31. Torgny Lindgren “Klingsor”

klingsorKüll on tore, et Torgny Lindgreni suguseid vanamehi veel kirjanike seas leidub. See tekst on nii lühike, tavaline, samas sügav (kuidas kellelegi meeldib tõlgendada), mõnes mõttes suisa geniaalne.

Millest kõneleb Torgny Lindgreni uus raamat? Võiks ju öelda, et jälle Västerbottenist, ikka sellestsamast asjast, et majad jäävad tühjaks ja inimesi on vähe?

Tegelikult on raamat üles ehitatud nii, et jutustajaks on “meie”, kes kirjutavad kunstnik Klingsorist elulooraamatut. Kes on aga see kunstnik Klingsor? Kui väga realistlikult võtta, siis on ta isehakanud kunstnik Põhja-Rootsist, kes õpib joonistamist ja maalimist “kirjakursusel” (st. toonane e-kursus :)), seejärel sõidab Pariisi, käib iga galerii ja kunstikooli juures (aga ei astu kunagi sisse), seejärel tagasi Lõuna-Rootsi, kus elab tema kursuse juhendaja Fanny, kellega neil on kirja teel arenenud midagi enamat kui õpilase-õpetaja suhe. Lõpuks abielluvad, Fanny jumaldab Klingsorit ja korraldab tema kodukandis ühes mahajäetud koolimajas Klingsori isikunäituse. Seda märgatakse muidugi kohalikus meedias. Tegelikult ei olegi Klingsoril ühtegi teist näitust (kuigi teda tutvustav tekst kõlab ju umbes nii, et kunstnik, kes on pärit ja välja kasvanud Põhja-Rootsis, kes täiendas end Pariisis tähtsamate kunstikoolide juures ja tegutseb Lõuna-Rootsis). Pealegi maalib ta kogu elu peaaegu et ühte pilti. Natüürmorti, alati on kuskil klaas. Ta maalib elutut, mille partiklid on elusad🙂. Peale oma naise õnnetut surma kummalises bussiavariis kolib Klingsor tagasi Põhja-Rootsi oma kodukohta, kuigi mitte oma kodumajja. Lõpuks hävitab kogu oma loomingu. Pariisis, muide, märkab ta peale enda veel üht teist noormeest, kes käib samu radu kui temagi – ilma sisse astumata. Selle prantsuse mehega jätkub neil kirjavahetus kuniks prantslane lõpuks talle Põhja-Rootsi külla tuleb. Haarab Klingsori värvid ja maalib oma elu esimese pildi, visates lõuendile kõikvõimalikke värve segiläbi. Peale selle pildi valmimist lõpetabki Klingsor oma natüürmortide tegemise, maalimise ja joonistamise üldse. (Vt. raamatu kaanepilti: selle sigrimigri ees seisab viltune… klaas? Mateeria?). Sedapalju siis konkreetsest välisest sisust.

Põhiline tegevus käib aga mujal. Klingsor maalib/joonistab kogu elu klaasi, mille ta leidis metsast kännu otsast (ja hiljem muid elutuid esemeid, teeb natüürmorte). Selle klaasi oli oma viimasel joomingutuuril metsa jätnud tema esiisa, kes ise puskarit ajas ja seda siis kord aastas metsas joomas käis, tantsides, möllates ja laaberdades. Kuniks ükskord otsustas sellele lõpu teha, jättis klaasi kännu otsa. Klingsor aga märkas seda, kuna känd oli viltu, aga klaas, sammaldunud ja määrdunud, hoidis otse. See on kummaline – seda märkas Klingsor alles siis, kui klaasi lauale pani – seal hoidis see viltu (muide, hiljem tõmbus sirgeks). See oligi kunstniku ilmutus – kuidas saab “surnud mateeria” siiski end sirgu ajada! Järelikult on selle sees liikuvad väärikad “partiklid” ehk osakesed, mis seda teevad. Sellel teemal arutleb ta nooremana, selleni jõuavad ka kõik mõtted ja arutlused vanuigi kodukandis.

Det var ett dricksglas, sade Klingsor. Det hade rätat upp sig mot allt sunt förnuft och mot alla regler om räta vinklar. Och jag såg att de döda tingen är livs levande. Att ingenting är dött. Att vi inte ska inbilla oss någonting. Att vi inte är så sällsynta och avvikande som vi tror.

