3. Theodor Kallifatides “Med sina läppars svalka” (2014)

Selle raamatu panin kirja juba sügisel, tellisime. Nüüd hakkasin kogemata uuesti tellima, kui sain sügiseltellitu laenutada. Kallifatides on mu ammune lemmik. Kahjuks ei ole teda eesti keelde rohkem tõlgitud, kui 1980ndate LR-s Armastus. Mees on olnud aga väga produktiivne, eriti meeldivad mulle tema hilisemas eas kirjutatud raamatud. Mulle meeldib, kuidas vanad mehed kirjutavad! (Kuigi mitte kõik, enesestkimõista).

Theodor Kallifatidese puhul on imeväärne see, et ta tuli Rootsi täiskasvanuna (26 a. vana), õppis siis keele ära ja hakkas võõras keeles kirjutama – ja mitte sugugi “kuidagimoodi”, vaid lausa imehästi. Ma ise olen viimase kümne aasta jooksul lugenud vist 5 tema raamatut. Esiteks De sju timmarna i paradiset, mis kõneles lihtsalt inimestest ja nende vahekordadest – Rootsis. Vänner och älskare oli vanemate inimeste sõprusest, vananemisest – see oli ka väga hea. Järgmised kaks olid pigem eluloolised ja enda tausta meenutavad – Ett nytt land utanför mitt fönster üldfilosoofilisem, mõtiskles selle üle, kes ta siis nüüd on, kui ta on elanud enamuse oma elust Rootsis, saanud rootsi väljapaistvaks kirjanikuks, osalenud aktiivselt kirjanduselus ja debattides, kelle naine ja lapsed on Rootsist… ja ikka paigutatakse tema raamatud sisserännanute kirjanduse alla ja mõni sõimab teda kuradi kreeklaseks. Det gångna är inte en dröm on elulooraamat klassikalisemas mõttes.

med-sina-lappars-svalkaNüüd on ta tagasi tulnud fiktsiooni juurde, kirjutades tegelikut samadest teemadest läbi teiste tegelaste. Romaani pealkiri tähendab tõlkes ca “Oma huulte jahedusega” – kirjanik selgitab intervjuus (link all), et tegelikult otsitakse Kreekas kogu aeg jahedust. Kui keegi annab sulle klaasikese jahedat vett, soovitakse andjale samasuguseid jahedaid käsi, mis tähendab pigem lohutavaid ja abiandvaid.

Paralleelselt jookseb kaks aega: üks algab sõja-aastatega kodukülas Kreekas, teine algab peategelase tütre lahutusega tänapäevases (2012) Rootsis. Põhirõhk on siiski vanema naise, Elena, lool, tema lapsepõlveõudustel (ilmajäämine isast, parimast naabrist-sõbrast, emast), tagakiusamine, abielu kooliõpetajaga ja väljarändamine Austraaliasse, tagasi Kreekasse kümne aasta möödudes ja arusaam, et sellel maal ei ole endiselt võimalik hakkama saada, väljaränne Rootsi, töö kummivabrikus, tütre sünd ja lõpuks kolimine Stockholmi peale mehe surma. Elena tütre, Maria lahutuse lugu mõjub eriti raamatu alguse poole kontrastina – tõelised raskused ja õudused versus teistkümmend aastat koos elanud paari lahkuminek, kuna mees väidab, et “see jubeda kreeklasega” ei ole võimalik elada ja et naine on nii nõme! (Kuigi tegelikult on tal muidugi uus armuke, hispaanlanna).

Raamatut on nimetatud emigratsioonieeposeks, kuigi päris eepose mõõtu see välja ei anna. Minule meeldib asja juures see, kuidas kirjanik oma kreeka päritolu ja Rootsi tänapäeva ja identiteeti hoopis teiste asjade kaudu käsitleb. Mis see “kreeklus” siis õieti tähendab, kuidas on nii, et sa elad selles, sinu keele läbi moodustab kogu see maailm, sa ei saa sellest tegelikult kunagi lahti – isegi need ei saa, kes on tegelikult sündinud Rootsis nagu Elena tütar, kes tegelikult seda “kreeklust” lausa vihkab. Teiseks on tegelikult hariv lugeda elust Kreekas sõjakoleduste ajal. Me oleme nii enda maailmas kinni, et muu maailma juhtumused ei jõua peaaegu üldse meieni, eriti ajaloost. Kui Kallifatides oleks kreeka kirjanik, ei oleks ma sedalaadi raamatut kunagi lugeda saanudki. Nüüd on see aga kirjutatud ju rootsi keeles ja rootslastele, st. tegelikult meiesugustele tänapäeva rahumaailma ärahellitatud inimestele. Kirjanik vihkab ja armastab Kreekat üheaegselt – peategelane tahaks ju elada Kreekas, oma kodukülas, aga see ei ole võimalik. Ta imetleb, kuidas Austraalias kõik võivad olla oma rahvused, samas ka austraallased. Eriti tabav tundus mulle koht, kus räägitakse Melbourne’i tekkimisest:

