10. Kerstin Ekman “Grand final i skojarbranchen”

EkmanOma raamatute lugemisega läheb alati kaua aega, raamatukogu omad tulevad vahele. Haiguse tõttu olen mõned päevad nüüd lugeda saanud. See raamat on mitmes mõttes väga põnev. Iseäranis kirjanduslikus mõttes. Nimelt on see raamat nn “autofiktsioon” – kindlasti pakuks huvi lugeda nüüd midagi Ekmani enda elukäigu kohta. Ma usun, et siin võib mõndagi kokku langeda (kui mitte “paljutki”). See ongi põnev – kuidas kirjutada elulugu? Sama teema oli ju ka Genisel, Ekmanil pigem – kuidas portreteerida ennast ja enda elulugu.

Sisu on siis kokkuvõtteks järgmine: kirjastus ütleb kuulsale rootsi kirjanikule, et tema viimati pseudonüümi all saadetud käsikiri oli kuidagi kehvake ja äkki pole mõtet sellisena välja anda? Kirjanik varastab aga käsikirja ja läheb seda koju lugema – tegemist on tema enda elulooga, mille on kirjutanud tema … sõber? satelliit? Babba. Babba jutustusest koorub välja, kuidas kuulus kirjanik (Lillemor Troj) on olnud “författarskapet”-i ehk loomingu “avalik nägu”, aga lood mõtleb siiski välja ja kirjutab Babba. Lillemor kirjutab masinal ümber, toimetab, teeb paremaks. Babba jutustused vahelduvad Lillemori mälestuste ja tähelepanekutega.

Sealt siis ka erinevad küsimuseasetused. Kes kujundab meie elusid? Kas tõde on see, mis on avalik, mida rahvas teab, või see, mis on tegelikult? Mis on tegelikult? Kas kirjanikuks olemise juures on vaja olla esinduslik ja ilus? See on näiteks oluline – esimene koostöö Babba ja Lillemori vahel leiabki aset siis, kui nad osalevad koos Lucia-novellivõistlusel. Ilmselgelt peab võitja olema ka ilus ja esinduslik – novelliga tuleb kaasa saata oma pilt. Babba ja Lillemor on seega kokku see kirjanik, kes nad kumbki eraldiseisvalt ei oleks.

Muuhulgas kõneleb see raamat ju ka Rootsi ajaloost alates ca 1950-ndatest tänaseni, kirjandusparnassist. Kohati tundub, et võiks neid kirjanikke ja Svenska Akademieni tegelasi paremini teada. Ka Ekman valiti ju Akademienisse – samuti nagu Lillemor Troj.

Seega – kirjanduslikus mõttes tõesti suht kenasti läbi komponeeritud ja tõstatab väga palju põnevaid küsimusi. Muus osas aga – no andke andeks, hakkab juba ära tüütama – miks on rootsi kirjanduses (naiskirjanduses?) nii tohutult vaja kõikidest kehavedelikest rääkida? Oma häbememokkadest, pissihädadest, ihadest, karvadest, sellest, kuidas kellegi munn ilusasti karvade vahel istub. Täiesti ebavajalikel kohtadel – mitte midagi juurde ei anna, võiks vabalt maha kustutada, ei rikuks raamatu meeleolu. Ma ei tea, kas meeskirjanikud kunagi kirjeldavad, kuidas nende kaenlakarvad ikka tunduvad või kuidas nad keset ühte jälitamisintsidenti kuhugi pissile peaksid ruttama – nt. polikliinikusse, liftiga üles viiendale korrusele, kergendus, siis tagasi ja jätkavad jälitamist? KUI oluline see siis on? Mõnes naljaraamatus – mõistetav. Aga mingid võrdlused ja kirjeldused – kuidagi nii tavaline vist nende jaoks, et enam ei tundu stiili rikkumisenagi.

Seega ma ei oska väga seisukohta võtta. Kõik sõltub sellest, miks ilukirjandust loetakse – et saada mingeid intellektuaalseid väljakutseid või lihtsalt häid emotsioone. Minu arvates see raamat häid emotsioone ei paku, kohe mingi nurga alt mitte.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s