23. Stieg Larsson “Lohetätoveeringuga tüdruk”

LarssonRaamatu ilmumisest eesti keeles on möödunud 4 aastat (olemas ka e-raamatuna), raamatu ilmumisest originaalis 8 ja tegevusajast 10 aastat. Kuivõrd kõik lugesid ja kiitsid, kogu aeg oli järjekord, isegi kaks filmi on kuuldavasti välja tulnud, siis ma mingil põhjusel ei olnud leidnud aega ega tahtmist seda veel lugeda. Nüüd oli avariiulil täiesti järjekorrata saadaval. Lugesin läbi, tean ka, mis on Millennium, kes on Lisbeth Salander jms.

Tänapäeva raamatute puhul paneb mind ikka tõsiselt imestama (eriti selliste põnevik-krimkade puhul), kuidas suudetakse sadade lehekülgede kaupa enne kirjutada, kui tekib probleem või kui mingi asi üldse hakkab hargnema. Või kui kuulus Lisbeth Salander (kes on eestikeelses pealkirjas lausa esile toodud erinevalt läbivast joonest – mehed, kes vihkavad naisi) ja raamatu põhiliin üldse kokku saavad. Ma järjest jälgisin – kuskil 270nda lehekülje juures.

Teiseks oli kummaline see, et asi sai justkui alguse Wennerströmi afäärist, aga see jäigi kuidagi lausa eraldiseisvaks raamatuks või raamiks. Keskmine osa oli siiski Vangerite perekonna müsteeriumi lahendamine, mis hargnes ka imeaeglaselt ja hakkas esimesi liikumisi näitama alles 300nda lehekülje paiku. Põnevust hoiti küll pidevalt meisterlikult kõrgel, midagi pole kurta. Sellised ongi head ajaviiteromaanid. Kahjuks ei saa tänapäeval mööda mingitest sandistamistest ja piinamistest, mingit rahulikku kiremõrva või kuul-pähe juhtumit naljalt ei leia. Kuulid vihisevad hoopis peast napilt mööda.

Kriminulli puhul on teada, et asi ei saa ometi hargneda sedasi, et süüdlane on üks nendest tegelastest, keda raamatu jooksul kordagi ei tutvustata, kellel külas ei käida, keda ei küsitleta. Vangerite suguvõsa ja kogu Hedeby saare punt võis küll olla suur, aga neist tutvustati lugejale siiski väheseid ja oli aru saada, et päris “ainult paar korda nimepidi nimetatu” ei saa kurjam olla. Nojah, aga ei olnud ka võimalik midagi muud välja nuputada, kui haige lahendus, mille peale keegi ei olekski saanud enne tulla. (Ma ei heida ette).

No ja siis oli autor tahtnud seda teksti kangesti Rootsiga läbi immutada. Rääkimata mingist ärilisest eetikast – et tootev majandus on majandus, börs on mingi kehkadiveide värk, millel ei ole Rootsi rahvaga midagi pistmist -; ilmselge viitamine Astrid Lindgrenile. Sellevõrra muutuski see tekst justkui suurte inimeste Kalle Blomkvistiks, Pipiks ja Bullerby lasteks (Hedeby oli ju täiesti omamoodi Bullerby) – ainult võikamates toonides. Täpselt need kolm raamatut võttis peategelane Mikael Blomkvist ka ühel riiulil kätte.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

23. Stieg Larsson “Lohetätoveeringuga tüdruk” on saanud 2 vastust

  1. iibis ütles:

    Kui Sul on huvi, tule augustis mõni päev läbi, võid minult ülejäänud osasid laenuks saada. Tegelikult on LT puhul huvitav, või noh, raamat ise on ikkagi piisavalt huvitav, et algul nagu ei märkagi, kui kehvasti on kirjutatud. Korduvad ja igavad omadussõnad, primitiivsed laused. Ja hoiatusena võib öelda, et esimene osa oli neist veel kõige kobedam! (Pole nüüd küll eriline reklaam…)

  2. sehkendaja ütles:

    Jah, ma olin ka lugenud ja kuulnud, et edasi läheb kehvemaks. Ja punnitatumaks. Eks järgedega ongi sageli see viga, et siis tulevad tegelikud nõrkused välja, mida oleks pidanud varjama. Aga aitäh vihje eest, vbolla kunagi hangin. Hetkel tegelen siin prokastineerimisega (või mis see sõna oligi), kuna teha oleks palju, aga vahin järve, teen süüa, korjan marju, toimetan, pesen nõusid, joon teed ja loen raamatut, selmet midagi vajalikku ära teha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s