En skylt upplyste den nyfikne att där, just där, var den första bosättning som med tiden skulle bli Melbourne. Det var också en söndag, närmare bestämt söndagen den 30 augusti 1835. De hade kommit med skonerten Enterprise som också gav platsen dess namn. När skonerten seglade därifrån blev sju stycken kvar. Sex män och hustrun till en av dem.

[—]

Han såg sig om för att om möjligt avgöra vad som hade gjort platsen så fruktbar. Sex män och en kvinna. En snickare, en smed, en sjöman, tre bönder och en kvinna och vips, hundratjugo år senare en storstad.

Slogs de inte mot varandra? Om de var greker hade sjömannen dräpt bonden för att segla iväg med hans hustru. De två andra bönderna hämnades och dräpte sjömannen. Så bråkade de om kvinnans gunst och den ene dräpte den andre. Och smeden, den döde bondens vän, dräpte hans baneman och tog kvinnan till sig, men hon förgiftade honom med ett hemligt gift för att hon under tiden hade blivit förälskad i snickaren, som till slut fixade kistor åt alla. Kvinnan födde kort därefter en pojke, ovisst vems son det var, och när pojken växte upp dräpte han sin far och lägrade sin mor, som inte kunde leva med denna skam och tog livet av sig. Sonen, blind av förtvivlan, kastade sig i havet från en hög klippa, men hamnade på ryggen på en krokodil – ditsänd av gudarna – som förde honom till Grekland och när han såg det okända fäderneslandet sade han “Nu kan jag dö” och så dog han.

Alltså, vi hade fått en tragedi, men inte Melbourne.

Turligt nog var de första bosättarna inte greker och Melbourne kunde byggas. (lk. 214-215)

Ja eestikeelne kiirtõlge:

Üks silt valgustas huvilisi, et seal, just selles kohas tekkis esimene eluase, millest ajapikku kujunes Melbourne. Ka see oli pühapäev, täpsemalt öeldes pühapäev, 30. august 1835. Nad olid saabunud Enterprise‘i-nimelise kuunariga, mis andis nime ka paigale. Kui kuunar sealt minema sõitis, jäid seitse inimest alles. Kuus meest ja ühe mehe naine.

[—]

Mees vaatas ringi, et võimalusel aru saada, mis selle koha nii viljakaks tegi. Kuus meest ja üks naine. Puusepp, sepp, meremees, kolm talumeest ja üks naine ning nipsti! sada kakskümmend aastat hiljem suurlinn olemas.

Kas neil omavahel löömaks ei läinud? Olnuks nad kreeklased, oleks meremees talumehe tapnud, et tema naisega minema purjetada. Ülejäänud kaks talumeest oleks kätte maksnud ja meremehe tapnud. Seejärel oleksid nad tülitsenud naise soosingu pärast ning üks oleks teise maha löönud. Ja sepp, surma saanud talumehe sõber, tapnuks oma teerajaja, võttes naise endale, ent too oleks mehe salajase mürgiga mürgitanud, kuna oli samal ajal jõudnud armuda puuseppa, kes lõpuks kõikidele kirstud tegi. Naine sünnitanuks peagi poja, ebaselge, kelle oma, ja suureks sirgudes tapnuks ta oma ise ja vallutanuks ema, kes omakorda ei suutnuks selle häbiga elada ning end elu võtnuks. Meeleheitest pimestunud poeg heitnuks end kõrgelt kaljult merre, kuid sattunuks krokodilli selga – too jumalate poolt saadetud – kes juhtinuks ta Kreekasse, ja kui mees näeks tundmatut isamaad, ütleks ta “Nüüd võin ma surra” ja surekski ära.

Sõnaga, meil oleks tragöödia, mitte Melbourne.

