“Mig äger ingen
ej ens jag själv
Jag är min egen
Hur är det möjligt?
Endast därför
att du är jag”
Gunnar Ekelöf
Ühes arvustuses tsiteeritakse Eva Marcusdotteri sõnu, et igaüks, kes seda raamatut on lugenud, võib öelda, millise koha peal ta esimest korda nutma hakkas (Monica Sundberg: “…inte ens jag själv“, Värmlands Folkblad 3/3-2008). Paljud kinnitavad, et see on raamat armastusest isa vastu, isa ja tütre suhtest – jah, seda põhiliselt. Mõnes mõttes on see hoopis lugu sotsialistlikust ja kommunistlikust Rootsist, töölisklassist ja nende ideaalidest. Lisaks on see lapsepõlvekirjeldus (kirjanik on sündinud 1968). Siis on see veel raamat alkoholiprobleemidega üksikisast.
Raamat algab üsna tavapäraselt, algul võtab hoogu, et asju kirjeldada. Alguse saab kõik sellest, kui ema ühel päeval pere juurest lahkub, jättes tütre mehele. “Kõige kallima, mis mul oli, et mitte võtta kõike tema elust.” Pool raamatust lähebki lapsepõlvekirjeldusele, kõige rohkem just lasteaiaskäimise aeg, edasi ka veel algkool. Teismeliseiga langeb kokku isa üha süveneva alkoholismiperioodiga, 14-aastaselt kolib tüdruk lõplikult ema juurde ära. Pool raamatut on läbi.
Loo juurde kuulub ka päris palju sugulasi, nõbusid, onusid-tädisid nii ema kui isa poolt, alati ei jäägi kõik meelde. Vanaemad-vanaisad. Ema võitleva kommunistliku hoiakuga pere. Isapoolsed vanavanemad, kes on lihtsamad inimesed, nende juures käivad isa-tütar alatihti söömas, kuna isal on kogu aeg näpud põhjas.
Esmalt lugema hakates tunduski, et suht tavapärane sotsrealism, sedasorti, mis mulle väga ei meeldi. Aga mida edasi – eriti just lõpu poole – seda soojemaks läks tunne. Hästi palju oli ju ajastu detaile, esemeid (kindlasti kõnetavad rootslasi rohkem). Armsasti oli ka edasi antud töölisklassi esindava isa põlgus igasuguse “kõrgklassi snoobluse” üle. Näiteks tema suhtumine rahasse – olukorras, kus alati läks suur osa alkoholile ja näpud olid seetõttu alailma põhjas. Tütrel keelas oma palganumbrist teistele rääkida, sest tegelikult ei olnudki see nii väike, kui oleks võinud arvata:
Han tyckte det var oändligt långt mellan löneutbetalningarna och oförmågan att hålla i pengarna förväxlade han med fattigdom. Han var arbetare och arbetare var per definition fattiga, han såg på sin egen situation så som den skildrades av Jack London och Ivar Lo. Fattigdom, sa han, är ett brott som straffas med livstids arbete. (lk. 71-72).
Tema arvates oli palgapäevade vahel ilmatu pikk aeg ja oma võimetuse raha hoida ajas ta segi vaesusega. Ta oli tööline ja töölised on juba definitsiooni järgi vaesed. Ta nägi oma olukorda sellisena, nagu kirjeldavad Jack London ja Ivar Lo. Vaesus, ütles ta, on kuritegu, mille eest karistatakse eluaegse tööga.
Kord käisid nad öö varjus isegi vanaema-vanaisa aias õunaraksus – mis sest, et kumbki neist neid õunu ei söönud. Lihtsalt isa oli pahane, et vanaisa raha ei laenanud (lk. 76-77). Mulle tegi veidi nalja näiteks see, kuidas nad suutsid endise äiaga Ingmar Bergmanist rääkides ühise keele leida:
De hade dock inga problem med att mötas i en diskussion om Ingmar Bergman. Filma en klockjävel som tickar eller låta en karljävel få ångest när han ser naken madam, sa pappa, hur fan kan det kallas storverk och världsklass? Det är klart folk går till biograferna – vem fan vill inte se pattarna på Harriet Andersson? Morfar sa att Bergman var en borgerlig kverulant, orädd för avföring men feg för politik. Visst, sa pappa, skit, det förstår sig mästerregissören på. Och pattar. (lk. 85)
Nende jaoks ei olnud aga probleem leida ühine keel Ingmari Bergmanist rääkides. Filmida mingit pagana tiksuvat kella või mingit mehenässakat, kui see paljast naist nähes masendusse langeb – mismoodi, põrgu päralt, saab sellist asja pidada suurteoseks või maailmaklassiks? Loomulikult läheb rahvas kinno – kes, pagana pihta ei tahaks Harriet Anderssoni tisse näha? Vanaisa ütles, et Bergman on kodanlik sahkerdaja, kes ei pelga sitta, aga on poliitiline argpüks. On jah, ütles isa, sitt – sellest saab meisterrežissöör aru. Ja tissidest.
