8. Joel Haahtela “Kadumispunkt” (LR 2014/4-5)

HaahtelaÜle pika aja sain aega lugeda läbi mõni saabunud LR. (Peab tunnistama, et mitu pole vahepeal saabunudki, kuna püsimaksete süsteem on muutunud ja ma ei jaksa keskenduda ega uurida, kuidas need tagasi saaks toimima panna. Täna tuli järgmine LR – äkki mul on õnnestunud, ilma et mäletaksin?). Haahtela jäi mulle juba Liblikakogujaga meelde – oli selline poeetiline ja hõrk raamat kuidagi. Tegelikult tuleb tunnistada, et just see võlus ka käesoleva raamatu puhul.

Kirjanik teeb sedapuhku sellise triki – kirjutab justkui austusavalduse teisele soome kirjanikule (Raija Siekkinen), uurib tema kohta, käib tema jälgedes, kirjutab oma uurimisprotsessist romaani (jah, mitte dokumentaalse teose, vaid siiski ilukirjandusliku fiktsiooni) ja põimib minategelase ja teiste inimeste käekäiku sinna raamidesse, mistõttu võib märgata kirjutatava ja kirjutaja sulandumist. Raija Siekkist nimetab Haahtela üheks suurimaks stilistiks soome kirjanduses. Mis kõige toredam – kui ma seda nime raamat algupoole kohtasin, meenus, et olen ka ise midagi temalt lugenud. Üsna hiljaaegu, st alles 2007! (See teeb nüüd küll oma 7 aastat tagasi, aga võrreldes ülejäänud eluga on viimased 10 aastat siiski lühemad kui eelnenud). Toona pidasin isegi blogi juba, aga kahjuks ei leia enam ühtegi märget Siekkise See oli siin raamatust. Mäletan aga, et tegemist oli maamajaga saarel – ka selles raamats on saarest juttu. Mulle see raamat väga meeldis, kuigi – olgu tõesti ausalt öeldud – ma ei mäleta praegu sisuliselt enam midagi. (Ka Elu keskpunkt on eesti keeles ilmunud).

Raamjutustuses lendab ühel naisel tänaval tuulega vihmavari käest, minategelane/kirjanik saab selle kätte liiga hilja – auto on üle sõitnud. Sellegipoolest sõlmib ta tutvuse, saab teada, et prantslanna on tulnud Soome oma meest otsima, kuna leidis mehe kodust laualt Siekkise prantsuse keelde tõlgitud raamatu. Haahtela väidab ka järelsõnas, et Raija Siekkise (no ma peaks ehk siiski ütlema Siekknineni?) kohta oli kõikidel tuttavatel nii erinevad pildid, et tundus, et nad ei tundnudki sama inimest. Seega loob ta justkui enda versiooni, põimib sisse salajaseks ja lühikeseks jäänud oletatava armuloo Nice’is just vihmavarju kaotanud prantslanna endise mehega. Kõikide nende kooselude vaibumise ja purunemise taustal meenutab kirjanik ka oma suhte algust ja lõppu.

Seega täiesti läbi ja lõhki ilukirjanduslik teos, võiks jälle öelda metafiktsioon – aga oma austusavaldusena Raija Siekkinenile väga võluv.

Tsiteerides (vabandan, ma kleebin otse siia) prokrastineerimisblogijat:

“See LRgi tundus sirvides tiba liiga pehmolik kirjandus olevat. Ja eks ta paljuski oligi. Kuid mitte sugugi halb. Tekst tõmbas väga hästi kaasa, kuigi suurt midagi peale mõne juhuse ja tuulise ilma seal ei juhtunud. Meenutas väga Paul Austeri “New Yorgi triloogiat” – see mingi ebamäärasus, sattumuslikkus, mis paiskab elu segamini. Tõsi, päris sama meelikriipiv Haahtela pole kui Auster, ja veidi tekkis tunne, et kuigi see somm oskab suurepäraselt kirjutada, siis ei ole tal nagu väga head teemat, millest kirjutada. “Kadumispunkt” jäi minu jaoks ka kuidagi poolikuks, justkui oleks ainult mingeid juppe sellest tõlgitud. Ei olnud lõpuniminemise tungi sees. Sellest hoolimata tore lugemine.”

(Ma Austeriga vbolla ise ei võrdlekski, kuna too tundus siiski konstrueeritum – kirjandus kirjanduse pärast).

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s