11. Orhan Pamuk “Minu nimi on Punane”

PamukVõtsin selle raamatu järjekorraga raamatukogust peale T. kirjutist. The White Castle mulle suhteliselt meeldis – oli huvitavalt kirja pandud ja kokku komponeeritud, Lume puhul meeldis mulle iseäranis lumi ja tõlge, aga jätsin pooleli, kuna ei jaksanud enam sisuga kaasa minna ja mind häiris peategelase passiivsus. Nüüd siis see raamat.

Raamatu alguses oleksin rääkinud samamoodi nagu T. oma blogis. Peabki ütlema, et tegemist oli väga hästi läbi kirjutatud ja läbimõeldud teosega. Kuivõrd tegevus käis miniatiirukunstnike ja nende miniatuurikunsti traditsioonide ümber, siis tunnistan, et ega sõnades ole vist võimalikki paremini kunstitraditsiooni edasi anda. Selles raamatus on kirjanik rääkinud lugusid, rahulikult, jutuvestja moel, vanas traditsioonis. Pinget aga hoiab ta ülal mõrvamüsteeriumidega, mis ei lase otseselt tekkida samal väljavenimisel, mis minu jaoks tekkis Lumes. Samas ei ole mõrvamüsteerium sugugi tavapärane ega otsita mõrvarit traditsioonilisel viisil. Ja kuivõrd tegelasi võib tappa ka täiesti keset raamatut, ei või kuni lõpuni kindel olla, kas tuleb mingitpidi õnnelik lõpp või täiesti õnnetu (romantilise romaani mõttes :)).

Iga peatükk on uue mina jutustus, kõikide peatükkide pealkirjad on (vastavalt) “Minu nimi on Karaa/Ester/Punane…”, “Mina olen Enişte”, “Olen surnu/koer/Orhan/Şeküre/münt/surm/hobune/saatan/naine”/ “Oleme kaks kerjusmunka”, “Meister Osman olen mina”, “Mind hakatakse pidama mõrtsukaks”, “Mind kutsutakse Kelebekiks/Leylekiks/Zeytiniks”. Mida räägivad pealkirjadki nendest tegelastest? Ühed, kes defineerivad end nime kaudu, teised “olemise” kaudu, kolmandad selle järgi, kuidas neid kutsutakse või kutsuma hakatakse. Need, kes kirjutavad “olen”, on tegelikult sageli tegelased miniatuurikunstnike piltidelt – need pildid ripuvad ühes kohvipoes, kus üks jutuvestja end nendeks tegelasteks kehastab ja rahvast lõbustab. Samas – just samamoodi defineerivad end ka peategelane, keskpunktis olev naine ja kahe poja ema Şeküre. Ja tema noorem poeg Orhan (kellele tehakse raamatu lõpus loo jutustamine ülesandeks – kuna on teada, et pole võimalik joonistada neid kahte pilti, mida ema tahaks joonistada – ühte iseendast, nii et ta näeks iseenda moodi välja, teine õnnest – naist kahe lapsega, kellest ühte ta imetab). Need, kes ütlevad “mind kutsutakse”, kasutavadki kunstnikunime, mis ei ole nende pärisnimi, vaid meistrinimi. Üks meistritest ütleb “Mina olen”, teine “olen mina”, tuues oma nime ettepoole.

Muide – seetõttu lugesin ma algust ka valesti. Esimene jutt on “Olen surnu”, järgmine aga kohe Karaa jutustatu. Kui siis järgmine tegelane välja ilmub, on tegemist “mõrtsukaga” – mina pidasin seda siis muidugi Karaaks ja lugesin tükk aega selliselt. Samas on “mõrtsukas” tõesti vaheldumisi oma mõrtsuka-identiteedi ja kunstnikuidentiteediga, kuni päris lõpuni on tegelikult võimatu aru saada, milline kolmest suurest meistrist tappis isand Zafiri ja Enişte. Muide, just jutuvestjalikult ja muinasjutupäraselt on ka surnutel oma lood – surma ja tapmisega ei kao isikud kohe.

Şirin&HüsrevJutustamine ongi kõige suurem tugevus – Pamuk jutustab lugusid, jutustab traditsiooni, pildid räägivad, kõik räägivad piltidest ning miniatiirukunstnikest, nende kunstist ja lugudest piltide taga. Väga palju räägitakse vanadest mõistujuttudest ja legendidest, kõige rohkem just Şirin’ist ja Hüsrev’ist ning nende loost. (Piltidel). Kui jutustajaks on hobune või koer, näeme, milline on suhtumine nendesse loomadesse, millistes legendides ja lugudes neid on mainitud. Kui raamatu lõpu poole hobuse joonistuse järgi püütakse mõrvarit tabada, vaadatakse läbi väga paljud hobusepildid, Hüsrev&Sirinräägitakse erinevatest hobuse joonistamise traditsioonidest, koolkondadest… Sellest, kas hobust peaks joonistama nagu ta reaalselt välja näeb või ideaalpildina nagu traditsioonis on joonistatud, staatiliselt. Üks lugu, mille jutustab üks miniatuuripilt (ehk jutuvestja kohvitoas) on ju ka “Minu nimi on Punane” – lugu punasest värvist, selle saamisloost, kus seda kasutatakse, kuidas on olla punane värv. (Teise mõrva toimudes). Punast värvi oli kogu raamatus väga läbivalt nimetatud – justkui vaataks pilte, mis on muidu mustvalged, aga ainult punased toonid paistavad. Kasvõi tindipott, mille Karaa (vist?) oma onu Eniştele kingiks toob – punase tindiga. Üks peategelastest-kunstnikest oli väga hea värvide kasutaja (kuivõrd mul on lõpuks peas kõik segi nagu pudru ja kapsad ja kuni päris lõpuni ei saa teada ega aru, milline neist võiks olla mõrtsukas), ei oska hetkel öelda, äkki oli see just tema mõrtsukas? Verest oli igatahes palju juttu 🙂

