb kogemus viimati: kaks nädalat tagasi tulime poole pealt teatrist ära lausa – idee järgi oleks pidanud suht hea tükk olema, aga teostus… oli ikka nii igav😦 ). Muusikalid ja balletid on ses osas kindlama peale minek. Kokkuvõttes pean aga etteruttavalt ütlema, et seltsiline ja koos käimine kaalus kõik muu seekord siiski üles.

Ei, ma ei tohi midagi halba tantsijate kohta öelda, kuna tuleb ainult rõõmus olla, et Vanemuises on selline tantsutrupp (eestlasi on seal vast paar-kolm?). Tänane peaosaline (Nasha Mironova) pidada kahjuks ka järgmisest aastast Bolšoi Teatrisse suunduma😦

Kaunitar ja koletis

Hayley Blackburn &Anthony Maloney?

Aga kõik muu… no ma ei tea. Kaunitari ja koletise lugu peaks ikka üldjoontes mingit moodi tabatav olema (Kaunitar ja koletis, Tulipunane lilleke jms), kasvõi kaasaega tooduna. Sedapuhku tundus, et ei olnud alles isegi seda põhilist ideed, süžee oli loomulikult täiesti ära muudetud – kuid mitte kaasaega toodud, vaid mingil põhjusel 1810. aastasse. Sisu oli justkui …. labane. Ükskõik mis labasuse ja lihtsuse oleks ju ära kannatanud, aga ma ei näinud selles mingit seost põhilise teemaga, millega mina oleks osanud suhestuda ja mida mina sellest muinasjutust tean. Adam (=koletis), kelle vanemad hukkuvad tulekahjus, on kurb, leinas ja üksik ning tuleb uue õpilasena kooli, kus õpilased ja õpetajad hakkavad teda narritama (justnimelt – õpetajad! Milleks?). Ühel isal on kolm tütart, kelledest üks on isa lemmik. Isa tahab tütart (kes on samas koolilaps?) Thomasele mehele panna, aga tütar on kohe Thomasele vastu ja esimesest pilgust armub Adamisse. Thomasele asi ei meeldi, norib tüli, noored põgenevad metsa, tantsivad seal ühe tantsu ja siis tuleb Thomas neile järgi, lõpuks tuleb terve kambaga ja viivad Belle’i koju ja Adam jääb jälle üksi, kuna Belle abiellubki Thomasega. (Belle on kavalehel läbivalt käänatud, nagu tuleks viimase e välja hääldama järgi – aga Belle ei saa ju ometi olla naisenimi!). Kusjuures Thomas oli neegripoiss (Brandon Alexander), Adam aga “ilus poiss”. Mu nägemine pole just kõige parem, aga ma usun, et tal oli näol mingi arm – justkui peale põlengut, milles ta vanemad surma olid saanud. Seega jäi mulje, et ilus Belle ei taha neegripoisiga abielluda, vaid ilusa poisiga ja jookseb kohe minema. See pole ju ometi kogu Kaunitari ja koletise mõte? Isegi modifitseeritud kujul mitte?

Lavakujundus oli lakooniline, mis balletietenduste puhul on nii ja naa. Sihuke pisut moodne värk, et tõstame sambaid ülespoole, saame silla, tõstame päris minema, tulevad tagant põõsad välja ja taustale laseme erinevaid pilt-projektsioone….

Ja kõige rohkem häiris mind seekord veel see (ootamatult!), et kui muusikas oli piano, siis oli kogu saali ventilatsioon kuulda, undas mis kole! No ja viiulid panid ka ikka paari koha peal pisut mööda (aga nojah, seda juhtus minu jaoks siiski napilt ega häirinud nii, et oleks võinud elamuse rikkuda muidu).

Tjah. Ei tea, kus see viga siis oli. Minus või etenduses. Preilile igatahes meeldis ja õhtul nägi teda ringi silkamas balletiseelikuga (pärineb balletisünnipäevalt 2010). Vähemalt inspiratsiooniks piisas. Ega tantsijatel siis viga polnud (kuigi seaded ei tõmmanud justkui kaasa, väga hooti ainult).

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s