47. Rein Raud “Vanem, paksem, tigedam”

raudMa ei teadnudki, et selline raamat on ilmunud. Kui teada sain, sain ka kohe kingiks ja lugesin läbi. Pean tunnistama, et arvamus Rein Rauast jälle paranes mõnevõrra – viimastel aastatel on järjest langenud muidu. Äkki ongi lühivorm tema jaoks? Iseenesest on ka sedasorti lugusid maailmakirjanduses palju, aga tore on, et selles kogus on tegevuspaigaks enamasti Eesti. Sümpaatne. Mulle sedasorti poolmaagiline realism või väikese trikiga asjad meeldivad.

Ega oskagi kokkuvõtvalt muud rääkida. Ükshaaval ei hakka lugusid ka tutvustama, aga näiteks tore oli juba see, et mõned lood olid seotud teemaga “Paksem” või pigem vastupidi – dieedist ja toitumisest. Kasvõi esimene lugu – “Kui ma veel paks olin”🙂 Väga sümpaatne on ju mõelda, et lugedes tarku ja toredaid raamatuid, kuulates huvitavaid loenguid jms, saavad sellest kõigest osa ka need toidud – kalad, krevetid, notsud ja porgandid, kes parajasti su kõhus kulglat läbivad🙂. Või kui (jutus “On aeg”) noor seksikas naisarst selgitab minategelasele meditsiiniliste analüüside tulemusi ja seda, mida nüüd süüa tohiks. Kokkuvõtlikult – kaalikat ja viina?😉

Siis oli toredaid igavikulisi teemasid või kokkupuuteid teispoolsusega. Näiteks kogemata laip.ee saidile sattudes selgub, et surmakuulutusi saab (põhimõtteliselt) laikida mistõttu mälestus püsib kauem – st. hoitakse üleval kauem. Midagi toonela.ee jaoks🙂

“Või jutustus tavalisest inimesest” ja “Kiirus” – stiilis ‘nii need elus lähevad’.

Kena jõulukink igatahes, tore öökapiraamat ka. Ahto Mullaga olen ka enamjaolt ühte meelt olnud, seda lõbusam tundub seekordne arvustus KesKusis (detsember 2013):

Rein Raud on see hägusa pilguga šampaniasotsialist [sic!], kes, punane kalamari alatasa habemes, peab loenguid vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, üritab vaese inimese nägu teha, endal persetaskud rublasid täis ning palub samas lasteaialastel endale – kui vähegi võimalik – kusagil lokaalis välja teha. Võltsolek on selle mehe kõik rakud nii pekki keeranud, et ta ei saa juba ise ammu aru oma ekspluataatorlikust iseloomust ja 168-kilosest silmakirjalikkusest, mis punnitab välja selli igast august, isegi sülg on seda täis. Kirjandus on Raual reeglina kenitlev, mittemidagiütlev ja asjatult pekine – nagu ta elugi. Nii ei suutnud Muld seda raamatut ära imestada: kuidas kirjutas Rein korraliku teose, kus ei möliseta ja targutata ja ei õpetata endast palju vaesemaid, kui lahe on vaene olla ja millised munnid on kapitalistid. Peale mida pistab autor alati suhu kilose maailma kõige kallima koogitüki. Ei. See on täitsa korralik raamat, ilmselt on Raual kas šampa otsa saanud või tõmbas ta endale kaaviari silma. Teisiti on toimunut raske seletada.

Ma olen nõus, et raamat on hästi välja kukkunud🙂 . Ka need olid head, mis olid varem kirjutatud, kui ta veel nii tähtis ja rikas ei olnud🙂 .

ERR

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s