27. Ray Bradbury “451⁰ Fahrenheiti”

bradburyKui ikka ühtegi raamatut enam lugeda ei ole ja võiks tööd tegema hakata, leiab suvilakapist hädas ikkagi mõne vanema, millega aega veeta. See raamat on ilmunud 1953. aastal ja eestikeelne tõlge (H.Luik) LR-s 1959ndal. Tore, et ikka tõlgiti häid asju ka toona. Kuna tegemist on (väidetavalt) düstoopiaga (ma ei tea, milline vahe neil utoopiatega on), lisaks toimub tegevustik ilmselgelt Ameerika mandril vastandina Euroopale, ja see, mis toimub, on “paha”, siis oli see nähtavasti ka toona ideoloogiliselt sobiv.

Nimelt on raamatu peategelane Montag, kes on pritsimees. Ei ole öeldud “tuletõrjuja”, kuna sellest väidetavalt 21. sajandil aset leidvas sündmustikus ei mäleta keegi, et pritsumehed oleksid kunagi tuld kustutanud, nad ei taha seda suisa uskuda. Majad on ju tulekindla ainega üle kaetud, miski ei saa niisama põlema minna. Pritsimeeste ülesandeks on hoopis süüdata majasid, kus leidub raamatuid (sellest ka raamatu pealkiri – tegemist on raamatute süttimise temperatuuriga). Raamatud on juba ammu keelatud ja väljakutseid tuleb naabritelt, kes kahtlustavad, et nende naabrid varjavad mõnd raamatut. Muus osas näeb elu välja peaaegu nagu tänapäeval tegelikult: inimestel on “teokarbid” kõrvas, millest tuleb pidevalt igasugu meelelahutust ja infot, teleri asemel on “seinad” – Montagi naise rõõmuks on nad paari kuu eest saanud juba kolmanda seina, nii et elutoas on ainult üks telerisein veel puudu – ja seintelt räägivad inimesega “sugulased”. Telerid on programmeeritud nii, et nad pöörduvad otse vaataja poole (antud juhul siis Montagi naise, Mildredi poole), seega tekib mingitlaadi interaktiivne teler. Samas ei juhtu sealsetes suhtlemistes midagi. Inimesed on meigitud, räägivad kaupadest jms, keegi ei arutle muu üle.

Nojah, ühel õhtul töölt tulles kohtub Montag naabritüdrukuga, kelle nimi on Clarisse ja kes külvab mehesse kahtluseiva. Räägib õnnelikkusest, räägib jalutuskäikudest, looduse nautimisest – kõigest sellest, millest räägivad ainult veidrikud. Siis laseb üks vana naine ennast koos oma raamatutega majja sisse põletada ega ole nõus enam edasi elama, kui tema pööningukorrusel asuv salajane raamatukogu välja kistakse ja maja süüdatakse. Montagis tekivad erinevad mõtted, ta loodab midagi päästa. Kõik läheb muidugi nii, et järgmine väljakutse on juba tema maja juurde, mille ta ise maha peab põletama – ja trotsiks põletab ta siiski ka ülemuse ja tehiskoera (kes on programmeeritud veidrikke tapma). Ja põgeneb.

Lõpuks jõuab ta jõkke hüpata, enda põhjalikult pesta, võõrad riided selga panna ja mööda nüüdseks kasutut raudteed edasi minema hakata. Raudtee äärest leiab ta varem põgenenuid – enamasti haritlased. Selgub, et kindluse mõttes on inimesed raamatud meelde jätnud ja sedasi talletavad nad erinevaid tähtsaid teoseid.

“Teedel ja mahajäetud raudteedel on praegu tuhandeid meiesuguseid – välimuselt hulkurid, sisemuselt raamatukogud. Esialgu polnud see nii plaanitsetud. Igaühel oli mõni raamat, mida ta tahtis meeles pidada ja pidaski meeles. Kuid oma rännakuil saime me kokku, ning paarikümne aasta jooksul lõime organisatsiooni ja töötasime välja plaani. Kõige tähtsam, mida me pidime endile sisendama, oli see, et meie ise pole olulised, me ei tohi olla väiklased ega tunda endid teistest üle olevat. Me pole midaig muud kui raamatute kaitsepaberid, muud tähtsust meil ei ole. Mõned meist elavad väikelinnades. Thoreau “Waldeni” esimene peatükk elab Green Riveris, teine peatükk Maine’is, Willow’ farmis. Ja ühes Marylandi linnas, kus on ainult kakskümmend seitse elanikku, linnas, mida ei puuduta kunagi ükski pomm, asub Bertrand Russelli nimelise mehe esseede täielik kogu. Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas. […]” (lk. 92-93)

Siis toimub välksõda, linn lastakse ühe hetkega õhku (nad näevad seda eemalt) ja lähevad maailma jälle tuhast üles ehitama.