Õnneks ei olnud esimesed asunikud kreeklased ja Melbourne oli võimalik üles ehitada. (lk. 214-215)

Halenaljakas, räägib nii oma maa armastamisest kui vihkamisest samaaegselt. Seekord ei väida ta kuigi palju ise Rootsi ühiskonna kohta. Ta võtab lihtsalt oma suhteliselt keerulise elulooga tegelaste taustalooks abielulahutuse Rootsi moodi, mis on juba ise kõnekas. Mees väidab ühel päeval naisele ootamatult: ma than lahutust, kuna mu armastus on otsas ja sa oled nii nõme, ma ei kannata sind! Kuidas nad käivad teraapias, mis on omaette kontrast (ja millele ma midagi ette ei heida, kuna mul endal on igasugu pereterapeutidest täpselt sama arvamus):

Till slut fick hon honom till familjerådgivaren.

Denna var en ung friskis- och svettisentusiast – sanningen att säga mycket mer svettis än friskis – som betraktade äktenskapet som ett hårt träningspass. Hon var full av goda råd.

Här är några exempel.

Man måste ge för att ta och man måsta få för att ge.

Man behöver egen luft att andas.

Man ska inte hålla ihop för barnens skull.

Man ska inte hålla ihop för den andres skull. Man ska inte ens hålla ihop för sin egen skull.

Vi lever inte på medeltiden.

Vi skriver år 2012.

En skilsmässa kan vara början till ett nytt liv.

Barnen mår bra av att springa mellan olika hem. Det hjälper dem att växa, att behärska nya situationer. Kort och gott, en skillsmässa får barnen att växa.

Till slut lyfte Maria handen som i skolan. Hon ville fråga något.

“Finns det något skäl att inte skiljas?”

Friskisen blev än mer svettis. Denna fråga hade hon aldrig fått förr. Det ingick inte i hennes uppgifter.

“Vad är det som ingår i dina uppgifter?”

“Att förbereda folk på att en skilsmässa inte är en katastrof. Vår uppgift är inte att hindra folk från att skiljas. Det är deras sak. Vi vill bara få prydliga skilsmässor, som vi kan vara stolta över.” (lk. 79-80)

Eesti keeles:

Lõpuks õnnestus tal mees perekonnanõustaja juurde saada.

See oli nooruke ole-terve-ja-higista [treeningliikumine Rootsis] tüüpi entusiast – tõele näkku vaadates pigem higista kui ole terve – kes nägi abielus tugevat treeningutundi. Ta oli tulvil häid nõuandeid.

Siin mõned näited.

Tuleb anda, et vastu võtta ja saada, et anda.

Inimesel on vaja hingamisruumi.

Koos ei pea olema laste pärast.

Koos ei pea olema kaaslase pärast. Isegi enda pärast ei pea koos olema.

Me ei ela keskajal.

Kirjutame aastal 2012.

Lahutus võib olla uue elu algus.

Erinevate kodude vahet jooksmine on lastele hea. See aitab neil kasvada, uute olukordadega hakkama saada. Lühidalt öeldes: lahutus paneb lapsed kasvama.

Lõpuks tõstis Maria käe nagu koolis. Ta tahtis midagi küsida.

“Kas on ka mõni põhjus lahutamata jätta?”

Ole terve kandus veel rohkem higista poole. Sellist küsimust ei olnud keegi kunagi varem esitanud. See ei kuulunud tema tööülesannete hulka.

“Mis teie ülesannete hulka siis kuulub?”

“Inimeste ettevalmistamine selleks, et abielulahutus ei ole katastroof. Meie ülesanne ei ole takistada inimesi lahutamast. See on nende oma asi. Meie tahame lihtsalt hillitsetud lahutusi, mille üle võiksime uhkust tunda.” (lk. 79-80)

Üheski paremas kontekstis ei oleks see saanud ollagi. Kõrval lugu mehest ja naisest, kes püüavad ellu jääda ja seda üksteist armastades, vahel hakkab see vaibuma, siis kasvab taas jne.