Detta enda hade han velat måla av, det hade han målat i hela sitt liv. (lk. 166).

Eesti keeles:

See oli joogiklaas, ütles Klingsor. See oli end sirgu ajanud kogu terve mõistuse ja täisnurga reeglite vastaselt. Ja ma nägin, et surnud asjad on tõesti elus. Et miski pole surnud. Et me endale midagi ette ei hakkaks kujutama. Et me pole sugugi nii iseäralikud ja erinevad kui arvame.

Ainult seda oligi ta tahtnud maalida, seda oli ta kogu oma elu maalinud.

Või:

Ingenting har något slut, sade Klingsor. Partiklarna rusar bara runt runt. (lk. 164)

Eesti keeles:

Millelgi ei ole lõppu, ütles Klingsor. Elementaarosakesed tormavad ikka ringiratast ringiratast.

Või:

Han hade så till sägandes satt sig in i glaset belägenhet, som ju i själva verket var alla substansers och urämnens belägenhet, han hade blickat djupt in i sig själv och sett att han var av samma skrot och korn som Glaset, att all död materia innerst inne var levande, att människans brådstörtat framrusande tillvaro i grunden inte ett skvatt skiljde sig från alla de andra föremålens långsamma och eftertänksamma liv. (lk. 50)

Seda on keeruline kiiresti ja ilma sõnastikuta eesti keelde panna:

Ta oli end nõndaöelda klaasi seisukorda asetanud, mis oli tegelikult kõikide ainete ja ürgelementide seisukord, ta oli sügavalt enesesse vaadanud ja näinud, et kõik oli samast puust kui Klaaski, et kogu surnud mateeria oli oma sisemuses elav, et inimese tormakas edasipüüdlev elu oma olemuselt põrmugi ei erinenud kõikide teiste esemete aeglasest ja järelemõtlikust elust.

Üsna tabav on viide Hiroshimale (tegevustik toimub pigem 20. sajandi algusest lõpu poole):

Här ville han dessutom gärna nämna den utlösning eller utgjutelse ur materiens inre liv som nyligen ägt rum i staden Hiroshima, ett fruktansvärt fuffens av den döda materien, ett hånfullt gyckleri inifrån urämnenas tillsynes livlösa kärna. (lk. 82)

Siin soovis ta pealegi meeleldi nimetada seda mateeria sisemise elu vabanemist või väljavalamist, mis hiljaaegu Hiroshima linnas aset oli leidnud, üks tohutu hulk surnud mateeriat, mõnitav irvitus algainete elutuna tunduva tuuma sisemusest.

Või näiteks:

Hela mitt liv, sade han, har jag krummessat.

Och vad är det? sade vi.

Att i blindo söka … efter sitt ursprung så som atomer och molekyler i föremålen … och stenarna … söker sin form och trygghet … som partiklarna inne i mina målningar. (lk. 103)

Eesti keeles:

Kogu oma elu, ütles ta, olen ma krummessanud.

Ja mis see on? küsisime meie.

Oma päritolu otsimine … pimeduses … justnagu aatomid ja molekulid esemetes … ja kivides … otsivad oma vormi ja kindlustunnet … nagu osakesed minu maalidel.

Sellekohaseid tsitaate on raamatus veel hulganisti teisigi. Igatahes räägib see teema väga omamoodi siiski väljasurevatest hõreasustustest – ja kas need maapiirkonnad siiski on nii “väljasurevad” või on neis samamoodi mingi arusaamatu reeglitevastane sirguajamine sees? (Samas – seda ei ole üldse tarvis niimoodi tõlgendada, eks, sestap mulle vanameister Lindgren meeldibki). Klingsor maalib seega kogu elu ainult “surnud esemeid”, et tabada väikeste osade liikumist. Kord püüab ta teha portreed oma surevas naabrimehest, aga see ei tule kuidagi välja. Lõpuks… ta asetab käe õrnalt magava vanamehe suule ja ninale, elu läheb vanamehest välja….