Naised jagunesid isa arvates järgmiselt:
Shyman var verkligen en för jävla bra kärring, fast varför envisas hon med det där kvinnotjafset? Det blir liksom för mycket. Kan ingen säga till’na att hon fastnat i vinkelvolten?
Englit pappa fanns det tre sorters kvinnor – […]. Det fanns kärringar, jävla kärringar och jävla bra kärringar. (lk. 252)
Shyman oli tõesti pagana kõva mutt, kuigi miks ta küll selle naistemulaga nii kangekaelne on? Nagu paljuks läheb. Kas keegi ei võiks talle öelda, et ta on seelikuvolti takerdunud?
Isa jaoks oli olemas kolme sorti naisi – […]. Olid mutid, pagana mutid ja pagana kõvad mutid.
Selle romaani kujul on siin ka tegemist apoloogiaga tööstustöölistele, keda, nagu tütar Åsa isale oma doktorantuuripäevil selgitab, Rootsis enam eraldi ühiskonnaklassina ei esine. (Mitte niisama ei saanud ta selle romaani eest Ivar Lo-auhinda ja ABFi kirjandusauhinda). Isale, kes on kogu oma tööelu mingi teraseahju ees tuhandekraadiste kuumuste kõrval füüsilist tööd teinud ja 1992ndal töötuks jäänud. Kogu Västeråsi linn, mida iseloomustas ligi sada aastat tööstus ja vabrikud, on äkki muutunud.
Snart skulle ingen veta att tegelhusen en gång varit verkstäder och fabriker. Det var länge sedan Aseaströmmen drog genom centrum och markerade dygnet.
Pappa sa att det kändes som om stan drabbats av skelettcancer. Västerås som för inte så länge sedan kunde liknas vid ett förvuxet brukssamhälle, fövandlades till ett tjänstemannasamhälle där han alltmer kände sig som en främling.
[—]
Bengt-Göran Broström, ASEA-strömmen
Värst av allt, sa han, var att huset på Funkisgatan rivits för att ge plats åt en byggnad som såg ut som ett spanskt lägenhetshotell. Han saknade den säregna kåken, människorna, maten de lagat och striderna de utkämpat. (lk. 231)
Varsti ei tea enam keegi, et need telliskivihooned olid kord töökojad ja vabrikud. See oli ammu, kui Asea töölisvoog läbi linna sõitis ja ööpäevas kindlaid aegu märkis.
Isa sõnul tundus, nagu oleks linna tabanud luustikukasvaja. Västerås, mis mitte veel nii kaua aega tagasi meenutas umbekasvanud tööstusmaastikku, muutus ametnikekülaks, kus ta end üha enam võõrana tundis.
[—]
Tema sõnul oli kõige hullem see, et Funkisgatani maja lammutati, et teha ruumi hoonele, mis näeb välja nagu mõni Hispaania korterhotell. Ta tundis puudust sellest omapärasest majast, inimestest, toidust, mida need inimesed valmistasid ja võitlustest, mida pidasid ja mida välja võitlesid.
Kui isa töötuks jäi, ei joonud ta enam nii hirmsasti, nagu ma aru sain. Ema oli tolleks hetkeks juba Töövahendusameti piirkondlikuks juhatajaks saanud, kui isa käis töötukassas oma konsultandi juures:
Han förstod att bristen på jobb inte var hennes fel men kunde inte begripa varför han bjöds en kurs i italienska. Han sa att en arbetsförmedlare läst en dikt istället för att prata jobb. (lk. 233)
Ta sai aru, et ema ei olnud tööpuuduses süüdi, ent ei suutnud mõista, miks talle pakuti itaalia keele kursust. Ta ütles, et töötukassa konsultant oli talle luuletuse lugenud, selmet tööst rääkida.
Kokkuvõtteks peab ütlema, et see raamat on tütardest ja isadest, see läheb hinge. “Min uppväxt var ett enda långt samtal med pappa, säger Åsa Linderborg. Jag fick fråga om allt och fick alltid svar.” Hiljaaegu tehti selle raamatu põhjal ka film (kõige vaadatum film Rootsis 2013. aasta novembris), mis kirjanikule üldse ei meeldinud – seal on tema palvel vähemalt peategelaste nimed ära muudetud, kuna ta ei tundnud tegelastes kedagi oma elust ära. Teda ärritas, et töölisi ja vasakpoolseid on kujutatud idiootidena, kõrgklassi vaatenurgast.
NB. Ka film on olemas veebis, seegi on hea. Kuigi ta on veidi erinev – mis on ka mõistetav, kuna filmis peab mingid liinid esile tooma. Samas kohe peale raamatulugemist seda vaadates ei hakanud miski vastu – paari kohta ei olnud küll olemas, mõned olid kokku sulatatud, enamust oli pidanud kokku tõmbama ja ainult osaliselt puudutama. Aga see oli ikka väga ilus, nii et lõpuks pisarad voolasid.
PS. Lõpetuseks pilt raamatu tiitellehelt, imearmsa pühendusega…. 🙂
SEHKENDAMINE 