23. Frank Westerman “Inimhingede insenerid”

inimhingede-inseneridMa ei teagi, millal ja mis põhjusel olin selle raamatu pealkirja üles kirjutanud. Seoses raamatukogude andmebaasi ühendamisega tellisin salvestatud nimetusi. Üllatavalt hea raamat oli. Pealkiri viitab Stalini kõnele Gorki majas 26. oktoobril 1932, kokkukutsutud kirjanikele, milles riigijuht nimetab kirjanikke inimhingede insenerideks, kes peavad nõukogude ühiskonna vaimsuse üles töötama, uueks looma. Kirjandus läbi tehnilise metafoori, raamat läbi lüürikute-füüsikute ühendamise.

See raamat ei ole üldsegi mitte kirjanikest ja sotsiaalrealismist, kuivõrd autor on ise “põllumajandusinsener” ehk erialana nimetab vee-ehitust, kui ma ei eksi. Raamat ongi mingil määral üles ehitatud sellele, kuidas nõukogude võim (aga ka teised imperialistid enne nõukogude võimu) püüab läbi viia suuri vee-ehitusprojekte: kanaleid, “perebroska” ehk jõgede voolu ümberpööramist (mingit osa sellest ma kusjuures mäletan NL geograafia kursuselt/tunnist, mida meile koolis andis uskumatult huvitavalt hr Juhkam, kes seisis, harjavars käes, klassi ees ega kõndinud isegi ringi), kõrbete niisutamisprojekte jne, üheks keskseks teemaks Türkmenistan: Kara Bogazi laht. Amudarja jõgi, Karakumi kõrb, Bekdaš, Araali meri (ja selle kuivenemine). Samas on kirjanikena keskseteks esialgu Gorki, siis Paustovski, Platonov, mõned veel. Paustovski jääbki kõige läbivamaks jooneks, kuna ta kirjutas Kara Bogazist romaani, valmis ka film, mis kunagi ei linastunud (kõige uskumatumatel põhjustel – üks arvustaja oli filmi näinud enne kui Stalin, mistõttu öeldi, et see oli mingi mustand ja kokku monteerimata materjal – ja ei näidatudki. Kuigi oli propagandafilm. Ega hävitatud – et kui kellelgi tuleb meelde küsida, oleks võimalik näidata.). Vahele üks informatiivne filmike:

Kogu lugu antaksegi läbi vesiahitusabsurdi, kohtutakse erinevate teadlastega – ihtüoloogi, soolatööstuse arengu uurijaga, inimestega, kelle elu sealsed aktsioonid on muutnud, näidatakse kogu absurdsust, mis käib nii kirjanike kui inseneride valdkondades. Näidatakse, kuidas need kaks inimrühma – lüürikud ja füüsikud – olid üksteisest sõltuvad, üksteist lõid (algvorm “looma”) ja lõpuks lammutasid. Kirjanike elulugude ja teostega on samuti tutvutud – Paustovskit näidatakse inimlikust küljest, samamoodi Gorkit, Platonovit jt. Samamoodi näidatakse ka kirjanike elu absurdi – paljuski selles raamatus seotud vesiehitusprojektide kujutamisega, et ellu jääda.

Tegelikult on raamatu alguses ka Solovetsi saare vangilaagrist enne sõda ja peale seda – huvitavaid aspekte, millest ei ole ehk eriti räägitud, kuna GULAGi puhul on autoriteediks Solženitsõn. Või sellest, kuidas äkki selle koonduslaagri alguseaegadel märgati Euroopas, et mustlaglede ränne tagasi lõuna poole katkes äkitselt. Raamatu autor käib nendel radadel, kohtub inimestega, tulemus on väga hea. (Lisan siia hiljem teisest arvutist paar pilti).IMG_5223

IMG_5224

Frank Westermani “Inimhingede insenerid” (2006) kujutab inimese konflikti loodusega. 1930. aastate NSV Liidus rajasid entusiastlikud viisaastaku elluviijad Kaspia mere idakaldale suure tehasekompleksi mineraalsoolade tootmiseks. Tehase rajamisest kirjutas Konstantin Paustkovski kangelasromaani “Kara Bogazi laht” (1932). 1990. aastatel pani hollandlane Westerman tähele, et hilisematel NSV Liidu kaartidel polnud Kara Bogazi lahte üldse olemaski. Isegi usaldusväärne Timesi maailmaatlas andis lahe kontuurid vaid punktiiriga, just nagu kõhelnuks, kas seal on maismaa või järv. Nii võttiski Westerman ette retke Paustkovski romaani radadele. Tulemuseks on mitmetasandiline kirjeldus, kus põimuvad 1930. ja 1990. aastad, Nõukogude võim ja inimesed. Looduse tasakaalu muutmine alandas Kaspia mere veetaset, selle ioonitasakaal muutus ja kristalliseerumisel ei saadud enam väärtuslikku naatriumsulfaati, sadam jäi  kuivale ja leiukohad suleti – võib öelda, et loodus tõmbus kokku. Arreteeriti ehitajaid ja keemikuid, kes asjas “süüdi”, tugevnes tsensuur ja vaikisid kirjanikud, nii tõmbus kokku ka inimlik sfäär. Hävitati loodust ja 1939. aastal ka 24,2 miljonit NSV Liidus põlu alla sattunud kirjanike raamatut. 1990. aastatel aga taheti kõike varjata või unustada. Westerman juhib tähelepanu vajadusele möödanikku teada ja sellest õppida.

 

This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: