4. Katri Raik. “Minu Narva. Kahe maailma vahel.”

minu-narvaMul hetkel “väärtkirjanduse” üks raamat kuidagi ei lähe ja võtsin vahepeale lugemiseks Minu Narva. (Võib ka e-raamatuna). Ei pea kahetsema. Kusjuures – Minu…-sarja raamatute kvaliteet on ju kõikuv ja ma olen mitmed neist isegi pooleli jätnud. Need kaks viimast loetut on mõlemad toredad, Katri Raigi Narva-raamat eriti. Peale selle, et seal kõneleb tõesti “varjaag” ehk see, kes on Narva sisse rännanud ega pole seal sündinud-üles kasvanud, on tegemist siiski inimesega, kes on sinna sisse elanud ja keda me kõik justkui Narvaga seostamegi.

Tegelikult on see kõik väga imeline, mida ta seal korda on saatnud – ega kui juhus poleks teda, tugevat inimest, sinna viinud, ei oleks seal nähtavasti praegu seda, mis on – no kasvõi sellist eestlaste tuumikut, kes tegutseb. Või võtkem kasvõi see imeline kolledžihoone, mis on nõudnud väga palju tema, tugeva inimese närve – ta liigub sellest üle kiirelt, ta ei tee kedagi kuskil maha, aga eks on aru saada, millised tunded võiksid tekkida, kui selle suure töö, vaeva, kombineerimise ja asjaajamise peale on võimalik võita… Eesti Muinsuskaitse Seltsilt Karuteene medal Narva vanalinna hävitamise eest (lk. 226). Vastukaaluks tunnistanud riiklik muinsuskaitseamet hoonet 2013. aastal kui “head näidet ajaloolise ja uue hoone ühildamisest” (pärandit väärtustav uusehitis).

Katri Raik kirjutab elust Narvas armastuse ja huumoriga. Tõesti ainult ühel korral läheb väga konkreetseks olukirjelduseks – nimelt kokkupuuted haiglaga. Käemurdmise lugu jutustab lausa kaks korda. Muidu on juttu sellest, kuidas eestlased Narvas käivad, kuidas külalised välismaalt Narvas käivad. Kuidas narvakad elavad, millisena tundub neile riik – nii Eesti kui Venemaa. Nende traditsioonidest ja kommetest. Nende soojusest – vanahärra, kes enne oma naise õueminekut talvel puistab proua teele trepi peale soola. Kuidas taksojuhile võib öelda koju või tööle. Lisaks ajaloost ja selle erinevate mõistmise võimalustest.

Kokkuvõtteks – kerge, kiire ja armas lugemine.

Intervjuus Postimehele (Naine24) ütleb ta näiteks (armas intervjuu muide, puudutab palju teemasid ja juhtumisi, mis ka raamatus kirjas):

Kõige keerulisem on luua hea meeskond, ja ainus viis seda luua on anda ise eeskuju, kuid saavutused tulevad vaid tänu teistele inimestele. Tuleb käituda nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse, ja võtta inimesi sellistena, nagu nad on. Eriline õnn on aga, kui anda inimestele teha seda, mida nad teha tahavad, või teha see meeldivaks. Ja ise tuleb osata teha kõiki töid, vahel tõestada raamatupidajale, et kui sina ei arvuta, siis teen seda mina.

Enda katariinasuurelikku juhtimisstiili osas on tal hea enesekriitiline ja irooniline pilt – ja tore, et on!

Teised kirjutavad:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s