17. Kristiina Ehin “Paleontoloogi päevaraamat”

ehinOlin selle raamatu suhtes positiivsel eelarvamusel, kuna mulle Viimane monogaamlane (proosa osa) meeldis. (Muide, e-raamatul on lisaautoriks pandud ka ema, Ly Seppel). Mulle oli jäänud mulje, et Kristiina Ehin kirjutab hästi, valdab fabuleerimiskunsti, oskab teksti kirjutada teisi tekste või jätta lugejale tõlgendamisruumi – just nii, nagu monogaamlase raamatus tundus.

Paleontoloogi päevaraamat osutus mingil määral siiski (eelarvamuse tõttu?) pettumuseks. Esiteks on kuidagi leige, teiseks – ja see häirib ju enam – tahab justkui kõigest rääkida, mistõttu ei räägi õigupoolest põhjalikumalt mitte millestki. Teiseks häirib mind siiski naiskirjanike eneseimetlus – see raamat kaldub just veidi sinnapoole. Ja kui sisuliselt kumab läbi mingit väikest snobismi, siis iga natukese aja tagant on pilt kirjanikust endast. (Alguses muidugimõista lapsena, need on pigem ajastupildid ja selles suhtes ei pane ka reageerima). Tõesti, müts maha, ilusamat ja naiselikumat naist on keeruline ette kujutada, seda küll. Samas on see kuidagi liiane… (Mika Keränen võiks nüüd selle raamatu osta ja imetleda).

Loodud on kuvandit mõistvast ja imelisest naisest, samas kuidagi sisemine mittemõistmine ja halvakspanu. Kohati on selle pärast isegi ebamugav, piinlik või valus. Mingi vaimne üleolek kõigi suhtes labases nõukogude koolis, kuivõrd tegemist on ometi haritlaste perest pärit lapsega, kelle lemmikraamatuks on Odüsseia… (Käsi südamele – tõesti oli ka Michael Knight ja tema Kitt ja Mowgli). Tegelikult kirjeldas ta vahepeal pikalt koolikiusamist, millele ta seal Rapla koolis tunnistajaks oli – mul tekib tunne, et just sellepärast on kogu kooli aeg edasi antud sellistes värvides. Seega – mõnes mõttes mõistetav, miks selline lähenemine, teisalt…

Fragmentaarselt mainitakse ka eesti autoreid/luuletajaid, mh oma vanemaid ja nende loomingut, ent siis tahetaks justkui siduda Odüsseia või muude Vana-Kreeka mütoloogia tegelastega. Teisalt jookseb ju läbi ka liigitamine erinevateks saurusteks, kelle liigid väikesel Kristiinal juba enne kooli selged olid ning keda ta eelistas joonistada sisutühjade ja nõmedate lumememmede asemel (mistõttu eelkooliõpetaja pälvis halvakspanu). See paleontoloogia liin saab raamatu alguses hoo sisse, tahaks justkui kasvada mingiks teljeks, aga kaob kuhugi ära. Nagu öeldud – kogu raamat on liialt eklektiline.

Mõned kriitikud hindavad kirjeldust kasvamisest Andres Ehini ja Ly Seppeli peres – jah, seegi oli tore. Aga see oli niivõrd katkendlik, niivõrd lühike, et sellestki ei kasvanud midagi välja otseselt. Muidu oli tore kontrast vanaaegse tööinimese (mustade käte ja treipinkide) ja humanitaarist tööinimese (valged paberid, õrnad sõrmed, mis trükivad kirjutusmasinal, hoiavad teisest käest kinni jalutuskäigul läbi alevi). Muide, tänapäeva nooremale lugejale võib jääda arusaamatuks vihje sellele, et koolis käisid lapsed, kellel oli väljasõidule kaasa pandud vorsti- või singivõileibu erinevalt vaeste humanitaaride kalakonservist tehtud võileibadest. Tänapäeva kaunishingele võib jääda mulje robustsetest karnivooridest versus humanistlikest taimetoitlastest🙂.

Juttu on naistest erinevatel aegadel – aga siiski, mitte ainult. (Mingist läbivast liinist ma tundsingi puudust, mingistki teljest). Sellega seoses on siis miskipärast fragmentaarselt sisse toodud ka feminismi ja naisõigusluse teema – jah, naise välimuse järgi otsustamine, „liha müümine“ – arusaadav, et see on vastumeelt ja osa inimese arusaamade kujunemisloost. Aga siis hiljem mingid täiesti mitteasjakohane lause selle kohta, kuidas tema olla oma magistritöös kirjutanud, et naised ja mehed peaksid kodutööd võrdselt ära jagama (lk 232). Mis mõttes puutub siia magistritöö? Ma loodan tõesti, et pole kirjutatud 4+2 magistritööd, kus on kirjas, et „mehed ja naised peaksid võrdselt kodused majapidamistööd ära jagama“. (Loodetavasti väljendus ta lihtsalt valesti). Seda enam, et igalt poolt kumab ju läbi, kui naiselik, õrnake, lüüriline, poeetiline ja ebapraktiline ta ise on. Seega kuidas naised-mehed siiski ongi väga erinevad, eriti tema maailmas. (Jah, ma näen, siin võib mu sõnadest kinni hakata ja vaielda. Ma lihtsalt ei oska seda teisiti öelda).

