11. Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”

jumalate-aritmeetikaTegin eelmisel nädalal jälle raamatute seas inventuuri – vaatasin raamatupoe kodulehelt, mida peaks lugema, mida võiks tellida, tegin raamatukogus pika tellimisnimekirja ja oma ehmatuseks sain 4 raamatut ka kohe kätte. Alustasin sellest, millel on järjekord – ehk siis Katrin Kalda uus romaan (välja antud ka e-raamatuna). Lisaks jälle Anti Saare heas tõlkes. Üldse on suhteliselt kummaline lugeda sellist läbinisti “eesti romaani”, mis on eesti keelde tõlgitud. Kas ikka on piisavalt huvilisi väljaspool Eestit? St temaatika on ju väga huvitav, aga enamasti on sellistest asjadest kirjutatud siin, Eestis, ja väljapoole see kirjandus pahatihti ei jõua. Katrin Kalda ei pääse kindlasti tulevikus ka võrdlusest Oksaneniga. Erinevalt Oksanenist ei ole Kalda mingit faabulat välja nuputanud, vaid laseb pigem (tundub et) autobiograafilisusel ilukirjanduslikuks fiktsiooniks muutuda. Loed ja mõistad – jah, keegi tahab mulle oma elust ja taustast rääkida, samas ei ole sugugi kindel, et see on Katrin Kalda. Võib-olla on siin kokku pandud ka kellegi teise lood. Autobiograafilisusele viitab ka muidu poeetilise kirjapildi suhteliselt arvukas ja erinevate nimedega suguseltsi kirjeldamine. Puhta väljamõeldise puhul oleks võinud ehk mõne tegelase teise sisse sulatada.

Raamatu tutvustus kõlab nt nii:

Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Lugedes ei olegi asi päris nii – minategelase lugu kirjeldatakse siiski eraldiseisvalt, kirjad Liisilt Siberist on eraldiseisvalt vahel. Lugeja ise aimab juba algusest peale, et ehk on Liisi sõbranna juurde elama jäänud laps just minategelase isa. Raamatu lõpuks saab see usk isegi veidi õõnestatud – me ei teagi, kas oli nii või hoopis teisiti (pigem nii :)).

Äkki püüaks siis veidi raamatust endast ka kirjutada. Siin saavad ühelt poolt kokku kirjad Siberist – inimeselt, kellelt on ootamatult võetud kõik – armastatud mees, armas poeg (kes jäi sõbranna hoolde, vähemalt tema oma teadmise järgi), kodu, kodumaa. Ja minategelase siseheitlused, kes on lapsena koos emaga emigreerunud Pariisi, võõrale maale. Kus ema on jäänud ilma (erialasest) tööst, kodust (kuigi see on uuel ajal kõigest kapitagune ämma korteris), kodumaast. Mehest ka, kuigi see oli (uues ajas) teadlik valik. Minategelane on kasvanud siiski üles just seal, “võõral maal”. Siit ka raamatu kontrast, võrdlus, mingis mõttes püänt. (Jah, püänte on veel). Aga see kontrast on väga tugev ja sellest kirjutab ka Marin Laak Sirbis.

Kirjad Liisilt on tegelikult täis positiivsust, rõõmu, lootust… Millest Liisi (Lisbeth) jõudu leiab. Sellest, mis on ühe noore naise jaoks üldse minevik, olevik ja tulevik.

Mõnel hetkel tundus mulle, et olen tagasi möödanikus. Siin pole meil neid ebamääraseid unelusi, millele ma kunagi nii meelsasti andusin; neid noore naise unistusi tundmatutest asjadest, mis pidid kord mu elu sisuks saama. Nüüd me teame, mis on tulevik: mitte ootus, milles unistused leiavad tasapisi oma koha ja saavad tõeluseks, vaid miski, mille käigus elu kaob käest ka nendel, kes usuvad end seda valitsevat. Tulevik on igal hetkel varitsev õnnetus. Sellepärast me mõtlemegi siin möödunust – sellest, mis on juba teoks saanud ja mida ei saa keegi meilt jäägitult võtta, kuigi oleme selle tegelikult kaotanud. Mälu on meile suureks toeks. (lk. 77-78)

Ja samas – kuhu satuvad inimesed elu jooksul, vaatamata oma heale tahtele. Millised on ohviks langenute ja mittelangenute rollid. Kogu selle suheterägastiku ja ajaloo keerdkäikude lõpus tuleb ju kõikidele absoluutse üllatusena tugeva vanaema Eda enesetapp – sümboolses vannis, mida kunagi ei paigaldatud. Vastusest selle kohta, miks vanaisa vabadusvõitlejate kalmistuplatsile ei lasknud end matta:

Asta kehitas õlgu. “Pärast sõda õpetati meile Nõukogude Liidus, et minevikku pole olnud ja ei ole ka olevikku, vähemalt sellisena, nagu meie seda uskusime olevat. Meil endilgi polnud nagu õigust olemas olla. Mõned võtsidki õppust, mõned tegid, nagu oleksid võtnud, ja mõnel üksikul õnnestus kõike lihtsalt ignoreerida. Mina arvan, et Ilmar võttis nii hästi õppust, et ei tihanud enam teadagi, mida ta tundis, mis ta oli või mida ta oli teinud; ta teadis ainult seda, mida ta pidi tundma – süüd. Nii see tol ajal käiski: need, kes olid kannatanud, häbenesid ohvriks olemist, ja need, kes kannatanud ei olnud, häbenesid selsamal põhjusel timukate hulka kuulumist. Süüd ei tundnud vaid need, kes panid toime tõelisi kuritegusid, sest neil oli südametunnistuse asemel võim ja nemad ütlesid, mida keegi pidi tundma. Süüdi oli meie ajastu ise, kuid süü koormat kandsid need, kes selles ajastus elasid. Nüüd on asjad teisiti,” lisas ta. “Kõigil on õigus olemas olla, kuid see olemasolu ise on nii tühine.” (lk. 149-150)