Nii palju siis laus-sisukokkuvõtet. Nüüd tsiteeriks hoopis ühte jutuajamist, mis Montagil oli Faber’iga, vana mehega, kes kunagi õpetas ülikoolis kirjandust, aga selle vastu kadus inimestes huvi ja ta taandus.

[Faber Montagile:] “[…] Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeva võõrastetoa “sugulased”. Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad.” (lk. 52-53)

Ja põhimõtteliselt sama mõttekäigu edasiarendus:

“Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna “kvaliteet”? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. […]

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. [—] Nii et see ongi esimene asi, mida me minu arvates vajame. Kvaliteetseid, peenekoelisi teadmisi.”

“Ja teiseks?”

“Vaba aega.”

“Aga meil on ju küllalt puhketunde.”

“Puhketunde meil on. Aga millal on teil mahti mõtiskleda? Kui te ei kihuta sajamiilise tunnikiirusega autos, kus te ei saagi mõelda millestki muust kui ainult ohust, siis te mängite mõnda mängu või istute kuskil nelja televisiooniseina vahel, ja nendega te ei saa vaielda. Miks? Televiisor on reaalne. Ta on vahetult tajutav ja omab mõõtmeid. Ta ütleb teile ette, mida mõelda, kuni see teile pähe kulub. See peab olema õige. See paistab nii õige olevat. Ta kihutab teid nii kiiresti valmis järeldustele, et teie mõistusel ei ole aega protesteerida. “Milline lollus!””

[—]

“Minu naine ütleb, et raamatud ei olevat reaalsed.”

“Jumal tänatud, et see nii on. Te võite nad sulgeda ja öelda: “Oodake natuke.” Te olete nende käskija. Aga kes on ennast kunagi suutnud lahti rebida nende küünte vahelt, mis teie ümber sulguvad, kui heidate seemne televisioonituppa? […]

[…] Esimene on, nagu ma juba ütlesin, teadmiste kvaliteet. Teine on jõudeaeg nende läbiseedimiseks. Ja kolmas on õigus tegutseda nii, nagu kaks esimest üheskoos meid on õpetanud. […]” (lk. 52-54)

Taoliste utoopiate/düstoopiate puhul on huvitav, mida võib kujutada ette sinu enda kaasaja kohta 60 aastat tagasi. (Selge on ju see, et lausa 10 aastat tagasi ei kujutanud me ette, milline meie elu täna on; ja kaks aastat tagasi suvel puudus mul veel maal internet ja kõikidel – põhimõtteliselt mitte kellelgi – ei olnud puutetundlikke nutitelefone – alles kaks suve tagasi.). Väidetavalt oli Bradbury kirjutanud selle mitte niivõrd ajalooliste raamatupõlemiste üle aru pidades, kuivõrd just televiisori pealetungi ennustades. Aastal 1953! (Kaubanduslikult oli televiisor saadaval 1930ndate lõpul, seega ca 10-14 aastat enne raamatu ilmumist. Kui mõelda tagasi tänasest 2013. aastast, siis… 1990ndate lõpu perspektiiv). Ja ma leian, et mingis mõttes on ta täppi pannud. Meie kodused vaidlused nii härra kui pojaga käivad selle ümber, kas kirjandust on üldse vaja või täidab televiisor kõik vajadused. See pidev mürataust, mis ei lase sul omaenda mõtteidki kuulda. Inimestel kõrvaklapid pidevalt kõrvas. Naljakad pildid sellest, kuidas noored (olgem ausad, tihtipeale ka vanad) suhtlevad, kõigil oma telefon käes. Autodega kihutatakse. Veidrikke kiusatakse (seda on küll kogu aeg tehtud vist).

Ainus, millega kohe silmnähtavalt oldi 1950ndates – Montagi naine Mildred oli loomulikult kodune. Jah, tänapäeval oleme mingis mõttes ringiga tagasi – koduperenaisi on tänapäeval jälle, aga enamasti siiski suuremate sissetulekutega meestel, mitte pritsumeestel🙂.

Sellest kirjutab ka teine blogija. (Ja mul oli õigus, kui kuskilt nagu meenus, et mingis sarjas oleks justkui uuesti välja antud).

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

27. Ray Bradbury “451⁰ Fahrenheiti” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: Ray Bradbury | Stalkerid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s