12. Hiromi Kawakami “Õpetaja portfell”

õpetaja-portfellSee raamat tuli kellegi käest raamatukokku, kuigi järjekorda veel ei olnud. Igaks juhuks lugesin järgmisena. Ja kuidagi ruttu läks, köitis, oli armas, selline hõrk, aga mitte ülearu poeetiline. Pigem tavaline ja väike pinge sees. Kui jaapanlaste kirjanduses on pahatihti liiga vähe tundeid (kultuuriline erinevus, raudselt, pakun, et pole lihtsalt nendele omane oma tundeid väga demonstreerida), siis siin see väike tasasel tulel keev värk oli täpselt parasjagu. Ei rohkem ega vähem.

Raamat räägib üksikust 30ndates minategelasest (kuskil on keegi välja lugenud, et 37-aastasest, ühes teises kokkuvõttes, et 38), kes on naine (!!! nimede järgi ju ei saa aru, alles mitu lehekülge peale algust). Ta käib alatihti Sakoru baaris, kus kohtub kord oma endise õpetajaga. Õigupoolest on õpetaja teda juba varem seal märganud, ta ära tundnud, nimi meenutatud ja aastakäik mingist kooli aastaraamatust välja uuritud. Minategelane (Tsukiko Omachi – kumb nendest eesnimi on?) ei suuda mehe mõnevõrra tuttavat nägu kellegagi kokku viia, lõpuks meenub, et oli jaapani keele õpetaja gümnaasiumis, mistõttu hakkab teda Senseiks, õpetajaks kutsuma (nimi selgub/meenub hiljem). Õpetaja on temast (jälle kellegi andmeil, mina seda otseselt välja ei lugenud) 30 aastat vanem. Alati on tal portfell kaasas.

Õpetaja portfell on muidugi väga oluline selles raamatus. Esiteks see, et see on tal alati kaasas. Teiseks tema kirg asju koguda ehk suutmatus midagi ära visata. Lõpuks jääb see portfell Tsukikole.

No ja tegelikult siis midagi väga ei juhtugu, kuigi sündmused või sisemine tunne ikkagi arenevad. Enamasti kohtuvad juhuslikult Sakoru baari üheaegselt sattudes, vahel käivad väljasõidul (Sakoru kutsub neid seenele nt; teinekord sõidavad saarele, kuna Sensei kutsub; lõpuks juba “kohtingule” näitust vaatama jne). Joovad saket. Õlut. Söövad igasuguseid imelikke jaapani roogi, mille kirjeldusi ma joonealustest märkusest algul agaramalt, pärast loiumalt lugesin (minu jaoks ei midagi ahvatlevat🙂 mingid hapud kastmed ees ja taga).

Ma ei oska kuidagi kirjeldada, aga mulle hakkas see raamat ootamatult meeldima, nii et kaalun isegi endale soetamist (siis hea teistele soovitada ja välja laenutada). See on nii minu maitse! Kuidagi armas, aeglane, sõprust ja väikeseid detaile ja tühiseid sündmusi täis. Ent mitte ülearu. Soovitan.

Muide, raamat on saanud Man Asian Literary Prize’i parima 5 (shortlist) hulka 2012. aastal (kirjutatud 2001, eesti keeles 2014!), toona võitis siiski Tan Twan Eng raamatuga The Garden of Evening Mists. Raamatu pealkirja on tõlgitud erinevalt (nagu ikka), aga sedapuhku tundub mulle, et eestikeelne pealkiri on kõige originaalilähedasem (Sensei no kaban/ センセイの鞄). Portfell on ka teistel kohati sisse jäänud:

  • The Briefcase (US, Kanada, India)
  • La cartella del professore (Itaalia)

Aga (!!!):

  • Strange Weather in Tokyo (UK)
  • Les années douces (Prantsusmaa)
  • Der Himmel ist blau, die Erde ist weiß (Saksamaa)
  • El cielo es azul, la tierra blanca (Hispaania)
This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s