Miks küll ei oska naised kirjutada oma elust veidikesegi distantsiga, mingi huvitava rakursi alt… Alati jääb hoopis mulje, et „näed, see OLI nii, uskuge mind, ma tundsin nii, ma tegin nii.“ Samas sobib lugemiseks noortele kaunishingedele. Ahjaa, lihtne arvutus ütleb, et Balti keti ajal ei saanud Kristiina 14-aastane olla, kuivõrd see toimus 1989. aastal.

Kirjanduskriitika on minust teisel arvamusel, olge teiegi. Minule ei meeldinud, et mitmel puhul tekkis tunne, et läheb huvitavaks, tekib mingi seos – aga juba oli uus peatükk, mingi uus heietus jne.

Kuku raadios:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

17. Kristiina Ehin “Paleontoloogi päevaraamat” on saanud 10 vastust

  1. helle ütles:

    Ma olen sama meelt ja tunnen üsna samasuguseid tundeid. Ka mina tundsin kõige rohkem puudust mingist ühendavast teljest ja sügavamale kaevamisest, mida paleontoloog ometi peaks oskama.

  2. triin ütles:

    ma olen ka seda raamatut vaadanud ja mõelnud, et see on väga hea. Et isegi ei tahtnud seda e-na osta, vaid mõtlesin paberraamatu osta. Aga nüüd vist võtan hoopis raamatukogust. Kahju. Samas hea ka, et olen hoiatatud, et ei oleks samasugust pettumust kõrgete ootuste järel.

  3. sehkendaja ütles:

    Pigem, jah, läheneda skeptiliselt. Kes teab, võib-olla sulle siiski meeldib. Mul on lihtsalt endal mingit üht tüüpi raamatuid raske lugeda. Muuhulgas ka selliseid, mis teistele vägagi meeldivad. Nii et ära kaota lootust🙂

  4. iibis ütles:

    Mina olen lugemisega alguses ja naudin täiega.
    See lumemmemme joonistamise lugu tuli väga elavalt ette, kui algklassiõpetajast kolleeg rääkis eksalteeritud ärritusega, kuidas tema lapse lasteaias ei juhendatavat joonistamist, et mitte tappa loomingulisust. Tema nördimusel polnud piire.
    Raamatu kui terviku kohta ei oska veel midagi öelda (peale selle, et huvitav on).

  5. sehkendaja ütles:

    Seda ma mõtlesingi – kindlasti väga paljudele meeldib. Samas ei saa algklasside õpetajaid hukka mõista, kuna tegelikult on asja tagamõte, et lapsed õpiksid ju oma kätt valitsema ja oskaks ka väriseva käeta ringe teha – seetõttu tehakse selliseid asju kunstitunnis. Teine oskus, mida arendatakse, on juhistest arusaamine ja nende järgi tegemine. Seega pole minu arust mõtet nii halvustavalt rääkida (kuigi jah, ma mõistan irooniat seal, aga see tundub mulle veidi peps).

    Samas – minul ei ole koolist halbu mälestusi, Sul aga on, seetõttu kõnetab see asi Sind kindlasti rohkem. Ega see koolikiusamise teema oli iseenesest ka põnev, aga kuidagi jäi ka lahtiseks, oli üks pildike.

    Seega, Triin (või Kairi) ka – lootust ei tasu minu maitse pärast matta, mul on enamasti erinev maitse. Mulle meenutas väga “Sameti ja saepuru” algust – see raamat ometi kõigile meeldib, mina ei suutnud kuidagi lugeda, kuna selline stiil mulle eriti ei istu.

  6. merekutsu ütles:

    Raamat loetud. Olen Sinuga ühel meelel. Mida edasi lugesin, seda enam pudenes see lugu minu jaoks laiali, koos Kristiina endaga.
    Koolikiusamine…millal seda siis pole olnud? Praegusel ajal võiks öelda märksa enam ja kurjemalt, kui kirutud nõukaajal. Ma sama ajastu laps ja minu koolimälestused on helged ja kui oli midagi, mis ei meeldinud, siis täsikasvanuna oskan seda näha distantsilt, arusaamisega miks ja milleks ja mõnedesse asjadesse suhtun lihtsalt kerge irooniaga. Minu vanemate albumites inimesed naeratasid, kooliaja pioneerid olid lõbusad ja rõõmsad ja isegi auvalves sai nalja nabani😀
    Paraku nii see on ikka – kellele ema, kellele tütar. Kellele meeldib raamat, kellele mitte väga.

  7. Pingback: Esimese puhkusepoole peaaegu viimane päev « Loomisrõõm

  8. sehkendaja ütles:

    Ma teemade üle ei vingukski, koolikiusamise lugusid lugedes tekkis juba tunne, et äkki sellele ehitatakse midagi. Aga pudenes koost, järgmiseni.

  9. Eherle ütles:

    “Maailm on kui yks pasameri ja mina kui yks lilleke seal sees… ” .

  10. sehkendaja ütles:

    🙂 Natuke selline tunne võib jääda. Samas on viga ikka pigem selles, et liiga hüplik ja kõik jäi justkui õhku.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s