15. Ljudmila Ulitskaja “Daniel Stein, tõlkija”

UlitskajaNagu öeldud, hakkasid raamatukogust tellitud raamatud kohe tulema, seetõttu pidin kiirustades ka selle raamatuga algust tegema (müügil ka e-raamatuna). Olid pühad, oli aega, jõudsin ühe päevaga 304 lehekülge – ja see on hea. Muidu oleks võib-olla venima jäänud ja ma poleks kuidagi edasi jõudnud (kes teab muidugi). Nüüd aga lugesin peale pühi ka kummalgi päeval mõnikümmend lehekülge ja pean ütlema, et see on VÄGA HEA raamat. Netist ei leia ma selle kohta veel suurt midagi – kas liiga uus või liiga keeruline, et igaüks sõna võtaks. Minul lihtsalt kombeks kõik loetud raamatud lühidaltki kokku võtta, eks püüan ka sellega. Lihtsalt tuleb kokkuvõtet lugedes teada, et see on suht küündimatu ja lähtuda tuleb seekord ainult “oma silm on kuningas” meetodist.

Niisiis võtsin raamatu kätte, teadmata õieti, millest see räägib. Kokkuvõte ütleb: “Maineka vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja romaan räägib tõsielulistel sündmustel põhineva loo vend Daniel [S]teinist, endisest Gestapo tõlgist ja hilisemast katoliku preestrist, kes oskas tõlkida kõiki keeli, kaasa arvatud see keel, millega kõneleb inimestega Jumal.” Seega lähtusin ka pealkirja lugedes sellest, et tegemist on mingi minule tundmatu tõlkija elulooga.

Hakkan lugema – Detsember 1985, Boston, Ewa Manukyan. Oma kohtumisest Ester Gantmaniga, kes oli tundnud Ewa ema ja olnud Emskis (selle koha prototüüp on tegelikult linnake Mir praeguses Valgevenes), kui mõnisada juuti getost põgenesid (samas kui tuhanded tapeti). Järgmine peatükk: 1986, Boston, Ester Gantman. Loogiline. Kolmas peatükk: 1959-1983, Boston, Isaak Gantmani märkmed. Isaak oli Estri kirurgist abikaasa, kes oli 1985. aastaks juba teises ilmas. Mingil määral veel loogiline. Aga edasi: jaanuar 1946, Wroclaw, Erfaim Zviki kiri Avigdor Steinile. Edasi 1959, Napoli, Mergellina sadam: Daniel Steini kiri Wladislaw Klechile. Ja nii hakkavad need peatükid minema, aastad hüppavad (eriti algul) edasi-tagasi, kirjutajad on täiesti erinevad inimesed, erinevad lood, kõiki seob mingist kandist suurem või põgusam kokkupuude Daniel (sünd Dieter) Steiniga. (Kelle prototüübiks on Daniel (Oswald) Rufeisen). Vahel dokumente, vahel ajaleheväljalõikeid, vahel kaebekirju jne.

Jõuaks siis juba tuumani; millest see raamat räägib? Esialgu tundub, et raamat räägib juutidest, juudi teema Teises maailmasõjas. See peab tegelikult paika. Siin kirjutatakse lahti juutide massiline mõrvamine nt. Leedu, Valgevene, Poola aladel (piirid liikusid edasi-tagasi niigi). Keskne on Emski getost pääsenud/päästetud juutide saatus ehk pigem neil pääseda võimaldanud Danieliga kokku puutunud inimeste lood. Nii dokumentaalsena kui kogu raamat ka ei tundu – Emsk on tegelikult Mir, mis asub praeguse Valgevene territooriumil (eespool linkisin kaks fotot kaardilt, kuna tänavavaadet veel ei olnud, aga need fotod annavad paljutki edasi). Raamat koosneb viiest osast, iga osa vahel on Ljudmila Ulitskaja kiri Jelena Kostjukovitšile – kirjad kirjutamisprotsessist. Paari koha peal vilksatab ka tegelaste seas “vene naiskirjanik”. Üks mõjusamaid vahepeatükke (=kirju) on kolmanda osa lõpus, kus kirjanik kurdab toidumürgitust. Esialgu. Et on ära joonud vist veidi kehvaks läinud tomatimahla, mis oli ostetud nädal varem Verise Mary tarvis. Kõik tuleb kogu aeg välja. (Tsitaat võib mõjuda mingist mõttes kontekstist väljarebituna, püüan pärastpoole veidi selgitada ka).

