21. Loone Ots “Mustamäe valss”

Loone OtsSelle raamatu (olemas ka e-raamatuna) laenutasin suhteliselt juhuslikult ja kahtlevalt raamatukogu soovitusriiulist ja pean ütlema, et mulle väga meeldis. Tegemist ei ole siiski ainult Mustamäe valsiga, vaid pigem ühe ajastuga Nõukogude aja algusest, sõjast kuni stagnatsiooniajani 1984. aasta kevadel. Samas liidab temaatiliselt tõesti liikumine Mustamäele, unistuste korterisse ja lõpuks koolilõpp ning “astumine ellu”.

Mulle väga meeldib Loone Otsa stiil. Kusjuures ma ei olegi kuulnud kunagi kedagi, kes ei kiidaks jälle midagi tema sulest või mõnd tema koolitust (ise olen ühel osalenud). Lihtsalt ääretult nauditav on tema eruditsioon, intelligentsus ja peaaegu häirivalt hea mälu. Ise olen oma kana ajudega juba nädal või paar hiljem unustanud loetu ja muu, aga tema laseb vähemalt jubakirjeldustes lapsepõlve alguseaegadest tekkida tundel, et tõesti – ta mäletab seda kõike! Samas ei anna ta iseennast lugejale ära, ta säilitab oma isiku ja ei hala ega koputa rinnale – uskuge, just nii see oli! Ometi on tema raamat mitu korda dokumentalistlikum ja faktipõhisem kui näiteks Ehini elulooraamat, mis jättis mulle ju täpselt vastupidise mulje (muide, ka Loone Ots mainib paleontoloogiat ja enda huvi selle vastu. Ehini kaitseks peab ütlema, et tal oligi rohkem selline luuleraamat proosas, Loone Otsal ei ole luule lähedalgi). Seega – mina ei julge mitte kellelegi tingimusteta soovitada – kuigi justkui tahaks. Raamatus on olemas distants, eneseiroonia, mingi üldine objektiivsus. (Ühe asja kohta ma siiski teeks märkuse vastavalt oma mälule. Nimelt nimetab ta kauplust Mood Tallinnas ja lisab “poodi-toodi-moodi, moodi-toodi-poodi”. Vbolla oli tema lapsepõlves keegi, kes sedasi ütles ja sellest lähtuvalt ilmus see Robert Vaidlo raamatusse ja lasteetendusse Kessust ja Tripist – “poodi-toodi-voodi, voodi-toodi-poodi”. Kauplus Moega seostub ikka enamikel meieaegseil: “Minul, sinul, temal – kõigil üks tee – kauplusse Mood!” ja kunstniku lõuend lükatakse uppi.) Lisaks võib tallinlastel seda olla huvitav lugeda linna lähiajaloo mõttes – sõja lõpust edasi. Mustamäe ehitamine ja mikrorajoonide tagapõhi ja süsteem näiteks, ehitamisajad (nt siinses katkendis). Need majaotstesse tehtud armsad pildikesed – kas tõesti on need soojustamise tõttu kadunud? (Kaanepildil).

Muidu algab see lugu siiski põhiliselt esivanemate lugudest, eellugu, mis isapoolse vanaema ja hiljem ka vanaisa Tallinnasse ajas. (Tahes-tahtmata tekib võrdlus äsjaloetuga ja Ehini jutt pere Raplasse tulekust tundus selle kõige valguses mingi tujuna, kapriisina, “ah, läks tülikaks” – kui siin on faktid, mis on siiski seostatud ja läbi mõeldud, midagi pole minu hinnangul ülearu ega puudu). Kõik, võiks öelda, n.ö. Mustamäe poole teel – ühelt eluasemelt teisele, esialgu siis talust ära Võrru, siis Tallinna, siis Kalamajja. Ja samas emapoolsete vanavanemate elust ja üldse väga ausalt emast, kes (nagu ma aru saan), on senimaani elu ja tervise juures ja võiks kohatise aususe peale pahaks panna? Aga pole süütunnet ega süüdistamist, on kuidagi distantsilt arutlus ja läbimõeldus, püüd mõista ja kõik lahti seletada. Kui mõne koha pealt jääb emast mulje kui naiste keskel kasvanud väga paindumatute vaadetega naisterahvast, alguses isegi lehtsabast (vanaaegses mõttes – tantsupeod), siis tegelikult on kirjeldusse siiski pandud kogu see armastus ja arusaamine, mis ühel inimesel teise vastu võib olla. Tegelikult me näeme emas seda tugevat naist, kes kõik üle elab, kodu korras hoiab ja tütre lõpuks siiski üksi üles kasvatab. Kõik tõlgendamised võib lugeja teha ise, Loone Ots ei anna hinnanguid selles osas.

