17. Haruki Murakami “1Q84. I ja II osa”

1q84-i-ja-ii-osaNagu öeldud, tulevad raamatud raamatukogust lakkamatu vooluna, kui ma mitmed neist tellisin ja paljude puhul ka järjekorda jäin. Imekombel on mitme raamatu järjekorrad nii lühikesed olnud… Seda raamatut on vaatamata selle paksusele (747 lk) palju lihtsam ja kiirem lugeda kui Vonneguti elulooraamatut. Ja võib kohe öelda, et Murakami on siin oma tuntud headuses või müstilisuses. Kellele meeldib, sellele meeldib. Kui selline asi on vastu, siis ei usu ma, et see raamat midagi väga muudaks. Isegi minule (kellele Haruki Murakami suhteliselt siiski meeldinud on, v.a. Norra mets) tundub, et mingis mõttes tekib juba küllastus nendest ärakaduvatest inimestest ja maagilistest maailmadest (nagu After Dark‘is nt., kuigi seal oli palju kontsentreeritumal ja lühemal kujul).

Sellegipoolest on õhus pinget, veidi maagilise krimka moodi lausa, paralleelselt kahe tegelase vaatenurgast/reaalsusest/maailmast. Üks on Aomame – 30-ne naine. Teine on Tengo Kawana – sama vana mees. Juba poole raamatu pealt on aru saada, et nende elud on olnud seotud – 10-aastasena ühe käepigistuse kaudu. Mul on hõlpsam raamatukokkuvõte siia kopeerida (kuigi ma ise väljenduksin ehk veidi teistmoodi):

Aomame on küünilise ellusuhtumisega noor naisterahvas, kes päeval töötab mainekas spordiklubis, kuid öösiti otsib rahuldust jõukate ärimeeste linade vahelt. Tema elu on rutiinne ja tühi ning ainus, mis talle aeg-ajalt lohutust pakub, on kauge lapsepõlvemälestus – üks poiss, üks käepigistus… Kõik hakkab aga muutuma, kui ta ühel heal päeval avastab enda juurest erilise võime – võime röövida elusid, ilma et see jätaks ohvri kehale vähimatki jälge.
Tengo on eraklik noormees, kes kogu oma vaba aja pühendab kirjutamisele. Ta pole seni küll ühtki teost avaldanud ega teagi päris täpselt, millest ta kirjutama peaks, kuni ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek toimetada kellegi nõiduslikult kauni tütarlapse kummalise sisuga romaani.
Murakami seekordne romaan „1Q84” on haarav lugu kahest noorest inimesest, kes salamisi loodavad, et nende eluteed mingil hetkel ristuvad. Enne seda tuleb neil aga rinda pista uskumatute takistustega: mõjuvõimsa ususekti, kummaliselt väändunud maailma, eeskätt aga iseenda ebakindluse ning painavate minevikuvarjudega.

See, millest tegelikult peaks rääkima, on see, et Tengo on matemaatikaõpetajast kirjanik, kes ei ole veel midagi korralikku avaldanud, aga kes saab ettepaneku kirjutada romaanikõlblikuks üks haarav süžee, mille on kirja pannud 17-aastane Fukaeri (Fukada Eriko). Tengo teeb seda meeleldi, kuna see avab temas mingi kirjutamise kanali. Kogu tegevus on avalikkuse eest saladuses, avalikkus ei tohi teada, et raamatul on kaks autorit ja et Fukaeri on düsgraafik ja düslektik, kes on selle loo oma sõbrannale rääkinud ja sõbranna on selle kirja pannud ja romaanikonkursile saatnud. Seega on algus suhteliselt realistlik.

Ka Aomame jutu algus on mingil määral realistlik. Algab see liiklusummikus kiirteel taksos istudes ja mööda avariitreppi alla ronides, et õigeks ajaks tähtsale kohtumisele jõuda. Tähtis kohtumine on aga üks auväärne mees hotellis, kelle ta märkamatu nõelatorkega täpselt õigesse punkti turjal vagaseks teeb. Tema “ülemuseks” selles töös on Perenaine, kes peab naiste varjupaika. Tapetud meeste (sest Aomame on ju tegelikult sarimõrvar) näol on tegemist sellistega, kes oma naisi lubamatult peksavad, piinavad ja ahistavad, mistõttu tuleb sellised teelt koristada.

