13. Laila Stien “Päikseline veranda”

päikseline-verandaNägin seda raamatut lõpuks raamatupoes (algul olid väljaandmisega mingid probleemid, tundub) ja läksin raamatukokku tellima – sinna ei olnud veel jõudnud. Nüüd oli. Järjekorda ei olnud, laenutasin. Lugesin ka kiiresti läbi. Mulle meeldis! Peab ütlema, et tegemist on (jah, kummaline) esimese norra kirjanduse teosega, mis mulle meeldib. (Ibsenit ma hetkel sisse ei loe, see on teine teema. Hamsun on kahjuks seni alati pooleli jäänud).

Lühijutud.

Paari sõnaga peaksin ka kirjeldama. Mis mulle siin meeldis? Mitte midagi ei toimu, pigem toimuvad sündmused inimeste peades ja tunnetes, aimamisi. Enamasti naiste, aga kord ka mehe peas ja südames. Ma ei oska öelda, kas see oleks mulle originaalis meeldinud – tõesti ei tea. Skandinaavia keeled ei ole oma loomult kuigi poeetilised oma lühikeste sõnadega ja käänete puudumise tõttu. Lisaks lühikesed laused (pikki ei saa skandinaavia keeltes kirjutada). Tõlge oli aga väga hea (Annika Kupits). Kordagi ei tekkinud tunnet, et see on tõlgitud, originaalis seisis nähtavasti see või too.

Looduslähedus – sellega võib mind enamasti ikka ära võluda.

Kokkuvõtlikus tutvustuses on öeldud: “Stilistili­selt­ hoidub Stien liigsest sentimentaalsusest, püsi­des vaatamata unenäolistele kõrvalekalletele realistlikus maailmas.” Kui järele mõelda, siis ehk on selles iva. Kuigi – ikkagi hoiatan, see on poeetiline lühijutukogumik, mis on (tundub mulle) siiski naistele kirjutatud.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s