2. Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddSee on VÄGA ILUS RAAMAT. Kuidas ikka paremini kirjeldada? Sest juba raamatu kättevõtmine on esteetiline elamus. Võtkem või lõuendisarnasest materjalist tugevad kaaned. Teiseks imeilus foto Tove Janssonist. Kolmandaks joonistus Muumitegelastest. Neljandaks – kõik need pildid ja fotod, mis läbivad kogu raamatut. Nauditav!

Sinna juurde Tove Janssoni elu- ja loomingukirjeldus. See pole päris juturaamat, aga mitte ka päris teadustöö, vaid siiski lugemiseks kohandatud. Omamoodi kummaline tundub siiski, et kordamist on palju, nagu refräänid. Raamat on üles ehitatud pigem temaatiliselt, mistõttu ajaliselt langevad peatükkide mingid osad kokku – sellest ka kordamine, teinekord tagasihüpped aega, kus me tegelikult oleme juba olnud. Tove Jansson olla end pidanud eelkõige maalikunstnikuks – ja kui selle raamatu olen läbi lugenud, tekibki tunne, et loomulikult, kes siis veel? Ometi võtsid Muumid ikka suhteliselt üle ja pole parata – muumide maailm on ikkagi igas mõttes geniaalne, tema loodud, joonistatud ja tekitatud. Seda raamatut lugedes tekivad aga raamatutegelastele prototüübid, kellest mul seni ei olnud aimugi. Lisaks tekib tahtmine kõik ta raamatut (osalt uuesti) läbi lugeda. Ja rõõm selle üle, et ta kirjutas rootsi keeles, mistõttu peaksid need mulle kõik kättesaadavad ja arusaadavad olema :).

See ongi kohati imelik – raamatu autoriks on soomlasest kunstiajaloolane-kirjanik, mistõttu on loomulik, et raamat on originaalis kirjutatud soome keeles ja sestap ka soome keelest tõlgitud. Kui aga mõelda, et vahendatud on eesti lugejale, siis võinuksid mõned illustratsioonid ollagi originaalis – Vem ska trösta Knyttet? näiteks ja mõned muud illustratsioonid, millel tekst juures. (Seda enam hindasin ma neid, kus oli rootsikeelne originaal kõrval). Lisaks liikus Tove ju enamasti rootsikeelses keskkonnas, mistõttu oleks rohkem tahtnudki ka lugeda soomerootsi kultuurielust (selles suhtes, et rohkem kui seal oli, mitte rohkem kui soome omast). Soomerootslased olid ju näiteks kirjanduses vaat et kogu rootsikeelse modernismi eesotsas – just keele tõttu ja Rootsi kaudu muu Euroopa läheduse läbi (soomlased olid rohkem nagu meie – sõjas ja konfliktides räsitud, oma soomeugri keelega oma rahvuse esilekerkimisega ametis). Eriti kummaline on minu jaoks lugeda Helsingis tänavanime Vänrikki Stooli tänav – tegemist on nii ilmselgelt Runebergi tegelase/rahvuskangelase Fänrik Ståhliga, tema “lood” ilmusid originaalis esmakorselt 1848 ja 1860, soome keeles aga peale saksa- ja taanikeelset ilmumist alles 1867. Kirjeldades Tove Janssoni Soomet oleks mingis mõttes võinud tänava rootsikeelse nimetuse panna? See on alaline küsimus tegelikult selliste soomerootsi asjade puhul.

Muidu on see raamat kuidagi nii inimlik (ehk osalt tõesti kogu selle lisatud pildimaterjali tõttu? Aga kindlasti ka kogu Soome maastiku tõttu, mis mulle alati väga hingelähedane tundub. Eriti need üksikud saarekesed. Ei tea miks). See raamat annab. Arusaamatutel põhjustel tuli paaris kohas isegi pisar silma, kuigi see võib olla mingi isiklik äratundmise koht.

Soovitan.

Postimees.

Järjejutt (ise lugeda on ikka parem, ausõna):

  1. osa
  2. osa
  3. osa
  4. osa
  5. osa
Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s