Kui noorele perele on siis lõpuks avanenud unelmate võimalus – kahetoaline mugavustega korter Mustamäel, suurem kui hruštšovka, rõduga! – siis tundub elu ju nagu unelm. Youtube’is on KUKU raadio nädala järjejutuna just sealt ette lugema hakatud:

(Mina eelistan ise lugemist. Eriti häirib mind siinjuures reipa häälega sisse loetud raamatututvustus :)).

Siis järgneb aga olukirjeldus paneelmajas, kus elab igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Perekondade allakäik, joomingud, laste peksmised, mis olid tol ajal pigem tavaks. Kohati, just sellistes kohtades tõstab koolitaja Loone Ots häält – manitseb hoiduma laste ihulisest nuhtlemisest; manitseb loomade õiguste eest seisma ja koduloomi mitte niisama kuhugi jätma, kui isu täis. Muidu on laps-Loone näol tegemist jälle suhteliselt tõrjutud ja üksildase lapsega. (See juhtub poolte kirjanike ja intelligentidega lapsepõlves, tundub mulle, see on nende inimtüüpi vist sisse kirjutatud). Ometi kirjeldab Loone Ots ka neid seiku äärmise objektiivsuse ja kõrvaltvaatajana, kuigi lugeja tunnetab ju kurbust ja üksildust, kõikjal. Mänge ettekujutatud kaaslastega. Päevade kaupa üksi kodusolemist – koolieelikuna.

Need pildikesed aga annavadki tegelikult juba aimu raamatu põhiteemast, lapsepõlvest nõukogude ajal. Järjest pudeneb pisiasju ja detaile, mis on sellest ajast endalegi tuttavad. Aga ei piirduta üksnes selliste pisiasjadega, millega minuvanused aeg-ajalt elevile lähevad – Kama šokolaad – 16 kopikat! Või – 65 kopikat! Viin – … rubla ja … kopikat! (Selliseid asju peaaegu et polegi). Paljude pisiasjade juurde mainitakse kui möödaminnes mingi fakt või huvitav asi ära, millesse minusugused ei ole ealeski süvenenud. Kasvõi see, et meie ajal oli väga loomulik, et me laulsime muusikatunnis jo-le-mi astmetega, lausa veel Noortekooris. Nagu möödaminnes selgub, et “Äsja oli Eestimaale jõudnud Zoltán Kodály relatiivne noodisüsteem, mille Heino Kaljuste kohandas jo-le-mi süsteemiks. Idee oli viia üldhariduskooli lapsed sellisele kõrgele tasemele, et nad laulaks õpetaja näidatud käemärgi järele veatult õige noodi.” (lk. 143). See on hetkel ainus, mis kohe paugu pealt meenub, aga tegelikult on siin raamatus neid veel ja veel – keegi ei hõika niisama, et oli nii ja naa, vaid teab, kuidas oli mõeldud ja miks nii korraldatud. (Kooli läks Loone Ots siiski 1973, siis ei olnud mina veel sündinudki, aga üldjoontes oli kool mõningase nihkega ka minu jaoks sama, kuigi alustasin 1981. Pioneerindus, aktiivsus, ehk oli ka meie kool inglise keele süvaõppe tõttu kõrgendatud tähelepanu all?).

Mitte vähem äratundmist pakkus õppimine “eliitkoolis” – tema puhul Tallinna 7. KK-s, praeguses Inglise Kolledžis. Nii palju äratundmist! See kuliss, mille taga ei kasva kokkukuulumist ega vennastumist, kus õpetajad tahavad õpilasele koha kätte näidata, jne. (Nüüd ma pean kohe ütlema, et ma teen enda õpetajatest nähtavasti vähemalt pooltele liiga, kui ma ütleks, et ka meie koolis oli nii. Või kui vähem kui pooltele, siis lihtsalt nende arvelt, kes just kedagi ei kiusanud ega nõmetsenud, aga ei sütitanud õpilasi ka mitte millegagi ja olid ise suhteliselt piiratud võimetega. Paljud sellistest on ju praegugi veel koolis alles). Siin raamatus ei häiri mind, kui algklassiõpetaja piiratus ja halb mõju andekatele õpilastele ilmsiks tuleb – see pole esitatud nii pepsilt, tundub mulle. (Äkki maitseküsimus?). Igatahes on väga märgiline, et on kamp tublisid tüdrukuid, kes õpetajale rõõmsalt ja ammulisui suu sisse vaatavad, ja siis on mõned erilised ja omamoodi lapsed, lisaks kõigele jääb alates neljandast klassist igal aastal üks niigi vähestest poistest klassist vähemaks – mõne puhul võtab mõni õpetaja lausa oma südameasjaks koht kätte näidata. Mainin ehk ära, et ma ise olin see tubli tüdruk, kes ei jäänud toona süsteemile jalgu (ja kuna kooli ajal polnud kohanduda vaja, siis tänapäeval enam ei oska).

