45. P.I.Filimonov “Thalassa! Thalassa!”

ThalassaNägin poes Filimonovi uut novellikogu ja seal peal oli kirjas (vist?), et sel aastal on samalt autorilt ka romaan ilmunud. Tõttasin kohe raamatukokku seda tellima (muide, olemas ka e-versioon, võib-olla peakski soovitama – siis on alati olemas kuskil). Reaktsioon oli umbes selline, et algul oli puhas nauding, siis hakkas (ka asjaolude tõttu) venima ja kuidagi vajus ära. Mingis mõttes: algas justkui vene kirjandus, sellist lahedat vene absurdi või huumorit oli; lõppes aga eesti kirjandusena. Kokkuvõtteks siis kenasti eestivene :).

Oma loomult, tundub, langeb ka see raamat samasse kategooriasse mõne aasta jooksul loetutest – mingi usu või ajupesu füsionoomia. (Mardika umb, Rekonstruktsioon, Helleri hind, Thalassa). Kõik eesti kirjanduse esindajad. Esimesed kaks mulle kuigivõrd muljet ei jätnud, teised kaks on arvestatavamad. (Kusjuures ERR uudisteportaalis nimetab Maarja Kangro ainult Rein Rauda – ootuspäraselt – ja püüab neid võrrelda, minu arust ebaõnnestunult.)

Siinse raamatu liinid jooksevad erinevaid radu, aga jõuavad ikka ühte kohta – Veekandjate sektini, veefilosoofiani. Päris alguses on see veefilosoofia isegi sümpaatne. Kõik on voolamises, vool on tugev, viib takistused teelt, laske elul voolata, küll endale sängi leiab vms. Üks pisike näide sellest nn. vene huumorist (selline ladna ja mõnus, tõstab tuju, tuleb spontaanselt) ja vee-temaatikast.

“[—] Mis on maailmas kõige tugevam?”

“Elevant?” reageeris Arkadi tuima lootusega. Kui sellel tüübil oli vaja mõistatamismängu mängida, siis mängime, peaasi, et siit kiiresti minema saaks.

“Ise oled elevant. Mõtle veel.”

“Ma ei tea.”

“No küll jaurab. Oletusi on mingisuguseid?”

“Aurumasin?” oletas Arkadi ettevaatlikult, kaotades juba igasuguse kontrolli nii olukorra kui iseenda üle.

“Mida pekki,” kontsateeris vestluskaaslane täiesti emotsioonitult. “Kus nendel inimestel küll ajud on? Jäta meelde, kõige tugevam asi maailmas on vesi.” (tõlk. Ingrid Velbaum-Staub, lk. 262).

Romaani ülesehitus on ka huvitav, või noh, teistmoodi. Krüptiline, ootab tõlgendajaid. Kuigi ma arvan, et samamoodi väikese salapärase itsitamisega kirjaniku poolt – eks näis, mis te välja mõtlete 🙂 Peatükid on nimetatud kunstnike järgi – v.a. viimane (vist?), kes on nähtavasti mõni temale tuttav inimene, kes teeb kunsti. Või jumal teab. Siis lõpeb iga peatükk alapeatükiga, mis räägib mingist täiesti muust teemast, alati on viidatud allikale (sic!).

Raamatu sisukord on siis selline (tõin lingid ka välja :)):

I osa – Eelmaik

II osa – Sõnum

III osa – Lahtiütlemine

Kokkuvõttes – mulle täitsa meeldis, kuigi pigem esimene ots, mitte teine pool. Vbolla tuli just siis asja tuum ja mõte välja… kes teab.

Teised kirjutavad:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s