4. “Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis”

ellen_kaas_ok.inddSee raamat jäi raamatuklubi ajakirjas silma ja täna küsisin poest (mul ei olnud peale raamatu koostaja, Kristel Vilbaste, muud meeles. Poemüüja aga ei suutnud tuvastada Kristel Vilbastet koostajana, samas raamatut siiski teadis, kui ma suutsin mingil määral selgitada, mis see peaks olema ja leidis vaevata). Raamat on suhteliselt väikeses formaadi ja tilluke – minu arvates sobiks kinkeraamatuks nii mõnelegi.

Raamatus on ära toodud Ellen Koppeli (hilisem Vilbaste) päevikusissekanded 1914. aastast, mil ta viibis Saksamaal aianduskoolis õppimas ja Potsdamis Sanssouci keisrilossi aedades praktikal. Sissekanded algavad 2. augustiga ja lõpevad 19. novembriga. Mulle meeldib päevikuvormis (ja kirjavormis) raamatuid lugeda. See siin on tõesti autentne, seetõttu ei tasu ka väga süžee arengut, haripunkti ja lõpplahendust otsida. Sellegipoolest teeb kogu asja põnevaks aeg ja koht, kuhu päevikute autor sattunud oli – aasta on 1914, mil puhkes I maailmasõda; lisaks viibib ta põhimõtteliselt samas kohas, kus “viimane Preisi kuningas ja Saksa keiser Wilhelm II uues palees Antandi vastu suunatud sõjakuulutuse” allkirjastas. Lisaks on tähelepanuväärne, et tegemist ei ole sõjatandriga, vaid aedade ja kasvuhoonetega, muuhulgas armumisega. Imetlege vaid selle lossi kodulehel neid parke ja aedu!

Raamat on väga ilusti kujundatud. Selle koostajaks on Kristel Vilbaste, ühtlasi kirjutanud toreda järelsõna. (Ühtlasi andis ta hiljaaegu Eesti Maaülikooli hiigelherbaariumile üle ka Elleni peene herbaariumi). Järelsõnas on tsiteeritud ka vanaema hilisemaid meenutusi tollest ajast. Ilmselgelt lõbus on see koht, kus kirjeldatakse, kuidas noor Ellen hommikul teistest varem ärkab ja mööda aedu jalutab, kui teisi inimesi seal veel eriti ei ole.

“Läksin ühel pühapäeval õige vara parki jalutama, et üksinda nautida looduse ilu. Päeval oli siin väga palju jalutajaid, eriti pühapäeviti. Pühapäeval olid erirongid Berliini ja Potsdami vahel käigus ja tõid tuhandeid ühepäevauudistajaid. Alguses olin peaaegu üksinda. Ei paistnud ühtegi inimest liikumas. Siis korraga märkan, et mind jälgib vanem härrasmees. Mulle paistis see nii naljakana. Mina ees. Tema kogu aeg minu kannul. Nõnda läbisime kõige ilusamad kohad. Ilus, võrdumatu hommik. Ta ei kõnetanud mind. Pöörasin ümber, et koju naasta. Ta ei jäänud ikka veel minust maha. Mõtlesin, et on tõepoolest üks häbemata mees. Teel tulid meile vastu üksikud ja teretasid lugupidamisega. Tunnistasin meest lähemalt, pikad vurrud. Nüüd oli mul selge, et see on Saksa keiser. Mida tema minust mõtles, ei tea. Kuid võib aimata, et pidas mind häbematuks tüdrukutirtsuks, kes ei tunne oma keisrit.” (lk. 85-86).

On lihtsalt üllatamapanev, kuidas mõnes suguvõsas on kõik üksteise järel mingid tuntused ja ülitublidused🙂. Viidingud-Tarandid-Kreemid on üks punt, Vilbasted-Hellatid, mis nüüd otsapidi ülejäänud Eestit ühendava Sarvede suguvõsaga ühenduses🙂.

Raamatu kohta nüüd midagi eriti ei kirjutanudki. Selle ametlik kokkuvõte kõlab:

“Ajalehe Olevik ajakirjanike Marie ja Karl Koppeli tütar ELLEN KOPPEL viibis 1914. aastal, I maailmasõja puhkemise ajal Saksamaal Potsdamis, kus õppis Sanssouci keisrilossi ümbritsevates aedades aiandust. Oma igatsused ja mõtted pani 21-aastane Tartu neiu kirja päevikusse, kust saame lugeda sõjakoledustest, kohtumistest Saksa keisriga, naisõiguslusest, patsifismist, koduigatsusest, armastusest jm.”

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s