See annab aimu definitsioonist, mis kirjanik justkui ise raamatule jumalate aritmeetika kohta annab. Mõned leheküljed hiljem seisab:

Mõtlesin vanaisale ja kõigile neile, kes tänu juhuse soosingule olid pääsenud laagritest, kellel aga ei õnnestunud hakata elu maitsma ja enda olemasolust rõõmu tundma, vaid kes elasid edasi üksnes poolenisti. Need inimesed olid töötanud, abiellunud ja sigitanud lapsi, kuid osa neist oli jäänud minevikku kinni. Nad tuletasid mulle meelde Parsifali, kellele “Graali loos” lund kirjanud vereplekid sisendasid, et ta on tahtmatult põhjustanud oma ema surma. Parsifali, kes haaratuna ahastusest kuriteo pärast, mille punaseid tunnistähti lumi kandis, kaotas korraga kuulmise, nägemise ja kõnevõime. Mõtlesin inimestele, kes süüdistasid ennast, justkui olnuks Kõigevägevama rehkendustes, jumalate aritmeetikas surnute ja elavate arv ette fikseeritud, nii et ühe inimolendi säästmiseks pidanuks tingimata ohverdama teise. Ehk oligi jumalik printsiip kokkuvõttes vaid masinlik arvutamine, vaagimine ja võrdlemine. Ehk tulenes sellest ka too Eda meeleheitlik soov teha meist matemaatikud, füüsikud, teadlased – inimesed, kes suudavad käsutada numbrite maailma. Kuid kas suudaks inimolendid oma naeruväärsete rehkendustega lahendada jumalate võrrandeid. (lk. 153-154)

Muide, see reaalainete mittejagamine on ju ka läbiv joon minategelase ja tema vanemate osas. Samamoodi Liisu, kes Siberisse sattus – tema oli samuti läbini loominguline inimene.

Kogu raamatu telg on tegelikult koondunud 1941. aasta 14. juuni ümber. See lõi segi perekonnad, saatused, võttis väga paljudelt inimestelt nende juured, tekitas vaikimist. Teatud asjadest oli väga palju kindlam lihtsalt vaikida – seda heideti vaikijatele ette, on hiljem palju kordi heidetud, tänu sellele ei tea paljud (iseäranis selles raamatus) oma juurtest midagi, on elus eksinud, ei sobitu. Aga midagi ei olnud teha – et neidsamu inimesi kaitsta, tuli asju hoida enese teada. (Saladused Hilda ja Oskari juures, Oskari salajane nurgake, arusaamatu kõne Kanadast – isegi kui laps küsis, öeldi, et on parem mitte nii uudishimulik olla). Väga kõneka stseenina visatakse just Eda ja Ilmari akna pihta kive – kommunistiraisad! Sest tagasi on saabunud põgeniku laps, kes tahab kõiki kortereid endale “tagasi”! See on lihtsalt ajaloo jube iroonia. Jah, kõik on alati kõiges süüdi. Eriti need, kes nõukogude aja üle elasid ja lähikondseid kaitsesid.

Ehk on aeg lõpetada. 2010. aastast ja minategelase siseheitlustest ma nüüd ei kirjutanudki. See on ka suur osa, kuigi tõesti kontrastiks kogu Liisi kirjade meeleolule… Samas on need väikesed mõneruutmeetrised elamispinnad sarnased 🙂

This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

11. Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika” on saanud 3 vastust

  1. Sofi ütles:

    Autori nimi on siiski Katrina.

    Minu meelest oli see raamat kirjutatud justnimelt mitte-eestlastele. Tihti oli selgitatud asju, mis eestlastele on niigi selged ja seepärast jäi vahel selline lihtne ja naiivne mulje kirjutatust (ja kirjanikust). Samas, prantsuse lugejale kindlasti on seletusi vaja. Kui raamatut võtta just nagu ta on – prantsuse lugejale kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud – siis täitsa tore lugemine. Kuna mu ootused polnud eriti kõrged, olin lugedes positiivselt meelestatud.

    (raamatumuljete lugeja)

  2. sehkendaja ütles:

    Ma tegelikult ei arva, et lihtsustatult ja mitte-eestlastele. Noorem põlvkond teab sellest “eelajaloolisest ajast” sama vähe kui võõramaalane, see on peatükk ajalooõpikust.

    Autori nime muudan õigeks. Äkki oli trükiviga 🙂

    Prantsuse lugeja jaoks on ehk liigagi palju kohanimesid, Pärnu tänavaid/Ammende villa, palju inimeste nimesid (enamasti rahvusvaheliselt tuntud nimed, aga nt Eda? Ott?) – tegelikult veidi raske orienteeruda ja kõik algul meelde jätta.

  3. Pingback: Katrina Kalda „Jumalate aritmeetika“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s