27. Dan Brown “Inferno”

infernoOma lugemisraskustes jõudsin nii kaugele, et tellisin raamatukogust selle raamatu, teades, et põnev peaks see ometi olema. Olen blogi-eelsel ajal mingid muud Dan Brownid ka läbi lugenud, aga ei saa järgi vaadata, millised täpsemalt (Da Vinci kood kindlasti, Inglid ja deemonid ka, aga kas veel ühe, Digitaalkindluse, ei mäleta. Loomulikult ei mäleta enam midagi ka raamatutest. Filme ei ole näinud). Kümme aastat tagasi, kui neid lugesin, oli sedalaadi kirjandus toredaks vahelduseks, nüüd on kuidagi… tüdimus ikka. Põnevust hoitakse, õnneks ei ole kehade köndistamisi, pole ka meeletut thrillerit ega võbelevaid küünlaleeke. Selline aus ollivuudlik filmistsenaarium, action.

Mis on muidugi tore – noortele põnevushuvilistele võib hakata huvi pakkuma Dante Alighieri. Arhitektuur. Muusika. Kas just huvi pakkuma, aga nad saaksid sealt mingid algsed teadmised, mis on segatud neile sobiva põnevuse ja tagaajamisega. Pakun, et kirjandusõpetajatele suureks abiks, kui vaja seda ajajärku tutvustada. Leida raamatuga seotud kohti vms.

Nagu tänapäeva krimkades kombeks, on jälitajad ülivõimsa jälitustehnika ja tähtsate sidemetega inimesed. Loogika minu arvates mõnes mõttes tugevalt lonkab, aga noh, anname andeks, kuna väga kõrgeid nõudmisi ei olnud. See arusaamatu ringitormamine – pärast püütakse kuidagi lahti selgitada (miks segadus ja tagaajamine tekkis), aga see tundub kuidagi naiivsevõitu.

Raamat algab esiteks mingi tüübi allahüppamisega tornist.

Järgmine algus: mees ärkab haiglas, arst ja tema noor abiline selgitavad, et ta tuli haiglasse kuulihaavaga peas, mees ei mäleta midagi. Tegemist on professor Robert Langdoniga, paistab, et peategelane kõikides nendes põnevikes. Ta ei mäleta oma kahest viimasest päevast midagi ja üllatub tõsiselt, kui leiab end Firenzest Massachusettsi asemel. Äkki vallandub mingi põgenemine koos noore abilisega, sümbolite tõlgendamine, ühest lossist, pargist, kirikust ja muuseumist teise jooksmine. Ei hakka siin sisu ära rääkima, ise ka pärast nähtavasti ei mäleta, aga pole hullu. Kindlasti tekitab selline põnevik paljudes huvi Firenze, Veneetsia ja Istanbuli vastu. Endalgi tekkis huvi.

Lisan veel kindlasti siia lõppu, et tõlke juures häiris mind kolm asja (muidu oli tore ja kiire lugemine, ei häirinud tõlge ise):

  • Läbivalt kasutati sõna “tuiutama” – isegi nii palju, et häirima hakkas. Seda enam, et kontekstist ka ei saanud aru, mida see sõna tähendama peaks. Nüüd ÕS ütleb, et “jõllitama, ainiti vahtima; tuiama“. Põnev, kui selline sõna tõesti inimeste kõnepruuki jõuaks ja seda kasutataks. “Mis sa tuiad mind? Mis sa tuiutad mind?” Saaksite aru?
  • Veneetsia oli tõlgitud… Veneziaks. Minule arusaamatul põhjusel.
  • Ferenc Liszt oli aga võetud otse inglise keelest ja jäänud Franz Lisztiks… Tõsi on, et elanud aastatel 1811-1886, kandis ta 1859-1867 aastatel elu väga raskel perioodil (peale seda, kui ta kaks täiskasvanud last üksteise järel surid) Roomas elades ning Püha Fransiscuse Kolmandasse ilmlike Ordusse kuuludes nime Franz Ritter von Liszt… aga heliloojana võiks siiski olla Ferenc.

Boticelli Dante põrgu kaarti võib lähemalt silmitseda ja suuremaks teha.
Samas võib lugeda, mida teised raamatust kirjutavad:

Hollandi keele oskajatele:

Lizsti Dante sümfoonia:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s