GO – mäng kahele

goOstsin suvel piletid esietendusele. Ei tea, kust mul see mõte toona tuli – seda enam, et kunagi ei tea, mida võiksid teha sügisel, 25. oktoobri õhtul….

Ma pole enam ammu teatritükkide kohta midagi kirjutanud, aga seekord oli kohe tunne, et tegelikult peaks püüdma midagi talletada.

Esiteks muusikaLepo Sumera muusika, mis etendusse välja oli valitud, oli väga hea. Lihtsalt nauditav, iga hetk. (Välja arvatud need elektroonilised plinnid teises vaatuses, mis tulid salvestuselt. Ei teagi, kas need olid Sumera või midagi täiesti muud). Kõikide inimeste lemmik, “lugu aastast 1981” oli teemaks nii algusepoole kui päris lõpus. Lõpus klaveril Kadri-Ann Sumera esituses. Aga ka kõik muu, mida mängiti – nauding. Lõpetuseks võttis pisara silma.

Kavalehelt avastasin alles nüüd ka lood, mida esitati:

  • Sümfoonia nr. 1, I osa (1981)
  • Kaks pala aastast (1981) II osa – Pardon, Fryderyk!
  • Klaverikontsert (1989) I osa – Come cercando un tempo
  • Kaks pala (1977) II osa – Energico
  • Symphone (1998)
  • Nukker toreadoor (1984)
  • Muusika kammerorkestrile (1977)
  • Valss (1984)
  • Mäng kahele (1992)
  • Kaks pala aastast (1981) I osa – Pala aastast 1981

Lavakujundus – eriti see optiline efekt, mis tekkis alguses ja lõpus, ruudustikega. Ma ei saanudki aru, kuidas see tekkis (lavale valgustusega projitseeritud ruudud üks asi, aga muu?). Pallid, mis olid kui nupud nendel ruudustikel – mängus nii laval kui rippuvatena ülalt. Erinevates mustritest. Erinevas liikumises.

Kostüümid – kavalehelt ja teatrimajas üles pandud näituselt tundus, et kas äkki ei ole imelik näha pooli inimesi aluspesus tantsimas, kahel mehel ju suisa ainult susped. Aga ei – kogu selle pesukomplekti/kostüümide värvikompositsioon oli kuidagi… geniaalne? Must, valge ja oranž, täiesti sünkroonses korrapärasuses, tantsisid siis koos mees ja naine või kaks meest või oli neid rohkem. Rääkimata sellest, et tantsijatest üks on juba vist ammune vanemuislane, mustanahaline tantsija Brandon Alexander – ja tema randmete ümber kärtsoranž. Sinna juurde näiteks karjuvalt kahvatu jume ja valge kehaga Jacob Hoover või lausa jaapanlane Yukako Horita. (Seekord peame tunnistama, et kõik tantsijad olid väljamaalased, eestlasi ega meie venelasi ka ei olnud). Ka pianist Kadri-Ann Sumera ja viiuldaja Eva-Maria Sumera kostüümid olid teatritegelastele kohased, kuigi mitte nii napid. Hea. (Kahju, et fotod Vanemuise kodulehel on must-valged. Ülejäänud pildid on enamasti prooviperioodil valgetes riietes tehtud).

Jõuangi otsaga tantsijateni ja tantsuni. Mulle väga modernne tants tihtipeale ei meeldi. Samas reageerisin veidi, kui Raimonda oli liiga klassikaline (igas mõttes). Nüüd selles Go-mängus oli kõik justkui paigas, põnev. Ja tegelikult töötasid nii lavakujundus kui kostüümid kogu tantsu mõttes kaasa – tegelased olid kehad, väikesed ja haprad inimkehad, mis sõltusid üksteisest. Kohati võeti nad isegi origamitehnikaks kokku, sinna juurde kokkuvoltiva tantsija instruktsioon: kolmes erinevas keeles, kuivõrd kolme erineva keeletaustaga tantsijad parasjagu voltisid oma tantsupartnerit. Kogu etendus oli üles ehitatud nagu … muusikapala. Mingid detailid või teemad tulid alguses sisse järgemööda erinevatesse paaridesse, hiljem jooksid läbi teistest tantsudest, üksikute paaride tantsudest. Tantse oligi kas ühe inimese soolodena, mehe-naise või kahe naise või kahe mehe duettidena. Teine vaatus oli kuidagi aeglasem, uimasem – aga seda paljuski seetõttu, et inimesed otsisid teineteist või olid üksi, käisid uimaselt ja sihitult, olid haavatavad ja … üksi.

Lavastaja ja koreograaf Teet Kask (pildil teksades) toob oma lavastuses publiku ette lisaks 11 tantsijale pianist Kadri-Ann Sumera (vasakul) ja viiuldaja Eva-Maria Sumera. Nende selja taga tantsivad parajasti Jacob Hoover ja Brandon Alexander. Foto: Jack Devan

Lavastaja ja koreograaf Teet Kask (pildil teksades) toob oma lavastuses publiku ette lisaks 11 tantsijale pianist Kadri-Ann Sumera (vasakul) ja viiuldaja Eva-Maria Sumera. Nende selja taga tantsivad parajasti Jacob Hoover ja Brandon Alexander. Foto: Jack Devant (allikas: Postimees)

GOmängKahjuks ei tunne ma GO-mängu reegleid ega mängu. Mul on jäänud mulje, et tegemist on mingit laadi (meie mõistes) kabega. Jaapani lauamänguga. Näen, et on kuidagi mäng neljal väljal võimalik – just täpselt see, mis laval esimese vaatuse alguse poole toimus. (Pluss kogu lavakujundus ruudustike ja pallikestega).

Seda etendust vaadates mõtled, et meil on väikeses Tartu linnas võimalik nautida maailmaklassi multimodaalset etendust (tants, kontsert, häppening, visuaalkunst. Isegi laul/tantsijad laulsid ja tekst oli sees)! Ja muusika on tõesti Eesti heliloojalt. Esitavad helilooja enda tütred! (Mis dimensioon sellest lisandub!). Valguskunstnik on Trui Malten Hollandist, aga muu teostus (v.a. väljamaised tantsijad) on ju siiski eestlastelt. Lavastaja-koreograaf Teet Kask, muusikajuht ja dirigent Erki Pehk, kunstnik Madis Nurms. Põhjust uhke olla. Sellise etendusega soovitaks maailma minna (kujutan ette, et seda on isegi mõeldud). Ainus asi, mis veidi naerma ajas, kui sellele mõtlesin: üsna tavaline eesti nimi Teet Kask võib ingliskeelses maailmas/teatriprogrammis vägagi naljakaid seoseid tekitada. Dead? Casque?😉

Klassikaraadio – Delta.

Tartu Postimees enne esietendust.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s