7. Märta Tikkanen “Män kan inte våldtas” (1975)

mankanintevaldtasEhk tõlkes: Mehi ei vägistata. (“Mehi ei saa/tohi/või vägistada”). Sattusin üsna juhuslikult lugema raamatut, mis oli mul endal riiulis. Kuivõrd tekkis mõte see siiski ära kinkida, otsustasin enne läbi lugeda (miks see alati peab nii olema – olemasolevate raamatute lugemiseks on aega maa ja ilm, ainult raamatukoguraamatutega, millel järjekord taga, on kiire….).

Haaras tegelikult kohe kaasa, mulle see raamat meeldis. Ma ei ole midagi muud Märta Tikkanenilt lugenud, kuigi kord nooruses tegin katset Punamütsikesega – äkki oli liiga vara, 18 aastat tagasi?

See raamat sobib imehästi sellesse aega, kus ta ilmus – 1975. Siin on stiilipuhtalt, kompositsioonipuhtalt, igatpidi kaasakiskuvalt, valusalt ja paratamatult feminismiteemal. Ja vägivallateemal. Sisu on selline: naine, kelle pojad on suvevaheajal mõneks nädalaks isa juures, otsustab oma sünnipäeva eelõhtul välja sööma minna, edasi korra ühest tantsukohast läbi, et kohv ja kook võtta (midagi sellist), seal hakkab ühe meesterahvaga tantsima, lähevad selle mehe juurde koju, aga naine ei taha midagi enamat, mees aga sunnib teda, sidudes ta kinni. Õnneks (nagu ma aru sain) ei lähe asi päris lõpuni, kuna mees vajub veidi napsusena ära. Samas ei anna naine seda meest ka üles – milline häbi see oleks. Kuidas suhtutakse nendesse, kes sellise avaldusega tulevad… eh, ise läksid kaasa, ise olid napsu võtnud, nojah, mees on su maha jätnud, vana hobu tahab ka … jms.

Kuniks mõtleb välja plaani – ta kavatseb sellele mehele samamoodi tagasi teha, sundida teda seksile, n.ö. vägistada ta, samas mõnitades ja vägivallaga. Selle mõtteni jõudmiseks läheb muidugi veidi aega. Igasuguste juttude vahele põimitakse meenutusi olnust – oma mehest, peresõbrast-armukesest, ühest mehest, kellesse armus, aga kellega midagi ei kestnud…. Naise dilemmadest (lisaks oli aasta 1975, kui raamat välja tuli – samas ei ole paljudes punktides midagi muutunud).

On ajastu, mil naiste töölkäimist laste kõrvalt peeti siiski imelikuks. Lisaks on tal juhtunud aferistist suhteliselt neljakandiline mees – inimene, kes ennast igal pool valedega ette nihverdab ja inimeste headusesse enda ümber ei usu. Leiab, et naine elab tema armust jne. Näiteks kirjeldab ta pingeolukordi kodus – kui pinge on õhus, tõeline põhjus istub kõigil kuskil sügaval sees, kuniks keegi lastest midagi teeb ja asi plahvatab:

Tova släppte loss sin irritation i luften när hon var besviken eller sårad på Jon Randers. Hon visste att nån av pojkarna skulle fånga opp den, ställa till med nånting, utlösa ovädret som behövdes så att Jon kunde ingripa och skipa hårdhänt rättvisa och dänga till eller vråla eller lugga. Då först kom Tova in i bilden. Då fanns hon tillhands med sin milda röst och tröstade den som fått sej kring öronen, Jon Randers såg hon inte, han som höjde rösten, han som daskade till småbarn, han som var obehärskad, obildad och kolerisk, Tova suckade och hon var mycket lättad över att de andra tre hade tagit hand om våldet åt henne så hon slapp ha med det att göra. (lk 87)

Tova lasi oma ärrituse lendu, kui oli Jon Randersis pettunud või haavunud. Ta teadis, et emb-kumb poistest sellest kinni hakkab, millegagi hakkama saab, vallandab tormi, mida on vaja, et Jon saaks sekkuda ja karmikäeliselt õigust mõista, kellelegi virutada või häält tõsta või tutistada. Alles siis astus areenile Tova. Siis oli ta oma leebe häälega käepärast võtta, trööstis seda, kes mööda kõrvu saanud. Jon Randersit ta ei näinud, teda, kes häält oli tõstnud, kes väikeseid lapsi nüpeldas, teda, kes ei valitsenud ennast, oli harimatu ja koleeriline, Tova ohkas ja tundis tõelist kergendust, et ülejäänud kolm võtsid vägivalla enda kanda, nii et ta ise sellega rindapistmisest pääses.

Või võimatusest saavutada mingit kontakti, mõistmist, osalemist:

När hon pratar om sitt jobb, gäspar han.

När hon berättar vad hon drömmer, och hon drömmer varje natt, de mest fantastiska drömmar drömmer hon så hon inte alls vill vakna ibland och så hon försöker få fatt på tråden nästa natt för att fortsätta, när hon berättar vad hon drömt blir han irriterad, jaja, säger han, drömmar är alltid idiotiska, vad har vi för mat idag. (lk 131)

Kui naine oma tööst räägib, haigutab mees.

Kui naine räägib oma unenägudest, ja neid näeb ta igal ööl, kõige fantastilisemaid unenägusid näeb ta, nii et mõnikord ei suuda ta isegi ärgata ja püüab niidiotsast kinni saada, et järgmisel ööl jätkata; kui ta jutustab oma unenägudest, ärritub mees, jajah, ütleb ta, unenäod on alati idiootsed, mis täna söögiks on.

Muuhulgas käsitleb ta teemat rasedusest ja steriliseerimisest. Kuidas naine, kes on otsustanud enam mitte lapsi saada ja laseb end steriliseerida, kaotab väärtuse naisena – oma armukese silmis!!! Või absurdne olukord, kui ta selle mehe ära vägistab, aga keegi ei tule väljakutse peale välja. Kui siis helistab “vägistatakse, vägistatakse!”, tullakse kohe, aga naerdakse siiski välja, kui nähakse, et hoopis mees on voodi külge kinni seotud. Mees aga sellekohast kaebust ei esita – hoopis naist tahetakse hulluks tembeldada. Ja kuidas see kõik selja taha saab, jõuab koju ja poega ei ole – kuidas tema 16-aastane poeg nuttes koju tuleb… peale esimest… ebaõnnestunud vahekorda oma kõige kallima neiuga.

Män kan inte våldtas (1978) Filmografinr 1978/05donner 2Vaatamata sellele, et kirjutatud on see teos oma 40 aastat tagasi, oleks väärtkirjandusena väärt siiski tõlkimist. See on oma aja klassika. Sellest on ka 1978. aasta film Jörn Donnerilt.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s