Mateeria teema kogu aeg vaikselt sisse. (Urve Eslas rääkis sel nädalal Terevisioonis, et peaks raamatuid rohkem sokerdama ja sinna märkusi tegema – et siis tulevikus teised näevad, millele sa mõtlesid lugedes. Ma üldiselt olen seda meelt, et raamatuid tuleb puhtana hoida, kuna igal inimesel on erinevad “olulised kohad” või ka erinevatel eluperioodidel on ühel inimesed erinevad “olulised kohad” raamatus. Seega tegin Urve Eslase õhutusel seekord raamatusse mitmeid märkeid ja jooni.) Üks näiteks mateeria teemal suhteliselt algusest:

[…] Klingsor sagt till oss för mycket länge sedan: Varför multnar människan efter döden, varför klistalliseras hon inte?

I fastighetsbranschen har vi aldrig ställt oss den frågan. (lk. 10)

Eesti keeles:

[…] Klingsor meile ammu aega tagasi oli öelnud: Miks inimene peale surma kõduneb, miks ta ei kristalliseeru?

Kinnisvara maailmas pole me endilt niiviisi küsinud.

Teine asi on kuulsus, edasijõudmine, edu… Klingsori ainus näitus toimus ju tühjaks jäänud koolimajas tema sünnipaigas. Kuidas perspektiiv teeb inimesest kunstniku ja kodukoha kuulsuse (Pariisis ja Lõuna-Rootsis elanud ja töötanud!). Kogu kontseptsioon – elulooraamatu kirjutamine justkui tuntud kunstnikust – on ju absurdne, kuna reaalselt võttes ei olnud tegemist “kuulsa” kunstnikuga🙂. Surma ootav naaber, keda Klingsor iga päev külastab, kellele ette loeb, kellega koos mekivad õlut ja Klingsori kodust pajast kaasa võetud toitu, ütleb (toon ära ka Klingsori repliigi enne):

Jag har bara målat samma tavlor om och om igen. Det har varit omöjligt för mig att komma vidare.

Att komma vidare var ohyggligt överskattat, sade grannen. Det fanns inget värde i att komma vidare. Däremot fanns det ett visst värde i att förbli där man blivit satt och att slippa bakslag och att veta att man varit trofast och att man genomfört sitt liv så som det var tänkt. (lk. 166)

Kiirtõlge eesti keeles:

Ma olen üha uuesti ja uuesti samu lõuendeid maalinud. Minu jaoks on edasiminek olnud võimatu.

Edasiminek on jube ülehinnatud, ütles naaber. Edasijõudmises ei ole mingit väärtust. Seevastu on teatud väärtus selles, kui jäädakse sinna, kuhu sind on seatud ja hoidutakse tagasilöökidest ja teatakse, et ollakse olnud ustavad ning elu on elatud nii nagu mõeldud oli.

Samuti seisab leheküljel 94:

Samtidigt var detta hans storhet, genom att aldrig svika sig själv förblev han medelmåttig och grandios, hur djupt man än borrar i den svenska konstens historia finner man alltid nere i de väldigaste djupen Klingsor.

Samas oli see tema suurus – mitte kunagi iseend alt vedades jäi ta alatiseks keskpäraseks ja grandioosseks; kui sügavale Rootsi kunsti ajalukku ka puurida, leiab sealt alati tohututest sügavustest Klingsori.

Peategelase nimest. Kindlasti ei saa üle ega ümber Wagneri Parsifalist ega Herman Hesse Klingsori viimasest suvest. Kuigi autor ütleb kohe romaani alguses, et tegemist pole kummagi eeskujuga, on see ju tegelikult niisama suusoojaks. Raamatus leidub näiteks viiteid sellele, kuidas üks esiisadest sai endala haava, sår. Kling-sår. Aga ka sellest, kuidas väeülemalt uut nime käidi palumas. Wagnerit ma nii hästi ei tunne (kuigi läksin kohe wikipediasse uurima, kuidas seal asjalood olid), aga Klingsori viimast suve seevastu veidi küll. Ja tema sõber Louis’d, kes maalis roosa lipu tsirkuses.

Tegemist on küll 2014. aastal välja tulnud raamatuga, aga sellest on juba väga palju kirjutatud. Mõned lingid:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s