Siis aga selgub, et Fukaeri raamatu väljaandmisele järgneb tohutu melu – aga raamatus jutuks olnud “Väikesed inimesed” on liikvele pääsenud ja on väga vihased. Lihtsalt ei jaksa kõike ümber kirjutada. Igatahes hakkavad naised (ja ka mehed) kaduma, nagu Murakami raamatutes ikka. Vahest liiga palju juba?

Tegelikult jälgib see romaan väga huvitavaid mustreid, kui oleks aega süveneda (või mitmekümneleheküljeline käsitlus kirjutada :)) ja täpsemalt välja tuua. Esiteks on oluline juba see polaarsus, mis igal tasandil valitseb. Alati on pool ja vastaspool. Kaks sõpra. Kaks ühesugust üksikut. Erinevates plaanides. Samas on väga paljud nendest sümbolitest ja paaridest seotud keerise ja tsentriga. Muide, tsentris on rahulik, aga ümberringi hakkab kõik tohutul kiirusel muutuma – selle vihjatakse alatihti.

Teiseks on siin vihjatud erinevatele teistele teostele, millega käesolev romaan moodustab justkui paari. Kõige otsesem viide on muidugi Orwelli 1984 – kirjanik ei varja seda, vaid mainib raamatut mitut puhku. Kui seal oli ka Suur Vend, siis 1Q84-s on Liider, vahel ka möödaminnes “Suureks Vennaks” kutsutu – samas “väikesed inimesed”, kes on selle raamatu puhul peategelasteks. Vaat et. Väikeste inimeste ümber on kogu see maagia ja teadmatus, müstika, kui nii võib öelda. Kes nad on? Kas nad on olemas? Kusjuures täiesti ootamatult raamatu keskel neid lausa kirjeldatakse! Vahel käib erinevate akende taga üks must ronk või vares – kes see on? Kas see on keegi? Ainult vihje. Aga väikesed inimesed ehk “nemad” on väga võimsad, pika haardega ja tugevad. See osa on lausa thriller.

Siis on tihti viidatud Tšehhovile. Muuhulgas – Tšehhov olla öelnud, et kui esimeses vaatuses tuuakse välja revolver, tuleb sellest ka lõpupoole pauku – mitte ühtegi detaili ei olevat ülearu. Sellele vihjavad ka selle raamatu tegelased, kes vastutahtsi peavad kuskilt püstoli välja hankima – nad loodavad, et ehk ei tule pauku. Tegelikult on tegemist siiski romaaniga ja pauk ei saa jääda tulemata, sest traditsioonile peab truuks jääma.

Tšehhovi Sahhalini mälestusi tsiteeritakse siin üsna pikalt. Lisaks on Perenaise turvamees Tamaru pärit Sahhalinilt, korealastest vangide lapsena. Mitte ainult Tamaruga ei tule jutuks Tšehhov, vaid ka Tengo osas, kui too Fukaerile seda raamatut ette loeb. Giljakkidest. (Ka mingitpidi väikesed inimesed, kes ei oska käia nt tee peal, kui on harjunud käima raskemat võimalust kasutades, kasvõi tee kõrval). * See raamat on, muide, 1963. aastal ilmunud ka eesti keeles: “Sahhalini saar (Reisimärkmeid)” – Tšehhovi “Valitud teosed”, VIII köide “Reisimärkmeid ja kirju”, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963, lk 41–379, tõlkinud Paul Viires.

Vestluses Liidriga tuleb jutuks lausa Vennad Karamazovid.

Aomame loeb raamatu alguses baaris istudes raamatut Lõuna-Mandžuuria raudtee kohta.

