28. Helen Eelrand “Pasodoble”

pasodoble

Kui mu elust kirjutataks raamat, võiks see olla pehmete kaantega suvaline sopakas pealkirjaga “Kire lõõm” või “Hukutav armastus”, mille kaanel suudlevad kaks imala näoga inimest ning mis ei vääriks korralikku trükkigi. (lk. 185)

Onutütre lugemislaualt (ostetud allahindlusest ca 1.90 eest) haarasin lugemisvarasse selle raamatu (ka e-raamatuna). Ja sellest raamatust on võimalik kirjutada kahel viisil: väga lõbusalt või väga vihaselt. Alguses tekib nimelt viha (milleks panna raamatu motoks wikipedia tsitaat? Milleks kirjutada juba teisel lehel, minu paksendustega, “otsekui oleks mul jube palju kaastundlikke sõpru, kellele see lugu kohutavalt korda läheb”? Piinlik hakkab, et selline on kirjandus), aga siis jõuad selgusele, et isegi vihastada pole mõtet – kirjanikuproua lausa uhkustab avalikult oma rumalusega (mh. eputades, kui andekas ta teistega võrreldes on ja alati on olnud), et see tekitab pigem nalja. Kana lugu. Kirjutatud on see raamat küll “ilukirjandusteosena”, aga oma stiililt ja seostelt ning detailidelt tundub siiski olema autobiograafiline. Ja kui mitte põhiloos, siis pisidetailides, millel ei ole süžee jaoks mingit tähtsust (mis mõttes oli tegevustiku jaoks oluline lapsendatud õepoeg Gerd? Või kogu see suguvõsalugu? Et näidata, kuidas kõik teised peres on allakäinud ja ainult mõned pääsevad haljale oksale?). Põhilugu on aga, kui mitte tõestisündinud lugu, siis nähtavasti keskealise abielunaise hästi ettekujutatud fantaasiamäng (no umbes nagu need hallid varjundid, selle vahega, et hallides varjundites oli rumalus osavalt nt. teismeliste eest ära peidetud). Uskumatu ühesõnaga, et inimene julgeb oma nime alt sellist saasta välja lasta. Raamatu välimus ja kujundus on seevastu head (v.a. see tõik võib-olla, et Pasodoble’i pealkirja all on kohe Sevillanase pilt), aga sellest ei tasu lasta end petta. Algul ma isegi kaalusin, kas julgen ikka nii julmalt öelda…. aga siis mõtlesin, et ah, mis siin ikka, kirjanik ise ei ole ka kitsi kõikide arvustamisega (ka tema teisest raamatust õhkus sallimatust ja üleolekut kõige vastu). No mida arvata sellistest lõikudest nagu:

Domenico astub tahvli juurde, et kaunis segane tähtedekombinatsioon kirja panna ja ma märkan, kuivõrd teistmoodi liigub üks hispaanlane (olgu ta või itaallane) – hoogsalt, graatsiliselt, lõtvade puusadega – nagu tantsiks. Ärge pahandage, eesti mehed, aga teie suusatate temaga võrreldes. (lk. 26-27. Arusaamatu, kas tema arvates võiks leiduda üksainus mees, eesti mees, kes seda raamatut 26nda leheküljeni loeb? Tambet Tuisk on seda küll sisse lugenud, äkki tema on siis erand?).

Samuti ei oska minagi end teie olukorda panna, eeldusel, et olete tasased ja mõistusepärased eesti inimesed, kelle ülimaks hüvanguks on maja kahe lapse, koera ja normaalset sissetulekut tagava tööga, tasakaal ja turvalisus. Enam-vähem armastus. (lk. 74)

Tegelikult vedas mul täiega, et ema ei komistanud näiteks mongoli otsa. Antagu see poliitiline ebakorrektsus jumala eest andeks, aga ma ei kujuta ette suuremat karistust kui nägu, kust sisuliselt puuduvad silmad ja ülejäänud osad. Nägu nagu täiskuu. Nagu pannkook. Tänan ei!(lk. 84-85)

Ime. Milagro. Kordan seda sadu kordi enda ette. Kui eesti mees ütleb sulle “ime”, peab ta suure tõenäosusega silmas suhuvõtmist. Hispaaniakeelsed väljendid aga paitavad mu kõrvu. Milagro. Hacerte el amor. Te adoro. (lk. 92)

Ja ometi:

Rohkem me sel õhtul omavahel ei räägi. Ta võtab huultega mu käest sigareti, tõmbab seda pea macho-enesekindlusega, keerab mu jõuliselt enda poole… ja lõpeb see kõik minu jaoks tema ees põlvili maas, […]. (🙂 lk. 150-151)

Lugesin selle raamatu siiski läbi, et anda ülevaade. Nimelt on sisu järgmine: ca 35-aastane mutt, kes on endast jube heal arvamusel ja üleolev kõigi suhtes, kes kleebivad ennast väljamaalastele külge ja lähevad nende mesijutu lõksu, läheb hispaania keelt õppima ja armub hispaania keele õpetajasse. Võtab kõiki viisakusavaldusi armuavadustena, kepib mõned korrad (olles küll ise abielus ja omades ka 3-aastast last), lõpuks reisib terve perega (ka väike 15-aastane poolõde ja umbes sama vana õepoeg oma tšikiga) Andaluusiasse, kus viimasel ööl põgeneb koos lapsega mehe juurest noormehe juurde, end sellele lihtsalt kaela kleepides. Kirjutatud on see justkui lugejaga dialoogi astudes, samas sedasama lugejat kogu aeg paika pannes ja halvustades… Terve raamat koosneb põhimõtteliselt ilgest ilast🙂. Kui tahate midagi head lugeda, siis seda raamatut ärge kätte võtke. Samas on see kindlasti lõbus teatud seltskonnas ettelugemiseks, sest, nagu öeldud, tegelikult on see kõik kokku lausa koomiline. Näited:

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s