37. Kristina Sandberg “Att föda ett barn”

kristina-sandberg-attfodaettbarn-omslagSeda raamatut soovitas üks tore inimene. Pidi olema eepiline ja veidi samalaadne Ekmani kunagise tetraloogiaga. Naise elust 20. sajandi esimesel poolel ehk 1939-40. Seega alustasin positiivse eelarvamusega. Juba 35ndaks leheküljeks oli selge, et igasugu kehavedelikke hakkab jälle ülearu olema. Kas on minategelased pissihäda, algavad päevad, kuhu panna püksid, kuidas neid pesta jne jne. Tekib küsimus – milleks?

Siis vaadakem sellest osast mööda, äkki saab raamatust siiski asja? Sisu on järgmine – Östersundi kandist (paljulapselisest taluperest) pärit noor neiu on asunud tööle Örnsköldsviki kohvikusse, kolinud maalt oma pere juurest ära. Poiss on ta just maha jätnud. Läheb koos sõbrannaga väljasõidule, lisaks üks noormees, kes talle meeldib. Võtavad kaasa ka vanuri ehk ca 35-aastase Tomase, kuna tollel on paat ja maamaja. Selgub aga, et sõbrants kaob noormehega omaette ja preili jäetakse “vanamehega”. Long story short – peale lühiajalist katsetust samal suvel oma armsamaga kodukandis, lähevad siiski lahku ja selgub, et preili ootab last – ja just Tomaselt. Mistõttu tuleb siiski abielluda – vabrikandi pojaga! Lõpuks laps ka sünnib.

Ja millest seal siis on? Tõusmisest ühiskondlikus klassis? (Klassresa). Tjah, ju oleks – aga kirjanik justkui ei taju erinevusi ise. Takerdub mingitesse väikestesse pisiasjadesse ja detailidesse, ent sisuliselt ei taba ära. Ainus, mida püüab pidevalt välja tuua, kuidas kõrgem klass elab mustuses või on neil koristaja, minategelane aga kraamib ja koristab kogu aeg. Kallikesed… see ei ole see vahe. Või et Tomasel on palju raamatuid ja tema ei tea nendest midagi? Aga samas ei tee ta ka lapsekasvatamisel ühtegi asja nii nagu võiks eeldada talupoja mitmelapselisest perest pärit võsult. Tulgu Eestisse elama ja näeb, mida “maakad” lapsekasvatusel teisiti teevad. Tema ainsaks detailiks on enamvähem mähkmete pesemine ja keetmine. Halloo.

Ajastust? Ei, ajastu hõngu on nii minimaalselt ja nii ebausutavalt, et kõhe hakkab. Võrdlen enda 1970-80ndatega ja mõtlen, et kirjanik ei suuda ennast ikka eriti üldse vanemasse aega sisse elada… Paar korda markeeritakse mingeid asju, millest ta teab, aga näha, et need on justkui kuskilt loetud. Tervikpildi osas… paljuski kaheldavusi. Ja kamoon – tegemist on 1939-40. aastaga! Kirjanikuproua, kes on sündinud ca 1970 ja Rootsis, teab ehk ainult, et Rootsi oli neutraalne. Ometi ei olnud 1939 ega 1940 Rootsis nii rahulikud, et seda kuskilt tema realismist läbi ei peaks kumama?

Millest siis? Kui ma tõesti peaksin kokku võtma, siis on see raamat algusest lõpuni neiu ebakindlaid sisemisi põdemisi täis. Painavalt vastik lugeda. Esiteks häbi oma keha ja raseduse pärast, realistlikud kirjeldused iga pisimagi asja kohta, realistlik enesetunde kirjeldamine, loomulikult ohtralt kirjeldusi, kuidas kõht kinni on ja kuidas sünnitusmajas jällegi puhastust tehakse. Põdemine, mis keegi arvab. Põdemine-põdemine-põdemine. Kuniks lõpuks mees lähebki hulluks. Samas – kas oli mõeldud, et läheb sellepärast hulluks või pigem seetõttu, et liialdab alkoholiga? Siiski viimase tõttu…

Piinavalt enesehaletsuslik ja nõme peategelane, seega ka raamat. Sorry.

Ent tõesti – kirjanduskriitika ülistab seda raamatut! See ei mahu mulle kuidagi pähe:

DN, SvD, Expressen, Aftonbladet, Aftonbladeti blogi (Hüpnootiline nõudepesutööpinnarealism), Litteraturmagazinet, Sveriges Radio.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s