Edasi nendest paaridest. Üks keskne kujund kogu raamatus on … kaks Kuud. Ka see sümbol on tegelikult orbiidilt laenatud – keskel Maa, Kuu(d) ümber liikumas. Aomame märkab peale avariitrepist allalaskumist, et mingid asjad on tema ümbruses teistmoodi. Esiteks – politsei on vahetanud varustust ja riietust ning kõik kinnitavad, et see juhtunud juba paar aastat tagasi. Aomamel on raske seda uskuda, kuna ta on end alati uudistega väga täpselt kursis hoidnud. Teiseks – taevas on äkki kaks kuud. Ta nimetab 1984. aasta, milles ta tegelikult viibib, ümber 1Q84-ks, kus Q tähistab Question’it. Jaapani keeles olla tegemist sõnademänguga, kuna nii 9 kui küsimus häälduvat samalaadselt. Ichi-Kyū-Hachi-Yon. Samas on eestikeelses tõlkes see eelis, et Q on eesti keeles… kuu :). Ka raamatukaane Kuu ees ilutseb ju pealkiri, mille Q on justkui teine kuu. Hiljem, kui hakatakse asjadesse selgust tooma (ei tasu loota, et kõik saab selgeks kui seebivesi), öeldakse, et see pole mingi paralleelmaailm, “liiga palju ulmet olete lugenud?” Samas on siiski tegemist maailmaga, mis eksisteerib teistel rööbastel, kus surrakse ja tuntakse valu päriselt, kuid kus on kaks Kuud.

Poole peal tekib tunne, et tegelikult on Aomame osa Tengo kirjutatav uus romaan. Võiks peaaegu öelda, et jah, see ta on. Aga siis tuleb enda jaoks välja mõelda siiski see vaakumi, keskuse, keerise jms värk – sest Tengo on Aomame päriselust sinna 1Q84 maailma tõmmanud, oma romaani tõmmanud, enda sinna tõmmanud? Tengo isa mainib ju, et tema “päris isa” oli vaakuum. No mine võta kinni ja tõlgenda, nagu heaks arvad.

Hästi palju on üksindust, kaasaegse maailma düsfunktsionaalsust – selline külmus, tundekülmus (kuigi ihaletakse soojuse ja armastuse ja heakskiidu järele) on minu arust Murakami puhul tavaline.

Siis tundub mulle, et oleks tore jaapani keelt osata, et raamatust rohkemat kätte saada. Nende nimed, kohanimed jms, tähendavad alati midagi. Aomame näiteks tähendavat Roheline Ruum – kohe hakkasin märkama rohelisi asju tema ümber. See tähelepanu aga hajus, kui tekkis rohkem tegelasi ja nimesid… Lisaks on arusaamatu, kuidas nende jaapani nimedega ikka on. Olen aru saanud, et pigem on esimene nimi perekonnanimi. Samas hakkas mulle äkki tunduma, et äkki pannakse neile perekonnanimi ja vanematega jagavad n.-ö. eesnime? Pole tegelikult loogiline. Kuskil näiteks öeldakse, et Aomame on perekonnanimi, ebaharilik, kellel üldse selline peaks olema – ometi räägitakse temast kogu aeg just selle nimega, perekonnanimega? Tengo puhul nimetatakse Kawana nime, mis on neil isaga sarnane – seega peaks just see ju perekonnanimi olema? Äkki keegi selgitaks 🙂

Nüüd jääb jutt küll puha poolikuks, aga mul ei ole enam aega, et kõike täpselt läbi mõelda ja kirja panna. Nii palju on sisuga otseselt seotud, mida ei jaksa üle kirjutada….

Kusjuures – tundub, et sellel raamatul on veel ka kolmas osa (kirjutab Loterii, kes tundub raamatust kristallselgelt aru saavat)….

Tõlge oli hea, aga ka siin raamatus häirisid mind üsna mitmed trükivead. Ma mõtlen, et kui keegi on korrektor, siis ta ju loeb ka raamatu läbi ja märkab neid vigu, et siis ära parandada?

Panen nüüd mõned lingid:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

17. Haruki Murakami “1Q84. I ja II osa” on saanud 3 vastust

  1. Pingback-viide: 1Q84 | raamatutega

  2. halbmaitse ütleb:

    Kolmas osa on ju ikka ka. Heas kvaliteedis, nagu ikka, loe kindlasti läbi, muidu oleks lugu nagu veidi ilma lõputa. Aga kõige paremad pärlid olid minu arvates ikka esimestes osades. Viited Tsehhovile, näiteks, et Tsehhovi raamatutes ei mainita kunagi püssi, ilma et sellest ka lastaks… Ja Janaceki Sünfonietta muidugi, kuigi, pean tunnistama, et mulle just Sünfonietta eriti ei meeldi, kuigi muidu on Janacek ilus.

  3. Pingback-viide: Haruki Murakami “1Q84” | Väike Raamatutuba.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: