26. Jan Beltrán “Mässav Barcelona”

BarcelonaMulle väga meeldis Beltráni eelmine raamat, mille tegevuspaigaks oli Lissabon. Seetõttu olin kohe huvitatud, kui seda raamatut onutütre lugemisvaras märkasin. Juba esimesed read sulatasid, mulle just täpselt see stiil meeldis ja vaevu 20ndale leheküljele jõudnuna ostsin endale ka veebipoest kaks eksemplari (mis juba päev hiljem kohal olid).

Juba teisel leheküljel (lk. 6) tsiteeritakse meie ühist lemmikut Ristikivi: “Nõnda ma istun ja tõesti ei tea, vanduda ennast või saatust. Ärge vaid öelge, et nõnda on hea, nõnda on elu… Sest teie ei tea, ei tunne mu isamaatust.” Kohe siinsamas viidatakse Ristikivi Lohe hammastele, mis avaldas ka mulle väga tugevat mõju ja mille eriline geniaalsus seisnes selles, et kirjanik kõneles pagulusest läbi Kataloonia ja Hollandi ajaloo, läbi hääbuvas keeles kirjutava kirjandusteose jne. Tjah, see ei olnud nüüd asja juures tegelikult kuigi relevantne, sest Beltrán ei kannata oma paguluse ja isamaatuse all (kuigi sellestki on mingil hetkel pisut juttu, sellest hiljem) – aga lugeja äravõlumiseks piisas juba esimesest lõigust, milles räägiti raudteeliiprite tõrvasest lõhnast ja seal Võrumaa metsade vahel tekkinud rännukihust.

Raamatuna on see just parasjjagu lühike ja kerge, et reisile kaasa võtta, lugeda endasse mingi tunnetus Barcelona linnast, mingil määral ajaloost – samas ei kata see loomulikult mitte sugugi kõike ja kõiki (selle tarbeks tuleb nähtavasti mingi reisijuht hankida, kel täpsem huvi). Minule just midagi sellist sobiks. Käisime 2011. aasta oktoobri lõpul Barcelonas, viibisime seal muidugi ainult kaks päeva, millest ühel sadas muudkui vihma, seega mulle jäi lugedes tunne, et ma ei ole seal kunagi käinud. Tuleks uuesti minna. Nagu me vanasti kooriga reisides otsisime just seda vastava linna tunnet – saime kätte nii Berliini äärelinnast kui Kopenhaageni keskselt platsilt. Barcelona tunne mul puudub, eeldab nähtavasti reisimist ilma lasteta.

Kirjanik kirjeldab endale omases stiilis veidi ajalugu, veidi hõngu, pisut ka ennast – aga õige pisut, just nii palju, kui on vaja selleks, et tegemist ei oleks lihtsalt õpikulaadse tekstiga. Ta kirjutab armastusega (kõikidest linnadest, mitte ainult Barcelonast, aga selles raamatus siiski Hispaaniast, Katalooniast ja Barcelonast põhiliselt), nt. mh:

Hispaania aga tõuseb ikka ja jälle tuhast, sünnitades uusi geeniusi, julgeid ja säravaid tähti, rüütleid, kelme ja röövleid. See on teravaid vastuolusid, kannatusi, kirge ja draamat armastav maa, mille kohta öeldakse, et isegi vihm ei tea, kuidas ta siin alla peab sadama. (lk. 16)

Siin on juttu mõnest pühakust, veidi ajaloost, mõnest müüdist, linnaosadest, mõnest ehitisest. Lisaks on kujundus armas. Ja tekst hea, kuidagi toimetatud tunne (kui paar trükiviga välja arvata). Soovitan.

Lubasin hiljem paari sõnaga märkida veidi kirjaniku kodumaa ja isamaa teema kohta. (Ja kui see lõik välja kirjutada, võib tunduda liigselt kontekstist väljarebituna, mistõttu võib – hoiatan – arvamust raamatust kas kahandada või teha minu soovituse suhtes ettevaatlikuks). Selleks sobib ehk kõige paremini lõiguke peatükist, mis kõneleb katalaanide rahvuse teemadest:

Eks näljane räägib ikka söögist ja nõnda on Kataloonias sõnadel vabadus ja rahvus hoopis suurem kaal kui patria‘l. (lk. 76)

Kohe sealtsamast jätkabki enda teemal:

Aastaid tagasi süüdistasin end selles, et ei tunne jäägitut leegitsevat armastust Eesti vastu. Aeg läks ja üha enam kinnistus minus arvamus, et kogu see pateetika, millega kantslitest ja kõnepultidest isamaalisust kui suurimat voorust ülistatakse, on väikekondanlik sõnatulevärk ja suuresti kahemõtteline. Ei soovitanud ka Jeesus ühtki isamaad. Nii tema kui ka ta jüngrite kodumaa oli kogu ilm ja ükskõik kellega ta kokku puutus, oli tema vend.

Isamaa-armastus ei sünni kindlast usust, vaid lihtsast kiindumusest ümbruskonda, millel on noorusaja mälestuste veetlust ja hämarad varjud, ning harjumustest – seepärast on see petlik nagu iga minevik. Sest möödunu allikad on alati sogased ja juured liialt haprad. Sama tunnet kogeb ka pärisori või eluaegne vang oma seisuse vastu, millest ta ei suuda loobuda, sest pelgab vabadust nagu suurt õnnetust. Nii nagu mõni kardab kodust eemal elamist ega harju iial uue kodumaaga, nii ripub ta nagu koer armunult ja truult oma isanda küljes, kes teda aeg-ajalt piitsutab. Kodumaa on minule paik, kus parasjagu elad nagu vaba hing, ausus ja õiglus, vooruse võit pahede üle. (lk. 76-77)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to 26. Jan Beltrán “Mässav Barcelona”

  1. merleke ütles:

    Beltrán mulle väga meeldib, aga seda raamatut pole (veel) lugenud. Ristikivi meeldib mulle veel rohkem ja kuna sa temast ja tema isamaatusest siin rääkima hakkasid, siis tuli meelde mõni aeg tagasi Sirbis ilmunud Hasselblatti artikkel. Ei tea, kas sa oled seda lugenud?
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16166:karl-ristikivi-isamaatus-kui-arusaamatus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3413

  2. sehkendaja ütles:

    Aitäh viite eest!

  3. Pingback: Merel silmad, metsal kõrvad ehk reisikirju siit ja sealt | Jan Beltrán

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s