13. Kristjan Loorits “Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu”

LiteristidMind paneb mõnevõrra imestama, et selle raamatu kohta (olemas ka e-raamatuna ja eelsirvitav e-raamatuna) otsinguga retsensioone välja ei tule. Seda enam, et eesti kirjanduse kontekstis on tegemist suht arvestatava raamatuga, tundub mulle. Ma olen isegi sildina lisanud “võiks tõlkida” – aga pean pigem silmas, et äkki võib tõlkida soome keelde, kuna raamatu üks peategelastest on Helsingi.

Tegevus toimub käesoleval sajandil Helsingis, tegelasteks noored Helsingis elavad/õppivad eestlased (ja mõned soomlased). Väga kummalisel kombel saavad kohe peale algust kõik probleemid otsa ja tundub, et õnnelik lõpp on kohe käes. Kuniks toimub muutus, veidi peadpööritav, aga see hakkab venima ja venima kuniks lõpeb alles 247. leheküljel. Seega – mõnes mõttes muidugi omapärane ja uudne romaan, teisest küljest jäi ikka väga venima. Kolmandana muidugi minule kohaselt mainida – mitte midagi meeliülendavat ei olnud, mida mina ikka kohati kirjandust lugedes leida tahaks. Kirjanduslikult ja filosoofiliselt pigem, mitte hingele.

Nimelt on noor filosoofia ja antropoloogiatudeng Patrik Helsingis ja kirjutab kaastöid Ekspressile. Parajasti on käsil lugu liikumisest, keda nimetatakse literistideks. Literistid nimelt usuvad, et me kõik oleme tegelased kellegi kirjutatud raamatus ja me ei saa eriti oma elu ise mõjutada, kuna tuleb see, mis vastav kirjanik on mõelnud. Patrik võrdleb mõne teise filosoofiga, talle tundub, et ta artikkel on saanud päris hea – seda enam, et ta ei ole literistide suhtes üleolev ega naeruväärista nende arvamusi, püüab mõista. Saabki artikkel valmis, pruudiga muutub ka kõik heaks, ideaal on saavutatud. Kuniks siis läheb ühele vanemale literistile külla ja see annab talle ühe raamatu, ise lahkub kodust. Sellel raamatul seisab Kristjan Loorits “Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu”. Hakkab lugema – ja selgub, et loeb sedasama raamatut, mida ma isegi käes hoian. Kuniks jõuab selle hetkeni, kus ta parasjagu viibib. Mis siis kõik sünnib ja nii edasi. Mõte pole paha, aga venima jäi. See, et lõpp oli hirmus (olgu – mitte päris lõpp, vaid eelviimane hetk, Rebeka surm), ei ajanud isegi närvi, kuna seda raamatut loedki kui kirjanduslikku eksperimenti. Mingi ennustuste peatüki juures lausa kommenteerib, mida raamatule hiljem ette heideti (ma ei leia seda kohta praegu üles, ei viitsi otsida – aga jah, tõsi, heidaks seda ette).

Seega – miks mitte sirvida. Teenimatult vähe tähelepanu senini vist? Tõnise lugemispäevikus kirjutatakse pikemalt.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s