kultuurielamusi

Viimasel ajal olen käinud üks kord kinos ja kaks korda teatris.

Esiteks läksin keset päeva kinno Cyrano de Bergeraci vaatama – seda näidati sarjas “Kirjandus kinos”, viimane film. Kuivõrd olin seda teatritükina 1989. aasta kevadtalvel telekast näinud, jättis sügava mulje, siis mõtlesin, et miks mitte hr Gerard Depardieu’ga peaosas kuulus film ka ära vaadata. Meid oli kinos alla 10 inimese. Kui tiitrid tulid, olin ma esimene, kes tõusis ja minema jalutas. Nähtavasti jättis see film teistele sellevõrra sügavama mulje, et nad ei tõusnud kohe püsti, vaid neelasid pisaraid või miskit. Mina pean kahetsusega tunnistama, et vaatamata suurele tootmisele, mis selle filmi ümbert välja paistis (kõik miljööd, massistseenid, kostüümid jne), jättis 1980ndate Eesti lavastus mulle sügavama mulje. Ja see oli lakooniline. Seekord mind lausa häiris, et ma ei saa keelest ka aru – pidin alt lugema, teadmata, millised need väljendid originaalis tegelikult on. Lisaks käis tekst kiirelt, luulevormis – see osa läks minu jaoks täiesti kaduma, kuna ma prantsuse keelest aru ei saa. Isegi mitte sedavõrd, et saaksin aru üksikutest märksõnadest. Nojah, film ei olnud tegelikult halb (kui ka sedasi minu jutust võib välja lugeda – lihtsalt ei olnud seekord minu jaoks).

Teiseks käisime esmaspäeval külalisetendust vaatamas – Słavomir Mrožeki “Lepingut”. Mrožeki nimi on kuskilt kuklasse salvestunud – oluline draamakirjanik. Võib juhtuda, et see on silma jäänud sellest draamakirjanduse kursuse kirjandusnimekirjast, mis kellelgi oli (Mina igatahes ise ei ole draamakirjandust ülikooli ajal võtnud). Või on see test raamatuna äkki silme eest läbi käinud, LR näiteks? (Tundub, et pigem Tangot olen näinud ja kuulnud). Osades olid Märt Avandi ja Volli Käro (vanem härrasmees, kelle nägu ja nime ma ei olnud kokku viinud, aga keda tänu vanadele reedeõhtustele teatriõhtutele teadsin). Minu jaoks on teatris oluline tekst (sest teater kui selline mulle pahatihti üldse ei meeldi – nõrga tekstiga lood on eriti kehvad). Siin etenduses oli tekst väga hea, lavakujundus ka suhteliselt klassikaline ja ilus/sümmeetriline/kunstipärane oma ümmarguste vormidega.

Vanahärra, kes ülistab Vana Euroopat, mida enam kuhugi alles jäänud ei ole, on masenduses. Ta elab hotellis, ainsas, mis talle Vana Euroopat meenutab, aga tema raha on otsa saamas – ta ei ole surnud enne, kui see otsa saab (millele ta seni lootnud oli). Hotelli portjee Le Fevre on surnud ja tema asemel ilmub välja uus ja noor Moris. Esmalt räägib aktsendiga ja väidab end olevat nii väikeselt saarelt, et keegi pole seda nimegi kuulnud. Poole vestluse pealt selgub, et tegelikult ei ole tal aktsenti ja ta on pärit Poolast – “Vana Euroopa” austaja on neist paigust sama vähe kuulnud kui Polititiki saarest (mis oli väljamõeldis). Kogu lugu hakkab keerlema “lepingu” ümber, mille vanahärra noore portjeega sõlmib – seitsme päeva jooksul tapab noormees vanahärra ära, vanahärra maksab talle ette – kogu summa, mis tal üldse alles on. Samas ei tea vanahärra, millal või kuidas noormees seda peaks tegema.

Tegelikult käib kogu mäng jõujoonte ümber – läbikukkunud draamakirjanik (=vanahärra), kes tunneb (põhjendamatut) üleolekut väikestelt tundmatult saartelt või Ida-Euroopast pärit inimeste vastu (Moris, nagu selgub ühest tema repliigist, õppis ülikoolis keemiat…). Mis on väärikus? Mida noor idaeurooplane teeb, et olla ise tugevama positsioonil (kuigi summa, mis talle pakuti, on naeruväärne sellise ülesande jaoks). Mida temast arvatakse. Ning lõpuks – kuidas ta ise käitub, kuidas ta ise oodatavatesse mustritesse sobitub – sellistesse, mida “Vana Euroopa” temas niigi näeb. (Pille-Riin Purje kirjutab Sirbis. Kusjuures mina ei rõhutakski Avandi tegelaskuju Morise avantüristlikku poolt nii väga, nagu Sirbis või teatri kodulehel – pigem just see, et ta teeb, mida temalt oodatakse. Kui oodatakse, et sa oleksid libe sell, siis palun. Kuigi tegelikult sooviks ka Moris lihtsat aupaklikkust ja mingitki väärikust).

Eile aga käisime vaatamas Evitat. Mulle jõudis alles eile kohale, et see on sama lavastus, mis 2009. aastal Tartus, kus Maarja-Liis Ilus ja Matvere mängisid. Nüüd siis Evelin Võigemast ja Kalle Sepp. Lisaks mu lemmik Grease’ist Kristiina Renser. Läksin teatrisse väikese eelarvamusega. Aga olin kohe esimese vaatusega positiivselt üllatunud. Muusika oli ilus, tantsuline kujundus – väga ilus ja hea (koreograaf: Igor Barberic, Horvaatia). Lavakujundus ka hea. Näitlemine ja laulmine – kuivõrd materjal oli hea, siis sobis sellisena nagu oli. Evelin Võigemast on väga ilus, ta on näitleja. Laulja ta pole, kuigi ta on väga musikaalne. Vahel justkui tundus, et selle arvelt on veidi järele antud – mitte helikõrgustes, vaid pigem tämbrilistes sügavustes. Oli näha, et ta pidi ikka väga pingutama teatud lauludes. (Mõtlesin, et pool saali oli soomlasi täis – nemad ju Evelini kui kuulsust ei tea, lähtuvad ainult häälest, ilust ja näitlemisest?). Eesti mõistes, eriti Tartu mõistes, ikka väärt värk. Piinlik tunnistadagi, aga pisar tuli ikka mitme koha peal silma – lihtsalt nii ilus muusika! Algab ju Evita matustega, muu on retrospektiiv. Kui mõned lood on vägagi tuntud, siis see matustel kooridega lauldud lugu oli ju tundmatu mulle – aga väga hea. Üldse ei olnud see etendus tuntud hittide lääge esitamine, vaid muusikaliselt siiski lausa põnev (ja eestikeelsed tõlked lauludel). Teiseks – võtkem kasvõi see rumba, mida esimeses vaatuses soolopaar tantsis (kuigi neile lisandusid hiljem põhisammudega ka Eva ja Juan) – vaata ja imetle ainult. Malviuse lavastuses on alati mingi noorte meeste tants ka, ei puudunud siitki sõjaväelaste oma – tõesti ääretult vahvalt seatud ja mehine.