Sinna juurde jõin ma lõputult sidruniga teed, pärast soodavett, pärast lihtsalt vett, kuna polnud enam jõudu elektrikannu sisse lülitada. Nii pea, kui ma joomise lõpetasin, muutusid oksetõmblused päris võimatuks. Kõik ebameeldivused leidsid eranditult aset organismi ülemises osas.

[…] Seejärel, Ljalja, tuli mulle pähe vaat mis: kuna selleks ajaks olin ma kahtlemata välja oksendanud tomatimahla, sain aru, et ajan nüüd endast välja seda õudust, mida olen viimaste kuude jooksul lugedes endasse ahminud – olen piineldes lugenud kõiki neid raamatuid juutide hävitamisest Teise maailmasõja ajal, kõiki neid raamatuid keskaja ajaloost, kaasa arvatud ristisõdade ajalugu ja veel varasem kirikukogude ja kirikuisade ajalugu alates pühast Augustinusest ja lõpetades Johannes Kuldsuuga, kõiki neid ülivalgustatud ja pühade meeste kirjutatud antisemiitlikke oopusi, ma oksendasin välja kõik juudi ja mittejuudi entsüklopeediad, mida olen lugenud viimastel kuudel, kogu juudi küsimuse, mis on mind mürgitanud enam kui tomatimahl.

Ljaljake! Ma vihkan juudi küsimust, see on mind mürgitanud, aga mitte mingi tomatimahl. See on meie tsivilisatsiooni ajaloo kõige vastikum küsimus. Selle peaks tühistama kui fiktiivse, mitteeksisteeriva. Miks kõik probleemid humanitaarias, kultuuris ja filosoofias keerlevad pidevalt juutide ümber? Jumal on oma väljavalitud rahva üle irvitanud rohkem kui kõigi ülejäänute üle! Ta ju teadis, et inimene ei suuda armastada Jumalat rohkem kui iseennast. Seda suudavad vaid vähesed väljavalitud. Selline oli Daniel. Ja mõned inimesed veel. Nende inimeste jaoks ei olnud juudi küsimust olemas. See tuleb tühistada! (lk. 335-336, tõlk. Ilona Martson – väga hea tõlge!!!)

Tegelikult on kogu raamat täis õnnistust ja leppimist ja tänulikkust. Kogu raamat on täis kontraste, mis on tekkinud usu pinnal. Milleks tekitab usk lahkhelisid? Miks peab kinni hoidma kirjakohtadest, mis tekivad alles mitusada aastat peale kiriku loomist, kui need ei aita kaasa usule? Kuidas kirik liigub juutidelt kreeklaste suunal, jättes juudid omaette oma usuga, kuulutades õigeks kreeka-rooma variandi, mis põhineb taas pigem kohalikele vaadetele (sealsed arutlused kolmainu teemal. Arutlused usutunnistuse/credo teemadel). Miks ei lähtuta lihtsalt tänulikkusest, rõõmust, andeksannist, usust ühte ja ainsasse? Usust ükskõik millesse? (Raamatu lõpul küsib ühes peatükis kooliõpilane Danielilt, kuidas ta suhtub uskmatutesse. Daniel vastab: “Pean tunnistama, et oma elu jooksul pole ma uskmatuid inimesi kohanud. Enamikul inimestel, lisaks neile, kes täiel määral ja vastu vaidlemata võtavad omaks nende endi valitud või vanematelt päritud usu, on olemas iseenda ettekujutus Kõrgemast Väest, sellest maailma liikumapanevast jõust, mida meie, usklikud, nimetame Loojaks. Samuti on olemas inimesi, kes jumalikustavad mingit isiklikku ideed, kuulutavad selle jumalaks, teenivad ja kummardavad seda. Ideeks võib olla mis iganes: sellesse inimtõugu kuuluvad nii veendunud kommunistid kui natsid ja fašistid. Mõnikord on see idee üsna väike – näiteks idee tulnukatest või taimetoidust, kuid inimene on võimeline jumalikustama igasugust ideed. Näiteks taimetoidu puhul see ümbritsevaile ohtu ei kujuta, aga natsismi puhul on oht vägagi suur.” (lk. 424-425))

Seetõttu on keskseks teemaks just juudid. Daniel asub elama Haifasse, hakkab Iisraelis üles ehitama oma kloostrit. Kõik on täis kontraste – Daniel on katoliiklane, seetõttu ei saa teda juudina arvesse võtta. Ta saab kodanikuks “naturaliseerimise” kaudu… Kuigi on getost päästnud mõnisada juuti… Kui keeruline on elada seal araablasena, kes ei ole moslem. Moussa kirjutab Hildale (mai 1969, Haifa):

Daniel jutustab sulle sellest, kui raske on meie ajal olla juut, mina aga proovin selgitada, kuidas on olla araablane. Eriti, kui oled usutunnistuselt kristlane ja kodakondsuselt iisraellane.

Sakslane on hea olla – sakslased elavad häbitundes ja patukahetsuses. Juut pole samuti halb olla – neid vihkab kogu maailm, kuid nemad ju teavad, et on väljavalitud rahvas. Pealegi panevad nad kogu maailma jahmatama oma Iisraeliga, mis pandi püsti kesk kive ja varemeid, oma vaheda aju ja paljude annetega, mis ülejäänud rahvastele mõjuvad haavavalt. Kogu maailmas on tähtsatel kohtadel palju juute – õpetlasi, muusikuid, kirjanikke, juriste ja pankureid. See ärritab enamikku inimestest.

Kuid mis tunne on olla araablane! Meid on tuhat korda rohkem kui juute. Kuid keda tunneb maailm? Nasir ad-Din Tusi‘t? Avicennat? Mis tunne on kuuluda rahva hulka, keda on alati solvatud, ja kellel on alati õigus. Islam annab araablastele kindlust ja usku eneseüleolekusse. Moslemitest araablased on ülejäänud maailma poolt alahinnatud ja iseendi poolt ülekiidetud. Kristlasest araablane on aga õnnetu olend: juudid märkavad vaevu vahet moslemitest araablaste ja kristlastest araablaste vahel. Nende jaoks on nii ühed kui teised nende ajaloolised verivaenlased. Kuid moslem on ka vaenlasena kindlam.

Juudid ei osalda meid, kuigi me valisime Iisraeli, saime selle kodanikeks lootuses, et sellest maast saab meie ühine kodu. Meid ei usalda ka moslemid: nende jaoks oleme hullemad vaenlased kui juudid. (lk. 187-188)

Näen iga tsitaadiga, et raamatust tekib vale mulje. Tsitaatide järgi tundub, et toimub pidevalt mingi võitlus, kõik on pahasti, kõiki kiusatakse… Ei ole nii. Eks kontrastid on muidugi – aga see raamat annab pigem jõudu. Daniel aitab inimesi, kes hiljem lausa tema vastu pöörduvad (fanaatikuid on alati ja igal pool), aga ta ei pea kellegi vastu vimma. (Raamatu-Daniel vähemalt).

Kui välja arvata ehk rooma-katoliku usust tulnud tagakiusamised ja Iisralei kui riigi mittetunnustamine? Kohtub paavstiga, vana sõbraga Poolast, heidab ette juudivastasust ja tagakiusamisi.

“Juutidel, nagu ka kristlastel, on kõige keskel inimene, mitte Jumal. Keegi ei ole Jumalat näinud. Jumalat tuleb näha inimeses. Kristuses, inimeses, tuleb Jumalat näha. Ent kreeklastel asub keskpaigas Tõde. Tõe printsiip. Ja selle nimel tohib inimest hävitada. Ma ei vaja sellist tõde, mis hävitab inimese. Pealegi, kes hävitab inimese, hävitab ka Jumala.” (lk. 330)

Peatükk hiljem loetletakse ette kronoloogiat paavst Johannes Paulus II tegemistest (veidi enne ja) peale seda kohtumist. 1993. a 30 detsmbris seatakse Vatikani riigi ja Iisraeli riigi vahel sisse diplomaatilised suhted. 2000. a 12. märtsil palub paavst püha Peetruse katedraalis pühapäevase missa ajal andestust ja tunnistab Kiriku süüd pattudes – juutide tagakiusamises, kirikulõhedes ja ususõdades, ristisõdades, ja sõdade õigustamises usudogmadega, vähemuste ja vaeste põlgamises, orjuse õigustamises […]. jne jne (andestust Konstantinoopoli hävitamise eest, külaskäik mošeesse Damaskuses).

Püüan siiski tuua veel viimase tsitaadi, mis peaks tõestama, et tegelikult ei ole tegemist propaganda, tagakiusamiste jms rõhutamise, vaid usu ja andestusega. (1970, Haifa, Hilda kirjast emale):

Olin kogu selle aja suures masenduses, kuni lõpuks Daniel rääkis mulle Pauli ettepanekust. Ta oli nii rõõmus, lohutas mind ja kinnitas, et lisaks Piiblile ja Uuele Testamendile on veel üks raamat, mille lugemist tuleb osata – see on iga inimese enda raamat, mis koosneb küsimustest ja vastustest. Tavaliselt ei tule vastused enne kui küsimused. Kuid kui küsimus on õigesti esitatud, ei lase vastus ennast oodata. On tarvis vaid veidike vilumust, et osata lugeda. Esitati küsimus: mida me peame tegema? Ja sellele küsimusele saabus vastus Pauli näol, […] (lk. 248-249)

Panen mõned lingid (suhteliselt kiiruga valitud):

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

15. Ljudmila Ulitskaja “Daniel Stein, tõlkija” on saanud 6 vastust

  1. ritsik ütles:

    Ma just loen seda ja üsna aeglaselt läheb edasi, sest pidev kõikumine eri jutustajate ja aastate vahel nõuab tõsist keskendumist. Mul seni on kurvapoolne mulje jäänud raamatust, oodatud helgus ja mõistmine pole veel saabunud.

  2. triin ütles:

    ma olen ühte Ulitskaja raamatut varem lugenud ja mulle üldse ei meeldinud tema meelelaad, et olen temast kohe meelega eemale hoidnud. Nüüd su juttu lugedes, tundub, et võiks siiski veel mõnd proovida.

  3. sehkendaja ütles:

    Võib-olla peaksin korrigeerima. Helgus… on ehk ülepingutatud öelda? Pigem tugevus, julgus, andeksand ja see tohutu erinevate elude kokkupuutumine. Mõnes mõttes muidugi ka lootusetus – nii ongi, nii jääbki, maailma me ei muuda, saame muuta iseendid.

  4. sehkendaja ütles:

    Ma lugesin millalgi “Lõbusat matust” – see jättis niisama toreda venepärase mulje ja nüüd enam eriti ei mäletagi (peaks üle lugema). Aga selles raamatus meeldis mulle see tohutu suur taustatöö, mis ta oli teinud. Ei mingit naiselikku soigumist, vaid erinevad hääled üksteise kõrval, mõned välja mõeldud, mõned olemasolevate inimeste teisendused, mõni asi ajaloolisem, mõni ilukirjanduslikum. Kindlasti usuinimesed ei suhtu nii mõistvalt liturgiatekstide muutmisse või Credo väljajätmisse, aga mina ei ole lasknud end ristida just selsamal põhjusel – ma ei tea tekstidest suurt midagi, mis seal ikka vahet, eks, tähtsaim on inimeses peidus.

  5. triin ütles:

    Vat see lõbus matus mulle ei meeldinudki – kõik käis närvidele🙂. Eks näeb, kui elu midagi kätte toob, siis proovin. Ise otsima ei hakka🙂.

  6. sehkendaja ütles:

    Eks see tegelikult nii on, et maitsed on siiski nii erinevad. Vahel tundub mulle, et mõni raamat peaks küll kõikidele meeldima – aga nii ei ole sugugi. See on äkki sarnane? Kuigi ma ise pakun, et Lõbusast matusest oli asi erinev. (Nagu öeldud, ma enam täpselt ei mäleta ka). Aga kindlasti on mingeid detaile, mis sarnanevad. Ometi see suur ajalooline taust ja inimeste, häälte ja meediumide vaheldumine ja rikkus on erinev. Kui usu teema ka veel veidi huvi pakub, siis ka sobib.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s