24. John Burnside “Uppumiste suvi”

BurnsideSelle raamatu (olemas ka e-raamatuna) tellisin raamatukogust järjekorraga, kui nägin, et on ilmunud. Pakkus kirjelduse mõttes huvi: 

Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim?

Ja ma mõtlen nüüd, kuidas sellest kirjutada. Mõnes mõttes on see muidugi lummav – sõltub, mis kedagi lummab. Tegevustik toimub üksildases ja eraklikus kohas Norra põhjaosas ühel saarel. Mõnes mõttes on see üksinduse ja erakluse apoloogia. Samas suhestub see väga tugevalt ka skandinaavia folklooriga ja lugudega huldrast – selle nähtuse lahtiselgitamine nii rahvausundi mõistatuslikkusest lähtudes kui mingist loogikast lähtudes. Lisaks segatakse veidi sisse ka Narkissose müüti, mis tegelikult kõik omakorda põimub osaliselt huldra looga – püüe mingi kujuteldamatu või ahvatleva poole. Kuivõrd peategelase ema on eraklik kunstnik, kellel käivad laupäeviti külas “kosilased”, siis osalt tundub see ema selline kättesaamatu ahvatlus. Teisalt on tegemist kummaliste uppumissurmadega suve jooksul, mis on kõik seotud meessoost isikutega, kes on viimasel ajal suhelnud ühe kummalise kodust ära jooksnud tüdrukuga, kelle nimi on Maia. Ühte “kadumist”/uppumist näeb peategelane Liv binoklist lausa pealt.

Tegelikult annaks sellest raamatust nähtavasti kirjutada iga kandi pealt, aga ma hetkel rohkem ei viitsi. Sest tegelikult julgeks nüüd lõpuks ära mainida, et ma pole ammu midagi nii venivat lugenud. No kuidagi NIIIII igav tundus, just see lugemisprotsess. Kes vaatab millise pilguga, “nagu mõtleks seda”, “äkki mõtles nagu seda” ja “siis ilme muutus” ja “kindlasti arvas seda”, jne. jne. No kui tüütu saab selline surkimine igas pisiasjas ja näoilmes ja mõttes olla…. Ja samal ajal kangastus kogu aeg silme ees, kuidas see romaan annaks alust perfektsele Somnambuuli-laadsele filmile – aeglane, tüütu, kunstipärane. Kes tunneb, et selline asi võiks kõnetada, soovitan raamatut lugeda.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

24. John Burnside “Uppumiste suvi” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: John Burnside ”Uppumiste suvi” | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s