33. Khaled Hosseini “Ja mägedelt kajas vastu”

HosseiniRaamatukokku sattudes lebas see raamat lihtsalt laual (olemas ka e-raamatuna), oli just toodud ja registreeritud, isegi järjekorda ei olnud veel. Ma olen Hosseini eelmiseid raamatuid veidi peljanud, kuigi kõik kiidavad. Lohejooksja puhul jäin juba alguses ühe lapsevägistamise juures pidama. See lugu aga ei tõotanud väga vägivaldseid stseene, laenutasin ja lugesin. Ja olen rahul.

Eriti võimas, küll väga kurb, aga samas ääretult soe on raamatu algus – Abdullah ja Pari, õde-venda, lahutatakse teineteisest. Samas on see viis, kuidas nende kiindumust kirjeldatakse, niivõrd hingematvalt armas, et seetõttu juba loedki edasi. Edasi selgub, et raamat koosneb lugudest, kus peategelasteks on erinevad tegelased – kõik on mingitpidi kuskilt seotud, aga sellegipoolest jutustatakse edasi teisi lugusid, teisi aegu, teisi kohti, mitte enam Abe ja Pari oma. (Kuigi selleni jõutakse taas lõpus).

Kõik saab alguse Afganistanis 1954. aasta paiku. Edasi jutustatakse Pari ja Abe kasuema lugu. Hiljem Nabi, Pari, Adel’i lood, teiste lugusid väljaspool Afganistani, mis keerlevad sellegipoolest Afganistani või nende perede ümber. Samas ei jutustata Afganistanist või selle ajaloost, see on taustaks, vaid inimestest. Kõige rohkem ehk aga inimesevahelistest sidemetest, sugulussidemetest, juurtest ja mõnevõrra nende otsimisest. Alatooniks aga siiski armastus sugulaste vastu.

Kaarel Kressa EPLis.

This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s