42. Marcelo Birmajer “Abielumeeste lood”

Kunagi raamatupoes üles kirjutatud pealkiri, nüüd raamatukogust järjekorrast saadud. Ei pidanud pettuma. Kuigi ma hakkan juba lühijuttudega harjuma ja enam ei tundu need nii ehmatavad või huvitavad, kui nt 10 aastat tagasi (kui ma veel suht põhimõtteliselt ei julgenud lühijuttudest koosnevaid raamatuid lugeda). Siin on jälle erinevaid vaatenurki, erinevaid kummalisi seiku, tegemist Argentiinaga, jutustajad on mehed (abielumehed, vist eranditult?), väga sageli on jutuks juudid, Argentiina juudid (kuigi see pole enamasti üldse oluline). Võib-olla oleks siinkohal lausa mõistlik tsiteerida raamatututvustust:

Need jutud armastusest ja abielust, isadusest ja surmast, seksist ja kirest, truudusetusest ja hirmust üksinduse ees on saanud alguse autori veendumusest, et kirjanduse eesmärgiks pole anda vastuseid, vaid ilustada või inetuks teha küsimusi, ning just seepärast peabki kirjanik lugu jutustama. Rannad, peod, hotellid, lennukid, taksod, baarid ja pangaautomaadid on tegevuspaigad teoses, mis on justkui süvaanalüüs ajast, milles elame.

Lugedes nüüd sisukorrast pealkirju, pole ma kindel, kas kõiki lugusid juba praegu enam mäletan (võib ka juhtuda, et lugesin järjest lugusid, panemata tähele, mis nende pealkirjad on) :). Eks see raamat nüüd vaikselt unustuse hõlma mul vajub.

Ka Martinsoni raamatublogis Postimehes kirjutatakse sellest raamatust, mh tuuakse välja üks novell, mis mulgi meeles. Ainus küsimus on, et kas Jaan Martinsoni blogis ei kirjutagi ainult tema ise või ma olen lihtsalt pilves ega suuda mõista, kes on Salme Lehmake, kellele arvustuse lõpus viidatud :).