Ja lausa kaasaelamismoment on see hetk, kui 13-aastane Loone armub Caesarisse, loeb tema kohta kõik raamatud ja näidendid läbi, vaatab läbi kõik filmid, mida on võimalik vaadata, eriti Kleopatra film, mis kinos jooksis ja mida ta 11 korda seal vaatamas käis. Jõuab arusaamisele, et Caesari kujuteldav pruut/naine, kelleks ta oli saanud, ei saa lasta asjadel nii edasi minna, lööb selja sirgu ja võtab noore teismelisena otsuse vastu: ta lahkub sellest koolist ja läheb “tavalisse” piirkonnakooli! See hetk oleks nagu fiktsioon, väljamõeldis, ilukirjanduslik liialdus ja romantika🙂. Jälle viivad teed Mustamäele kokku – vaatamata mõningale mõistmatusele ema poolt (aga mäng emasüdamel, väites, et tütar on seal koolis nii õnnetu! Mis ei olnudki ju vale) ja eliitkooli poolt, alustabki Loone 37. KK-s Mustamäel (hiljem Kreuksi kool. Kirjanik küsib, miks just Jaan vendadest Kreuksidest välja valiti, mitte Georg, nii remargina – ma vastaks täieliku võhikuna, et Jaan tundub eestipärasem nimi kui väljamaine Georg Jüri asemel :)). Esialgu vist teatud šokk, aga peale põhikooli lõpetamist on Loonest sirgunud siiski oma kooli patrioot, ta jätkab seal ja on oma klassist väga kõrgel arvamusel. Vist ei ole vaja märkidagi, et inimene, kes on 6-aastasena juba Vana-Kreeka müüdid läbi lugenud ja kellel on fenomenaalselt hea mälu, on alati klassi priimuste seas.

Kooli lõpetamisega raamat ka lõpeb. Samas – just enne seda sooritab enesetapu ta hea sõbranna. (Ja veel üks teine noor inimene Tallinnas). Kontrastid – elu lõpp või jätkumine.

Kuigi läbi ühe perekonna loo läbi nõukogude aja, on see raamat ennekõike ajastu pilt. Selles peres on väga suur osa tahkusid toonasest elust esindatud. Võib-olla pakuks nooremale põlvkonnale näiteks selgitusi toonasest kaubandussüsteemist, mille toimimist ta suhteliselt huvitavalt ja täpselt kirjeldab. (Seda teavad ju kõik, et midagi poes ei olnud ja mingi sahker-mahker käis). Kuidas oli võimalik Ida-Euroopa välismaale reisida – ja kas üldse oli. Milline tegija sa olid, kui sul oli väljamaa pinal või välismaa nätsu… Miks oli väga raske teha valikut poistel, kes viiekesi ühe kuiva veini pudeliga vahele jäid: käitumishinde alandamine (üleminekueksamid tuli siis teha), käskkiri halva käitumise eest (kriips peal võimalusel ülikooli astuda) või loobumine klassiekskursioonist Leetu. Poisid loobusid reisist…. et mitte eksameid teha. Kõigel olid suuremad tagajärjed. Keelatud käsikirjade ümberkirjutamine, paljundamine, ringlemine.

Ajastupildina meeldis see raamat mulle rohkem kui Hvostovi Sillamäe passioon, Loone Otsa raamat oli kordades ühtlasem.

Hille Tänavsuu kirjutab Postimehes, et “Neile aegadele, nagu kogu oma lapsepõlvele ja kujunemisele, vaatab Ots tagasi huumorimeele ning omamoodi lugupidamisega, tuues tagantjärele targana esile aina uusi nõukaaja absurdsusi. Tema raamatus võib tinglikult märgata kolme liini – perekonnalugu, väikese tüdruku neiuks arenemise lugu ja tollase elukeskkonna olemuslugu.”

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

21. Loone Ots “Mustamäe valss” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: Loe ka! | ritsikukodu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s