Seoses lahutusega tuleb veel üks rootslaslik asi välja, mille kirjanik peidabki naissoost kirikuõpetaja suhu (kirikuõpetaja on muide saam ega usu Jumalat, vaid usku). Mariat, kelle juurest mees ära läheb, hakkavad vältima ja boikoteerima ka mehe vanemad. Tema aga mõtleb, et kui tema oleks mehe juurest ära läinud, oleks ta oma emalt koosa saanud ja see oleks pigem mehe poolele asunud…

Om hon hade “särat benen” för en spetsnäst spanjor hade Elena låtit henne veta vilken kräk hon var, vilken billig hora, vilken ovärdig mor och så vidare. Och hon hade tröstat Fredrik, stått vid hans sida, lagat spaghetti med tomatsås åt honom.

Varför var de så olika?

Men så olika var det och det fanns inga svar, även om Lotta hade sina teorier. Det hade med kriget att göra. Man hade klarat sig oskadd genom att förklara sig neutral. Neutral var ett annat ord för att inte ta sitt ansvar. Det var att två sina händer.

[—]

Maria var inte säker på att Lotta hade rätt, men även om hon hade det spelade det ingen roll. En diagnos är inte detsamma som en terapi. Dessutom tyckte hon att Sverige hade gjort rätt i att inte låta sig dras med i krigets kollektiva vansinne. Hon var övertygad om att något hade gått förlorat efter kriget, både i de länder som var med och i de som inte var det, men hon visste inte vad. (lk. 284)

Eesti keeles:

Kui tema oleks mingile teravaninalisele hispaanlasele oma “jalad laiali ajanud”, oleks Elena talle selgeks teinud, milline rämps ta on, milline odav hoor, milline väärtusetu ema ja nii edasi. Ja ta oleks Fredrikut lohutanud, tema kõrval seisnud, valmistanud talle spagette tomatikastmes.

Miks nad olid küll nii erinevad?

Aga nii erinev see asi oli ja vastuseid polnud, olgugi et Lottal olid omad teooriad. Asi olevat sõjas. End neutraalseks kuulutades oli õnnestunud sellest kahjustamata läbi tulla. Neutraalsus oli üks võimalus öelda “vastutuse mittevõtmine”. See oli oma käte puhtaks pesemine.

[—]

Maria polnud kindel, kas Lottal oli õigus, aga isegi kui oli, ei mänginud see mingit rolli. Diagnoos pole sama mis teraapia. Pealegi leidis ta, et Rootsi oli teinud õigesti, laskmata end tõmmata sõja kollektiivsesse hullumeelsusesse. Ta oli veendunud, et miski oli peale sõda kaduma läinud, nii nendest maades, kes seal olid, kui nendes, kes ei olnud, aga ta ei teadnud, mis. (lk. 284)

Peategelane Elena on aastal 2012. ikoonimaalija. Selle tee juurde jõuab ta alles millalgi raamatu keskel – ta käib Melbourne’is õigeusu kirikus üht madonna/Neitsi Maarja ikooni vaatamas ja püüab seda maha joonistada, ent ei taba õiget pilku. Sestsaadik hakkab ta enam ja enam last paluma, et sellele lapsele kunagi Maria nimeks panna. Iseenesest on ka see õigeusu teema siin raamatus ju tähtis, mitte vähetähtis just Kreeka ja “kreekluse” seisukohast. Ometi just see ikoonide maalimine tundus mulle endale veidi ebausutav🙂. Raamatu lõpus tänatakse ikoonimaalija Efti Papadopoulou-Geoglin’it vajalike näpunäidete eest. Mulle on aga tundunud, et ikoone võib maalida teistsugune inimene kui raamatu peategelane – selleks pühitsetud inimene või vähemalt sügavalt usklik. Võib-olla olen valesti aru saanud, aga ikoon ei ole lihtsalt pilt pühakust… Võib-olla ma eksin.

Olen kuidagi palju just tänapäevasest osast kirjutanud, kuigi raamatu põhiosa oli siiski Elena (ja Giannise) lugu. See on hingematvalt raske, alguses eriti. Seal on lood, mis tegelikkuses on sündinud ka Kallifatidese isa ja lähedastega. Seal on lood võimatust süüst, mis laskub kõikide peale – ükskõik, kelle poolel sa oled. Sõda, mis tekitab maailma nii palju jubedust ja lõhub nii palju inimelusid. Väljaränne Austraaliasse ja elu laagris tundub selle kõrval isegi ilus ja kerge – sest peategelase jaoks see ongi seda. Mõtted andestusest. Muinasjutu kombel jookseb oma kolm korda läbi: “Suudad sa mulle andestada?” “Jumal andestab, mina mitte.”

Igatahes on see hea raamat.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s