31. Marje Ernits “Tundmatuks jääda sooviva tuntud tegelase eluloo raamat”

ErnitsSee raamat sattus täiesti kogemata mu lugemisvarasse ja kuna paljud planeeritud raamatud ootavad oma järjekorda, siis lugesin eile õhtul kiiresti läbi. (Õigupoolest mõtlesin, et teen algust ja siis saan aru, kas loen või mitte, aga lugesin siiski ühe jutiga läbi).

Mind paelus tsitaat raamatu tagaküljel:

Siis meenusid mulle minu keskkooliaegsed päevikud. Need olid mul Tähtvere maja pööningul pappkastides. Kõik muud dokumendid sai ükskord, siis kui me niikuinii võitsime, ära hävitatud, aga päevikud jätsin alles. Tundusid süütud – ikkagi minu elu „Kevade”.

Teiseks on huvitav (seda loen nüüd tagantjärele), et Marje Ernitsa näol olla tegemist “produktiivseima eesti naiskirjanikuga, nagu Kaugver” – mina ei olnud midagi kuulnud ega lugenud.

Raamatu kokkuvõtte võiks ka siia kopeerida:

Aastakümneid ja erinevate riigikordade ajal tipp–poliitikas tegutsenud Marina Marismaa otsustab enne pensionile jäämist raamatu tarbeks diktofonile lugeda oma pikantsetest seikadest tulvil eluloo, teadmata sealjuures, et kaotab peatselt kõnevõime. Karjääri ja partei nimel on ta valmis olnud manipuleerima, petma, kuus korda abielluma, käima läbi nii meeste kui naiste vooditest, uskudes sealjuures alati, et eesmärk pühitseb abinõu. Tragikoomiline monoloog on tema pärandus oma täiskasvanud tütrele.

Kuidagi kummaline raamat on. Kokkuvõttes kirjeldatu (“erinevate riigikordade ajal tipp-poliitikas tegutsenud”) tundub minu arvates liialdatult. Vahepeal sattus kuskile peaökonomistiks, aga lapse sündides kolis üldse Luunja kanti mingisse kolhoosi pearaamatupidajaks/peaökonomistiks. Eesliinil tegutses ikka pigem ainult noorena, kooli ajal. Mõnes mõttes (läbivalt) ikka huvitav. Nendes tekstilõikudes (ja need on ülekaalus), kus minategelane räägib oma elust (sündis 1950 ja kasvas üles Tartus), ei häiri justkui miski. Tekst voolab, tegemist on elulooraamatuga, mis kajastab jällegi elu suurel Nõukogudemaal. Samas on teksti ülesehitus selline, et vahepeal oleks justkui lindistus minategelase diktofonilt selle kohta, mis parajasti toimub (töötab noore pensionärina ühe erakonna kontoris ja teeb raamatupidamist, hoiab end tagalasse n.ö.) ja need osad… oleks justkui keegi teine kirjutanud. Kuivõrd peategelase sünniaasta on sama mis minu emal, siis tundub mulle, et 62-aastase inimese kõnepruugile ei ole pihtagi saadud. Ma ei tea ühtegi selles vanuses inimest, kes kasutaks selliseid väljendeid ja sellist tooni. Lõpupoole läks asi õige pisut paremaks, aga mitte väga. Kusjuures – kirjanik ise on sündinud 1948. Mis tekitab tunde, et need vaheosad käskis keegi noortele söödavaks kirjutada, aga mõjub vastupidiselt. Iseenesest on raamatu ülesehitus ju teoreetiliselt põnev – inimene leiab, et ei oska ise oma elulugu kirja panna, mistõttu ta jutustab sellest diktofoni ja siis peab üks noor kirjaneitsi selle raamatuks vormima. Tegelikkuses tundub, et on juhtunud vastupidi🙂.

Igatahes ei ole peategelane sugugi läbivalt kalk ja kalkuleeriv, nagu kokkuvõttes lubatakse. Pigem on tegemist siiski inimesega, kellele suudad kaasa elada. Lisaks on siin liiga palju suht täpset infot, mis tekitab tunde, et tegelikult ongi tegemist kellegi elulooga. Kirjutamisstiil aga pole sugugi naiselik soigumine, see oli kokkuvõtteks sümpaatne (kui need otsekõnelised vahepalad välja arvata). See raamat on täitsa korralik lisa nõukogudeaja elulugude kirjeldustele, annab toonase elu absurdsust edasi – aga ka seda, et tegelikult ei erine ajad üksteisest nii väga ja aktiivsed/ettevõtlikud inimesed said hakkama ja vedasid toona, veavad nüüdki. Muutunud on muu. Suhtumine.

Kõige rohkem ärritas mind, et raamatul on kirjade järgi nii toimetaja kui korrektor, aga nii palju hooletusvigu oli sisse jäetud – sõnakordusi lauses, kahes järjestikuses lauses, augustiputši nimetamine 1990ndal jne. (Mitte nüüd nii palju, et tekiks mulje, et kirjanik on kirjaoskamatu – pigem, et abiväe töö oleks olnud need ebatäpsused üles leida ja maha rookida, kui juba oma nimed toimetaja ja korrektorina üles antakse). Konkurentsitult jubedaim osa on raamatu kaanepilt, kogu väljanägemine (pehmed läikivad kaaned). Kaanepilt ei vasta mitte mingis osas sisule ja ma ei oleks seda raamatut muidu kättegi võtnud, kui poleks just laenutuslaual minu ees seisnud ja ma ei oleks tagakaanelt seda lõiku lugenud (PS! sama tekst leidub ju raamatus ka, aga on erinev! Näiteks “seifi” asemel, mis on tagakaanel ja minu arvates ka sisuliselt, on romaanis kirjutatud “sehvt”. Kas see on siis toimetaja töö?)

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s