Nägin poes Filimonovi uut novellikogu ja seal peal oli kirjas (vist?), et sel aastal on samalt autorilt ka romaan ilmunud. Tõttasin kohe raamatukokku seda tellima (muide, olemas ka e-versioon, võib-olla peakski soovitama – siis on alati olemas kuskil). Reaktsioon oli umbes selline, et algul oli puhas nauding, siis hakkas (ka asjaolude tõttu) venima ja kuidagi vajus ära. Mingis mõttes: algas justkui vene kirjandus, sellist lahedat vene absurdi või huumorit oli; lõppes aga eesti kirjandusena. Kokkuvõtteks siis kenasti eestivene :).
Oma loomult, tundub, langeb ka see raamat samasse kategooriasse mõne aasta jooksul loetutest – mingi usu või ajupesu füsionoomia. (Mardika umb, Rekonstruktsioon, Helleri hind, Thalassa). Kõik eesti kirjanduse esindajad. Esimesed kaks mulle kuigivõrd muljet ei jätnud, teised kaks on arvestatavamad. (Kusjuures ERR uudisteportaalis nimetab Maarja Kangro ainult Rein Rauda – ootuspäraselt – ja püüab neid võrrelda, minu arust ebaõnnestunult.)
Siinse raamatu liinid jooksevad erinevaid radu, aga jõuavad ikka ühte kohta – Veekandjate sektini, veefilosoofiani. Päris alguses on see veefilosoofia isegi sümpaatne. Kõik on voolamises, vool on tugev, viib takistused teelt, laske elul voolata, küll endale sängi leiab vms. Üks pisike näide sellest nn. vene huumorist (selline ladna ja mõnus, tõstab tuju, tuleb spontaanselt) ja vee-temaatikast.
“[—] Mis on maailmas kõige tugevam?”
“Elevant?” reageeris Arkadi tuima lootusega. Kui sellel tüübil oli vaja mõistatamismängu mängida, siis mängime, peaasi, et siit kiiresti minema saaks.
“Ise oled elevant. Mõtle veel.”
“Ma ei tea.”
“No küll jaurab. Oletusi on mingisuguseid?”
“Aurumasin?” oletas Arkadi ettevaatlikult, kaotades juba igasuguse kontrolli nii olukorra kui iseenda üle.
“Mida pekki,” kontsateeris vestluskaaslane täiesti emotsioonitult. “Kus nendel inimestel küll ajud on? Jäta meelde, kõige tugevam asi maailmas on vesi.” (tõlk. Ingrid Velbaum-Staub, lk. 262).
Romaani ülesehitus on ka huvitav, või noh, teistmoodi. Krüptiline, ootab tõlgendajaid. Kuigi ma arvan, et samamoodi väikese salapärase itsitamisega kirjaniku poolt – eks näis, mis te välja mõtlete 🙂 Peatükid on nimetatud kunstnike järgi – v.a. viimane (vist?), kes on nähtavasti mõni temale tuttav inimene, kes teeb kunsti. Või jumal teab. Siis lõpeb iga peatükk alapeatükiga, mis räägib mingist täiesti muust teemast, alati on viidatud allikale (sic!).
Raamatu sisukord on siis selline (tõin lingid ka välja :)):
I osa – Eelmaik
- 1. ptk Joan Miró (7 alapeatükki, 7. alapeatükk Etšmiadzini klooster. Allikas: venekeelne wikipedia).
- 2 ptk. Piet Mondrian (7. alapeatükis sedapuhku jalgpalliuudiseid Allikas: kihlveokontori Sportingbet spordikeskus 2010 ja maailma ajalugu).
- 3. ptk. Maurits Cornelis Escher (7. alapeatükis Trükitud raamatute alfabeetiline nimestik. Allikas: Haruldaste elektrooniliste raamatute alfabeetiline kataloog http://www.samsys.narod.ru/Rus_ver/info/alph_cat.htm).
II osa – Sõnum
- 4. ptk. Mark Rothko (5. alapeatükk Bakuu metrooliinide skeem)
- 5. ptk. Egon Schiele (5. alapeatükk Fetišismi liigid + Ümberriietumisega seostuvad seksuaalhälbed)
- 6. ptk. Giorgio de Chirico (6. alapeatükk “Kokteil ‘trahvitud Mendor'”, allikas: http://www.absintheclub.ru/cgi-bin/coctails/coctails.pl?page=1)
III osa – Lahtiütlemine
- 7. ptk. Odd Nerdrum (5. alapeatükk Harry Houdini surmast, allikas: http://www.triz-chance.ru/focuses.html).
- 8. ptk. René Magritte (5. alapeatükk piibu suitsetamisest, allikas: http://superstyle.ru/09jul2007/tobacco_pipe)
- 9. ptk. Oleg Mitassov (8. alapeatükk – voolavad veed ehk jõgede loetelu alfabeetilises järjestuses. Allikas: allikas).
Kokkuvõttes – mulle täitsa meeldis, kuigi pigem esimene ots, mitte teine pool. Vbolla tuli just siis asja tuum ja mõte välja… kes teab.
Teised kirjutavad:
SEHKENDAMINE 