Seetõttu on raamatu rütm aeglane. Kui aga jõutakse tegevuseni, selleni, mis parajasti toimub, iseloomustab asjade käigu kirjeldamist samuti jutuvestja toon – paljude väikeste pisiasjade ja ebaoluliste detailide läbikirjeldamine. See teeks raamatust justkui kummarduse kogu sealsele kultuurile ja folkloorile. Iseäranis aga miniatuurikunstile, mis oli tol ajal au sees. Seetõttu tuleks seda raamatut lugeda veidi kontsentreeritumalt, kiiremini, aga ka samal ajal tausta uurides, et nii paljud asjad lihtsalt mööda külgi maha ei voolaks (mina lugesin väga pikalt ja eelteadmisteta, lisaks unustasin paljutki juba lugemise ajal. Kahju.)

Ma olen vale inimene kunsti teemadel suud vett täis võtma. Väga läbivalt oli teemaks traditsiooniline Herati kunstnike kunst versus õhtumaine kunst. Isikupäratu stiil ja püüe ideaalselt loodud kunstiteoseid uuesti ja uuesti sama ideaalsetena luua, pilte kopeerida versus isikupärane stiil, näopildid, mis kujutasid päris inimesi, allkirjad piltidel. Võitlus traditsioonilise ja “moodsa” vahel. Või masendus selle üle, kui kunstnikud mõistavad, et pildid hävivad mõnesaja aasta jooksul nii kui nii (keegi küsib raamatus, kas on teada mõnd linnaosa Istanbulis, mis ei oleks mõnesaja aasta jooksul kordagi maha põlenud). Väga oluline oleks lugedes panna kõrva taha ja midagigi mõista sellest, kelle juures erinevad kunstnikud on õppinud, kus reisinud, millest mõjutusi saanud… Mul läks siiski kõik meelest :(. Vahepeal tekkisid juba seosed ühe koolkonna ja mõrtsuka käekirja vahel – need ei pidanud aga paika ja mul läksid seega meelest, kuna polnud enam vajalikud meelespidamiseks…

Siis oli muidugi taas huvitav lugeda täiesti teisest kultuuriruumist – aukartus sultani ees, meeste ja naiste vahekord (naine peab kellelegi kuuluma – kellele?), kirjade saatmine kirjaosakamtu juudi naise Esteri kaudu, kes oli kosjamoor ja tegi oma tööd südamega. Ersurumi jutlustaja järgijad, janitšarid.

Seega kirjanduslikult on tegemist meistriteosega. Isegi mõrvamüsteeriumi lahendamine süüvides kunsti, detailidesse, stiilidesse, vääratustesse, kunstniku omadustesse – see on teistmoodi kui tavapärasest krimkas. Seetõttu sümpaatne. (Kui mitte arvestada, et vägivalda tuleb ikka tihedamini ette kui tavapärastes ilusates raamatutes :)). AGA – hoiatus siiski. Ei pääse ka seekord sellest tundest, et raamat justkui venis ja venis. Jälle ca 515 lk pikk (Lume jätsin ju 300nda lehekülje juures pooleli). Kui ta nüüd läbi on, pole mul selle vastu midagi, et ta nii pikk oli. Aga lugedes – eriti kui ühe hooga läbi loetud ei saa – takerdusin ega saanud kohati edasi. Selles osas oli The White Castle parem – kõik oli kontsentreeritumalt ja lühemalt ära öeldud, kuigi just samuti hästi kokku kombineeritud (kuigi mitte nii pompöösselt ette võetud muidugi, tegeles pigem ainult ühe teemaga).

Panen siia lõpetuseks mõned lingid. Ma ei leia Eesti meediast ega blogosfäärist eriti sissekandeid. Kaks vähest on Õpetajate Lehes ja Ekspressis. Türgi 16. sajandi miniatuurikunsti kohta on aga sellel lingil, ja Buhhaara (?) miniatuurikunstist ka veel siin.

Lõpetuseks kummardus tõlkijale (Ly Seppel) – tema tõlget lugeda on nauding (oli juba Lume puhul), peale tavapärase sisu edasiandmise eestikeelsete sõnade ja väga hea stiili abil loob ta ka täiesti uusi sõnu (või kasutab unarsõnu, kes sedagi teab), igatahes selline tõlkijajulgus on igati kiiduväärt!

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

11. Orhan Pamuk “Minu nimi on Punane” on saanud ühe vastuse

  1. triin ütleb:

    jah ma ka olen nõus, et lõpu poole oli veidi tunne, et venis. Ja alguse vaimustus kahanes pisut. Aga tagantjärele tundub ikka, nagu oleks uue akna avanud :). Et kogu sellekandi kunsti seletamine ja see problemaatika oli ikka väga huvitav. Kuigi jah muidugi palju on meelest läinud. Kui peaks sinna reisima hakkama, siis vist loeks osaliselt üle. Ja meeleolu, mis seal oli, oli ikka väga hästi antud. Mulle lumi meeldis ja ütleks, et selle puhul isegi ei tekkinud tunnet, et venis. Või on see meelest länud, sest seda lugesin ammu. Arvan, et sellest raamatust jääb ka tulevikku väga hea mulje – ja see venimine ununeb.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s