32. Michel Houellebecq “Kaart ja territoorium”

houellebecqSee raamat ootas planeeritud lugemisjärjekorras. Ma ei oskagi midagi öelda. Houellebecqi missioon oleks nagu kujutada tänapäeva ja elu ülima eesmärgi puudumist, näidata, kui suhteline ja arusaamatu kõik on. Algus oli suhteliselt talutav – kuivõrd mingis kokkuvõttes (nüüd näen – Südamelähedaselt) nimetati ka raamatu teemaks tänapäeva kunsti väärtuse juhuslikkust ja ajuvabadust, siis lugedes tunduski, et just seda teed hakkab lugu veerema. Siis aga selgus, et siiski ka muid teid – loen nüüd ametlikust kokkuvõttest järgmist:

Kas maailma saab kunstis või mõnel muul viisil kokku võtta? Mis on kunsti ülesanne? Kas kunstil on ülesanne? Kas kunstnik peabki seisma maailmast ja elust nii kaugel, et lõpuks jääb tema ainsaks vestluskaaslaseks naksuv veeboiler? Kas isa ja poja vahel saab olla lähedust? Kas mehe ja naise vahel saab olla lähedust? Kas kahe inimese vahel saab üleüldse olla lähedust? Kas inimene teeb tööd raha pärast? Kas kurjategija teeb kurja millegi muu kui raha pärast? Kas tööstusajastu on läbi saamas? Või ongi see juba lõppenud? Kas pärast seda tuleb veel midagi? Mis jääb inimesest alles? Mis jääb inimese tehtust alles? Kas jääb midagi? Kas neile küsimustele saab, kas neile tuleks vastata?

Ka see ütleb raamatu kohta paljutki ära. Siia juurde kirjutaks välja ka üheainsa tsitaadi:

Jed ei olnud noor, ja õieti polnud ta kunagi päriselt noor olnud; kuid ta oli suhteliselt kogenematu inimolend. Inimestest tundis ta ainult oma isa, ja tedagi mitte kuigi hästi. Suhtlemine isaga ei kutsunud temas inimsuhetega seoses esile erilist optimismi. Niipalju kui ta oli vaatluste põhjal aru saanud, keerles inimeste eksistents töö ümber, mis võttis enda alla suurema osa elust ja sai teoks eri mõõtu organisatsioonide raames. Tööaastate järel algas lühem periood, mille käigus kujunes välja mitmesuguseid haigusi. Mõningad inimolendid üritasid kõige aktiivsemal eluperioodil moodustada mikrorühmitusi, mida nimetati peredeks ning mille eesmärgiks oli soojätkamine; kuid enamasti jäid need katsed üpris lühikeseks, sest “ajad olid sellised”, mõtles Jed hajameelselt, juues koos armastatud naisega espressot […]. (lk. 98-99, tõlk. Indrek Koff)

Huvitavaks eksperimendiks on muidugi see, et kirjanik toob tegelasena sisse enda, kuulsa kirjaniku Houellebecqi, kes on allakäinud, keda prantsuse kriitika ei salli, aga kes on kuulus mujal, kes kolib Iirimaalt tagasi Prantsusmaale oma endisesse kodukülla lapsepõlvekodusse. Ja siis ta mõrvatakse nii julmalt, et kõigil professionaalsetel mõrvagrupi töötajatel läheb ka süda pahaks ja nad vajavad psühholoogilist nõustamist. Raamatu esimeses pooles on Houellebecq siiski see kirjanik, kellelt peategelane, kunstnik Jed (mitte Jim, nagu liberaal Meikar mäletab) tellib oma näituse brošüürile tekstid ja kes mõnevõrra kiindub Houellebecqi, maalides temast pildi oma ühe seeria lõpetamiseks ja kinkides selle talle (ja hiljem peab tagasi võtma, kui H sureb).

Lisaks pakkus see raamat tegelikult tõesti huvitavaid kunstiideid. Ju on autor ise sisemiselt kunstnik, vaja lihtsalt tehnilist teostust ideedele. Pealkiri “Kaart ja territoorium” oleks justkui kohane raamatu esimeses pooles kirjeldatud kunstiprojektile – Jed pildistab kaarte ja maastikke, lisades, et kaardid on huvitavamad kui maastikud (no tegelikult küll, kui mõelda veebikaartide võimalusele näidata kas aerofotot või kaardivaadet – mind paelub muidugi võimalus kaarte üha suurendada ja tuttavaid kohti aerofotolt näha, aga kunstilises mõttes on üldine ülaltvaade kaartidel ehk tõesti põnevam). Eks see raamat siis ongi üldistatud nende territooriumide ja kaartide teemale (kuigi mulle tundub, et pealkiri on välja mõeldud hiljem ja see seob sobivalt kõik ühtseks tervikuks kokku). Iga inimese isiklik ruum, tegelikkus, ja see, mis paistab.

Samas on kunstiprojektide kirjeldusi rohkemgi. Mulle meeldis viimane idee – filmida oma kunagiste tuttavate fotosid. Samas fotosid, mis on näiteks riputatud õue vihma kätte ja aja jooksul tuhmuvad ja hääbuvad, seega fotode kuhtumist. Või eelviimane kirjeldus tehnikaskeemide filmimisest suurel skaalal – näevad välja kui maastikud.

Nojah, sellegipoolest ei puudutanud see raamat mind. Võitlusvälja laienemise lugesin ma peale Elementaarosakesi läbi (kuna olin kunagi alustanud ja muidu pooleli jätnud). Elementaarosakesed justkui istus mulle rohkem. Soovitan lugeda teiste kokkuvõtteid ja mõtteid:

  • Ott Puumeister Sirbis
  • Triinu Tamm Loomingus
  • Heiki Raudla Maalehes (temalt ka väga tabav tsitaat: Kindalsti [sic!] ta solvab paljusid, aga mitte tabusid murdes, vaid alalhoidlikkust ja traditsioone, aga ka armastust taga igatsedes. Seega ründab ta ühiskonnas valitsevat uut konsensust, mis sallib abielude purunemist, egoistlikku individualismi ja traditsiooniliste soorollide kadumist. Tema raamatud kritiseerivad räigelt ja sõnaosavalt ajastu vaimu, mis näitab, et see, mis oli “lammutamist väärt” 1960ndatel, on saanud nüüd uueks lammutajaks, “pahaks poisiks”.)
  • Palamuse raamatukogu
  • Minuga suht samal arvamusel blogija
  • Peeter Helme intervjuu tõlkijaga (I. Koff) Ekspressis
  • Südamelähedaselt/Yksainus arvab mingil määral samuti nagu mina – lugedes ei avalda siiski erilist muljet, tagantjärele paar asja siiski meeldib. Talle kokkuvõtteks siiski meeldis.
  • Järjejutuna
  • Raamatukatkend EPLis
This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

32. Michel Houellebecq “Kaart ja territoorium” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: Michel Houellebecq “ Kaart ja territoorium” | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s